ÜKS MEES LAVAL: Tõnu Oja monomenukis, Andrus Kivirähki kirjutatud ühemehetükis «Aabitsa kukk». (Teet Malsroos)

"Sedamoodi ma ütlen küll, et kui nutta ei saa, siis mina mängin. Aga kui naerda ei saa, siis mina ei mängi!" kohmab Tõnu Oja lavatükkide kohta, kus ta hea meelega kaasa lööb. Ja neid tükke tahavad inimesed vaadata. Mullu oli Tõnu Oja koduteatri poolt enim püünele lähetatud draamanäitleja – andis aasta sees tervelt 145 etendust! "Seda on natuke palju küll," tunnistab Oja, et 2011 võttis päris võhmale.

Sest lisaks Draamateatri tükkidele mängis Tõnu Oja suvel Saueaugu teatritalus lavastuses "Tasandikkude helinad". Seal oli mehe lavapartneriks lihane poeg Pääru Oja.

Tõnu Oja: "Ma mõtlesin küll alguses, kui see proovi tegemine oli, et ma vaatan nagu Pääru järgi kah – et äkki ma oskan midagi öelda. Aga ta sai jalad nii ruttu alla ja mängis minu arust nii kuradi hästi, et mul polnud seal pabistada midagi, ainult vaatasin, suu ammuli. Midagi ma ei õpetanud teda!

Vast saab tuleval suvel seda tükki rohkem mängida."

***

Muidugi andis Tõnu Oja mullu hääle ka tervele seltskonnale animategelastele. Teda kuuleb multikates "Lotte ja kuukivi saladus", "Rio", "Saabastega Kass" ja nii edasi.

Tõnu Oja: "No multifilme tuli kah, jah, eelmisel aastal päris palju, ma ei tea kõigi pealkirjugi. Teatud mõttes on multade tegemine kergem – lõppude lõpuks on ju roll sinu eest ära tehtud. Ta on võrdlemisi lõbus töö, mulle väga meeldib. Ega seda häält ei tunnegi pärast ära."

***

Pisut leidis Tõnu Oja mahti ka luuletamiseks ja tõlkimiseks. Tema kirjatöödest saab aimu, kui piiluda härra Laur Lomperi viimistletud ja sätitud tekste.

Tõnu Oja: "Mõned laulusõnad ma ikka tegin, jah, aga vähe. Ühe tõlke kah, see on "Kadunud käsi" Vanemuises.

Praegu teen kah ühte tõlget, aga ei jõua kohe – õhtul on etendus ja hommikul proov, heh."

***

Muuhulgas pani Tõnu Oja tähele saalisistujaid ja võib aastakümnetega mõõdetava näitlejakogemuse pealt pakkuda, mis vahe on praegusel teatrikülastajal ja näiteks aastal 1985 kohatud publikul.

Tõnu Oja: "Väga paljusid asju, mida praegu laval tehakse, ei oleks 1985. aastal olnud võimalik teha, sest publik poleks sellest aru saanud. Me piirid on avanenud, publik on muutunud tolerantsemaks ja haritumaks. Ta oskab palju paremini lugeda raskemaid, keerulisemaid, teistmoodi, mittelineaarseid tükke.

Seebiooperlik melodraama tehakse ära teles, seda pole vaja enam teatrisse vaatama tulla."

***

Loomulikult leidis Tõnu Oja aega tegelda ka värskendavate harrastustega, nagu seda on näituseks kalapüük.

Tõnu Oja: "Mul oli siin suvehakk päris rahulik, sain tõlget teha ja kalale jõudsin küll!

Isegi sellel aastal olen juba jõudnud. Jaanuaris pole varem käinudki, näed, aga tänavu käisin korra. Ega sealt suurt midagi tulnud, silku sai natukene ja paar forelli oli kah.

*

Enesestmõistetavalt vaatas Tõnu Oja vabadel õhtutel ka kolleegide töid. Häid mulluseid lavastus soovitades jääb ta aga päris kidakeelseks.

Tõnu Oja: "Kõige paremates ma ikka mängin ise kaasa."

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis