Eesti uudised

Plahvatuses silmad ja käed kaotanud Arne Lokk katsetab uusi proteese (4)

Sven Harjo, 9. jaanuar 2012 07:00
HARJUTUSED: Raskustega peab järjekindlalt harjutama, et muidu tegevusetult seisvatele käelihastele koormust anda. Foto: Tairo Lutter
Eridemineerija loodab tänu teaduse arengule kunagi veel nägijaks saada. "Mingi väike lootus on alles"

Sõle tänava korter on mõnus ja jõuluehtes, laud on lookas kommidest, puuviljadest ja piparkookidest. Aastatetaguste maffiasõdade ajal võttis pommiplahvatus eridemineerija Arne Lokilt silmad ja käed, nüüd sai ta uued proteesid ja püüab elada nagu tavalised inimesed. "Mõtlemises on kõik kinni," rõhutab ta.

Mitu paari käsi

Päästeameti ja linnavalitsuse abil sai Arne sai 6000 eurot maksvad uued kunstkäed ja õpib neid kasutama. See on vaevaline ja pidev protsess, mis tema sõnul ei lõpegi. "Kätejäänuste kuju muutub koos kehakaalu ja lihaste arenguga ning proteese tuleb sellele vastavalt kohandada," selgitab Arne. Vasak kunstkäsi istub paremini, paremale köndile käe otsa saamisega on tükk pusimist.

Proteesid pannakse külge iga päev: esmalt tõmmatakse käeköndile silikoonist kest, selle peale sukk. Siis tuleb kunstkäsi ise, millel praegu on otsas on ulme- või õudusfilmidest tuttavad haaratsi moodi klambrid. Nende küljes on raskused. "Üks raskus kaalub 2,5 kilo, kaks kunstkätt koos raskustega aga kokku umbes seitse," räägib Arne. "Raskusi saan suurendada või vähendada vastavalt sellele, kuidas treenida soovin."

Raskustega peab järjekindlalt harjutama, et muidu tegevusetult seisvatele käelihastele koormust anda. Terminaatorit meenutav Arne näitab mõningaid harjutusi. Ettevaatamatult liiga lähedale tulnud inimesele võib vehkimine valusalt lõppeda, sest treenija ju ei näe ega suuda raskustega koormatud kunstkäte liikumist kuigivõrd juhtida.

Arnel on varuks hulk kätepaare. Üks neist on puhtalt kosmeetiline – tavaliste käte moodi ja värvi. Natalja toob teisest toast vasaku käe, mille sõrmes ilutseb kuldne klotser. "Need on avalikku kohta mineku käed. Muud nendega peale pole hakata, aga ülikonnaga kandmiseks käivad küll," tähendab Arne.

Sageli kasutab ta ka üht üksikut kunstkätt – siis, kui on tarvis allkirja anda. See on tegelikult lihtsalt käeköndile otsa tõmmatav pikendus, kus käelaba asemel on klamber ja selle küljes pastakas. Naise abil tõmbab Arne allkirjakäe külge ja teeb puhtale paberile märgid. Hea fantaasia korral võib nendes aimata initsiaale A. L. "Keldris on veel üks paar käsi," lisab ta.

Arne on invaliid olnud juba 16 aastat, aga püüab end ikka kehaliselt vormis hoida. "Kõik, mis ei liigu, sureb," teab ta ja treenib ka velovalmendil ja basseinis. "Ujulas on omaette teema riietumine. Mõned ujulad on leidnud võimaluse, kuidas naine saab mind selles abistada," räägib Arne. Heade näidetena nimetab ta Astangu ujulat Õismäel, samuti Tallinna hotelli ja Saaremaa SPA ujulat. "Lihtne on ju öelda, et võimalusi pole ning vaadaku ma ise, kuidas hakkama saan. Mõned on kahjuks nii ka teinud," nendib ta.

Arnel on viieaastane tütar Marii-Eliise. "Iga päev käime väljas. Lähipäevil läheme Kalevi ujulasse, seal on torud, kus saab alla sõita." Arne ise saab oma iseärasuste pärast ujuda vaid selili. "Käteta rinnuli ujudes kisub vägisi põhja." Akvalangiga vee alla minek polevat aga üldse keeruline, samuti on ta pimeda ja kätetuna ära proovinud isegi langevarjuhüppe.

Millega Arne oma ohtrat vaba aega sisustab? Väga palju kuulab ta muusikat, nii klassikalist kui kergemat, eriti rokkmuusikat tegevaid bände. "Mul on täitsa arvestatav plaadikogu, käime kontsertidel. Püüan elada täisväärtuslikku elu. Vahel õnnestub see rohkem, vahel vähem," lausub Lokk mõtlikult.

Pisike lootus nägema hakata

Endistest kolleegidest sõbrad on tema elus tähtsal kohal. "Käin nendega tihedalt läbi. Kui abi peaks tarvis olema, võin helistada iga kell, ja poisid on kümne minutiga kohal." Et Arne on pimedana korduvalt rahaasjus ärakasutamise ohvriks langenud, siis on ta nüüd äärmiselt ettevaatlik ja toonitab lähedaste inimeste tähtsust. Nataljale viidates ütleb, et nüüd on tal inimene, keda usaldab.

Aastate jooksul väga palju aega haiglates mööda saatnud mees on peaaegu leppinud mõttega, et ta enam kunagi ei näe, kuid mingi väike lootus on kõigest hoolimata alles. "Tohtrid on minu asjaga kursis ja võtavad uute võimaluste avanedes ühendust. Mingi väike lootus on alles. Aga valmis tuleb olla ka selleks, et ma ei näe enam kunagi," ütleb Arne. Sõbrad hoiavad teda kursis teaduse viimaste saavutustega, loevad ja uurivad internetist ning kui midagi nägemise kohta leiavad, siis tulevad ja räägivad.

"Oli perioode, kus ma lihtsalt jõin end masendusest täis. See aitas vaid lühikest aega, pärast oli veelgi hullem. Praegu ma enam nii ei tee," räägib Arne, kes alkoholist päriselt siiski loobunud pole, sest teab, et see tema üle valitsema ei pääse.

Kokkuvõttes leiab Arne, et ta elu on täitsa okei. Muidugi niivõrd, kuivõrd see säärases olukorras hea olla saab. On olnud igasuguseid aegu ja tagasilööke, kuid ta on optimist. "Ikka mõtlemises on väga palju kinni," rõhutab Arne jutuajamise jooksul juba mitmendat korda.

Maffiasõda: pomm oli auto all

Pommi leidis maja ette sõitnud valvur, kelle auto tuled juhtusid lõhkeseadeldist valgustama. Seadeldis oli Mercedese parema esitiiva all ja demineerijad püüdsid seda veekahuriga kahjutuks teha. Toona 24aastane Arne Lokk läks pärast kahurilasku seadeldist paljakäsi ja erivarustuseta uurima, ja just siis kõmatas plahvatus, mille tugevus on võrreldav 400 grammi trotüüli plahvatamisega. Spetsialistide arvates oli pommi valmistanud asjatundja.

Lokk toetus plahvatuse hetkel kätega maapinnale ja sai kätest ja näost üliraskelt vigastada. Tema nägu oli üksainus vereklomp ning käelabad rebenenud, kuid ta oli teadvusel.

Allilmategelane pääses Loki tervise hinnaga küll seekord surmast, ent vähem kui aasta pärast lasti Mäng siiski maha. Tema auto alla pommi pannud tegelane aga jäigi leidmata.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee