Eesti uudised

Imre Rammul: Pedofiil ei tunnista hälvet enamasti ka iseendale (18)

Kaarel Tigas, 9. jaanuar 2012 07:00
Foto: Alamy/AOP
"Liiga tundlik selle teema suhtes ei saa olla, sest pedofiil on võimeline tegema väga palju kurja," ütleb seksuoloog Imre Rammul, kuid lisab, et teemat ei peaks võtma hüsteeriliselt: "Suhteliselt kõrge valvsus on aga igati õigustatud."

Eelmise aasta lõpul leidsid laiemat kõlapinda kaks pedofiiliajuhtumit. Jalgpallifunktsionäär Margus Luik tunnistas: "Ma olen haige!" Endine kehalise kasvatuse õpetaja ahvatles seksile vähemalt seitset alla 14aastast tüdrukut. Ühega neist kohtuma minnes ootas teda aga ees politseiagent ja tema tegevusele pandi piir. See juhtus mullu aprillis, praeguseks on Luik enda sõnul üle poole aasta ravil käinud. Talle mõistetud aasta ja seitsme kuu pikkusest vanglakaristusest tuleb ära kanda üks kuu.

Samal teemal

Muusik Rein Laaneorg, kelle arvutist leiti 40 lastepornofaili, reaalse kontakti loomiseni lapsega ei jõudnud. Alla 14aastasi isikuid pornograafilises või erootilises situatsioonis kujutava teose hoidmise eest saab karistada kuni aastase vangistuse või rahalise karistusega.

Advokaati Laaneorg ei võtnud: "See oleks tähendanud, et ma oleks nõus olnud. Kui meil oli kokkuleppemenetlus ja prokurör arvestas, kui palju mulle katseaega anda, ütlesin: võite mulle viis aastat, võite mulle kümme ka anda, mul on täiesti ükskõik. Ma ei ole sellega seotud," selgitas muusik eelmise aasta lõpul ja ütles, et tal on kahju tema peale raisatud politseiressursist.

Taunitav on ka video vaatamine

Rammuli sõnul on mõistlik, kui pedofiil antakse kohtu alla enne, kui ta mõne lapse suhtes reaalse seksuaalse ärakasutamiseni jõuab. Kas või arvutis leiduvate videote põhjal. "Keegi ka toodab neid videoid, kasutab lapsi ära. Kui poleks vaatajaid, poleks ka turgu," leiab seksuoloog.

Ta pole kursis politsei töömeetoditega, kuid usub, et ametivõimudel on piisavalt kompetentsi ja pedofiiliavallas kedagi asjatult süüdlaseks ei tehta.

"Juhtumite puhul, mis jõuavad kohtuni, ei saa me rääkida millestki juhuslikust. Lasteporno omamine ja kogemata keelatud lehele sattumine on siiski kaks eri asja. Politsei huviorbiidis on isikud, kes regulaarselt ja korduvalt laevad alla lastega seotud pornograafilisi teoseid või näitavad üles seksuaalset huvi laste vastu," kinnitab Rammul.

Põhja prefektuuri lastekaitsetalituse juht Pille Alaver teab, et pedofiiliajuhtumite puhul on tegemist silmanähtavalt lapsohvrite ja -modellidega, mitte hilisteismelistega.

Rammul lisab, et eelpuberteedist edasi muutub piir hägusemaks – eagrupp, mis jääb lapse ja täiskasvanu vahele, on koht, kus meditsiiniline ja juriidiline arusaam pedofiiliast lähevad küll puseriti, kuid see on väga vajalik puhvertsoon, sest emotsionaalne ja kehaline küpsemine toimuvad eri aegadel.

Samas peaksid peeglisse vaatama ka need, kelle teod otseselt paragrahvi alla ei käi: "Fantaasiamaailmal ja realiteedil tuleb väga selgelt vahet teha. Kui isand, kes on 70aastane, klammerdub seksuaalsete huviobjektide külge, mis jääb 18 kanti ja ainult selle kanti, siis ega sedagi väga normaalseks pidada ei saa," räägib Rammul.

Ühtpidi võib pedofiilia tähendada mingisuguse lapseea kiindumuse kinnistumist. "Erootiline ja sotsiaalne julgus suhtlemisel omaealistega on sellel kontingendil [pedofiilidel] natukene väiksemad, kontakt lapsega töötab nende jaoks paremini kui omaealistega," märgib seksuoloog.

Läbivaks jooneks pole mitte niivõrd omaealiste suhtepartnerite puudumine, kuivõrd mittetoimivad suhted nendega. "Pedofiilidel ei tule kunagi puudust põhjendustest. Iseenda ja teiste jaoks – vahel on need abitumad, vahel veidi süsteemsemad," kirjeldab Rammul.

Kuni inimene pole endale ega teistele tehtut tunnistanud, on aga väga raske kedagi ravida. Pedofiile jõuab enese algatusel ravile üsna vähe. Oma osa on selles ka kartusel, et äkki info jõuab politseini. Valmidus protsessida ja enda eest seista on inimestel suur.

Mitmed pedofiilid on vaidlustanud ka neile tehtud seksuoloogilisi ekspertiise: "On isegi välja kujunenud "vanglaadvokaatide" üksus – seksuaalkurjategijad, kes nõustavad teisi, kuidas protsessida." Rammul tuletab meelde, et karistust ei määra mitte diagnoos, vaid korda saadetud tegu, ning tõendusmaterjali paikapidavuse hindamine on pigem kohtuorganite ülesandeks.

Keemiline kastreerimine ei jäta inimest seksuaaleluta

Keemiline kastreerimine on loomult pöörduv ja sel pole sedavõrd absoluutset mõju inimese seksuaalsusele nagu kirurgilisel kastratsioonil.

Farmakoloogiline kastratsioon pole ainukene ravilähenemine. Võrdlemisi edukalt on seksuaalhälbeid ravitud antidepressantide, mitmesuguste psühhotroopsete ja sõltuvusvastaste medikamentidega.

Ravi intensiivsus ja pikkus on väga personaalne, kuid enamasti tähendab see aastatepikkust kontakti arstiga.

"Kui personaalselt ravimi doseerimine välja töötada, on keemilise kastreerimise efektiivsus hästi kõrge, kuid vältimatult vajalik on ka psühhoteraapia," kinnitab seksuoloog Imre Rammul.

Tal on tekkinud mõte luua seksuoloogia kompetentsikeskus, kus saaks paika panna individuaalse ravi ja psühhoterapeutilise sekkumise plaani; kontrollida ravi tulemuslikkust ning hiljem remissioonil silma peal hoida.

Pedofiili tausta saavad kõik kontrollida

Viimasel kolmel aastal on aastas registreeritud 200 või veidi rohkem laste vastu toime pandud seksuaalkuritegu. Näiteks 2011. aasta 11 kuuga registreeritud 212 seksuaalkuritegu moodustavad kõigist mullustest seksuaalkuritegudest ligi kolmandiku. Eelmise aasta algul oli vanglas 123 seksuaalkurjategijat, neist ligi poolte ohvrid olid alaealised.

Lastevastaste seksuaalkuritegude kordumise vältimiseks kehtivad Eestis lastega töötamise piirangud, mille kohaselt ei tohi tööalaselt lastega vahetult ja regulaarselt kokku puutuda varem alaealise orjastamises või lastevastastes seksuaalkuritegudes süüdi mõistetu. Tööandjatel on kohustus seda kontrollida. Et karistusregister on sellest aastast avalik, siis saavad seda teha kõik – selleks on vaja teada vaid inimese nime ja isikukoodi.

Eesti kõmulisemad pedofiiliajuhtumid

Toomas Meola (enne Toomas H. Liiv)

Ajakirjanik ja reklaamiärimees, kelle kohus mõistis 2006. aasta detsembris 3,5 aastaks vähemalt üheksa poisi seksuaalse ärakasutamise eest vangi. Meola vabanes enne tähtaega 2. detsembril 2008. Vanglas olles abiellus ta ühe oma väidetava ohvri emaga. Pärast vabanemist hakati Meolat ravima.

Kaur Hanson

Kunagise Lastevanemate Liidu peasekretäri mõistis kohus 2009. aastal kümneks aastaks vangi. Tema karistus saab kantud märtsis 2019, kui teda enne tähtaega ei vabastata. Hanson mõisteti süüdi alla 18aastaste korduvas vägistamises, alaealisega sugulise kire vägivaldses rahuldamises ning lasteporno valmistamises.

Aleksandr Dak

Endine noortekeskuse juhataja mõisteti 2005. aastal vangi üheksa naise vägistamise eest, kellest vaid kaks olid täisealised. See oli tal kolmas samalaadne karistus. Dak vabanes enne tähtaega mullu oktoobris, kuigi tema kümneaastane karistus saanuks kantud alles 2013. aastal. Enda soovil jäeti ta elektroonilise järelevalve alla ning ta on kohustatud minema ravile.1

Jaanus Rohumets (Elukas)

Hinnatud meistrimees mainekas autofirmas.. Süüdistuse järgi jõudis ta 1992.–2009. aastani kuritarvitada kümmet last, kellest väiksemad polnud veel viieaastasedki. Politsei leidis mehe arvutist üle 2000 pornopildi, millel poseerisid alla 14aastased lapsed. Eluka kümneaastane vanglakaristus saab kantud 2019. aastal, kui teda enne tähtaega ei vabastata.

Agu Varik

Lõuna-Eestist pärit mees, kelle kohus mõistis 2000. aastal kahe alla kümneaastase tüdruku vägistamise eest üheksaks aastaks vangi. Ta vabanes protestidest hoolimata enne tähtaega 2008. aastal. Ajaleht Postimees kirjutas aasta hiljem, kuidas Varik populaarses laste suhtlusportaalis rate.ee kriminaalhooldaja teadmata ringi luusis.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee