IRLi tegelased paistavad tõsimeeli arutavat uue juhi üle, kuid kõrvalt vaadates hakkab see üha rohkem tunduma laiba reanimeerimisena. Kampsunite ja svammide kisklemist võib olla küll lõbus jälgida, kuid elujõulist poliitilist jõudu sealt oodata ei maksa.

Äraostmatud ja kampsunid sobivad kokku nagu siga ja kägu. Hästi ei tunne end ka valija, kes valides kampsuni, võib saada riigikokku hoopis mõne elamislubade ärika. Nii loobub ta igaks juhuks üldse IRLile häält andmast. Järgmistel valimistel saab sisevastuoludes IRL ehk napilt riigikokku vegeteerima, et ülejärgmistel valimistel jääda juba 5 protsendi künnise taha. Selles arengus poleks midagi uut, sest sarnaselt on käinud Rahvaliidu ja roheliste käsi. Rahvaliidu kadu algas maadevahetuse skandaalist, IRLil on praegu elamislubade afäär. Ning kui kummagi juhtumi taga pole ka oravate karvane käsi, siis vähemalt kasulik oleks poliitmaastiku selline korrastumine neile küll.

Allakäigu üheks tagatiseks on olnud ka nõrk juht. Rahvaliit on jõudnud Villu Reiljanist täiesti tundmatu Margo Miljandini. Roheliste segane kollektiivne juhtimisskeem ei võimaldanudki neist aru saada. Kui nüüd Peeter Olesk soovitab tugeva kandidaadi puudusel valida Laari asendama «Vahe-Mart», siis nõrga juhiga tundub kakleva bande lagunemine vältimatu. Sest mis kõige hullem – puudub erakonda ülalhoidev idee.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Kristjan Väli
Telefon 51993733
kristjan.vali@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis