Elu

"Kogu minu elu on üks surmatants" (39)

Kais Allkivi, 27. detsember 2011, 06:57
PANI ELU PABERILE: Tuttavate õhutusel vormis Rafail Beltšikov oma pika ja kireva elu raamatuks, mis tuli müüki kahe nädala eest. Esiti kaalus Rafail pealkirja «Surmatants», kui otsustas siis positiivsema «Elu pärast elu» kasuks.  Tiina Kõrtsini
Anne Veski äi, 94aastane rabi Rafail Beltšikov on pääsenud mahalaskmisest, laevahukust, õhkulendamisest kui liiklusõnnetusest

"Vaatasin esimest korda surmale näkku seitsmeaastase poisiklutina," meenutab kuu algul 94. sünnipäeva tähistanud Tallinna sünagoogi ülem ja Anne Veski äi Rafail Beltšikov. Kuu pärast Oktoobrirevolutsiooni sündinud eakas härra oleks lapsena äärepealt Elva järve uppunud. Teda päästis vaid elustamine.

Samal teemal

Elvas olevat Rafail ema-isa ja õe-vennaga suviti sageli peesitamas käinud. "Ükskord tegin rumalust. Mulle meeldis, kuidas teised poisid tornist vette hüppasid, ja tahtsin ka minna, kuigi ma ei osanud ujuda," jutustab ta. "Ma ei tea, kas ma komistasin purdel või mis, aga järgmise asjana ärkasin kaldal. Ma olin jubedalt oksendanud ja inimesed seisid ümberringi. Üks rääkis, et ma olevat tükk aega vee all olnud, enne kui mind elustati. Ema nägi mind esimesena," meenutab Rafail oma esimest imelist pääsemist, misjärel ta sai juudi kombe kohaselt teise eesnime Immanuel.

Teda ei niitnud ka 16aastaselt põetud tiisikus ega maailmasõjakoledused. 1941. aastal seisis ta mitu korda surmaga silmitsi, oma pika elu hirmsaimaks päevaks peab ta selle aasta 28. augustit, kui Tallinn läks Punaarmee käest Saksa vägede valdusse. Punalipulise Balti laevastiku luureüksusse kuulunud Rafail oli Ülemistes, kui sakslased Tallinna lennuväljal maandusid. "Kuulsin põõsastest saksa keelt. Astusin veel ammu ja kuulsin – saksa keel juba seljataga! Mõtlesin: taevane vägi, nüüd lase jalga nii kiirelt, kui saad! Tol päeval kehtis vaid üks korraldus: päästku ennast, kes päästa suudab."

Rafail jooksis Lasnamäelt piki Narva maanteed Koplisse Miinisadama poole, et laevaga põgenema pääseda. Teel põikas ta keldripoodi, et suitsu osta, kuid müüja kadus tagaruumi ja kutsus sõjaväepatrulli teda kontrollima. "Oli paanika, et sakslased käivad ringi Vene sõjaväe riietes," seletab juudi koolis saksakeelse hariduse saanud Rafail, kes rääkis eesti ja vene keelt kerge saksa aktsendiga. "Poodi tulid kaks sõdurit ja ütlesid: lähme. Ma teadsin, kuhu, sest sõjakohust ei olnud – kusagile nurga taha ja valmis! Ütlesid, et olen diversant, ja viisid mind tagasi linna poole. Läksin mööda tänavat, seljataga tääkidega mehed. Mõtlesin: no nüüd on surm! Korraga kõlas üle tänava jahmunud hüüatus: "Rafail, mis sinuga juhtunud on?" Tuttav sõjaväelane tuli vastu. Ta ütles: "Oodake!", näitas oma tunnistust ja päästis mu elu," räägib Rafail.

Miinisadamas oli lahti täielik põrgu: pommiplahvatused ja kahuripaugud. "Vaatasin – üks laev seisab kai ääres ja madrused hakkavad köisi lahti päästma. Mõtlesin: kui elada, siis elada! Panin jooksu ja pääsesin viimasel hetkel peale." Ta sattus reisiaurikule Vironia, millega oli koolipoisina Stockholmis käinud.

Pääses samal päeval laevahukust

"Seal oli vanureid, lapsi, naisi, Balti laevastiku laulu- ja tantsuansambel ja sõjaväelased. Jõudsime Juminda poolsaareni, seal oli suur lahing. Pilt oli jube! Pikeerivad lennukid olid juba oma töö teinud – mäletan maas lamavat sõjaväemundris noormeest, kellel polnud kumbagi jalga. Verd purskas, nagu oleks keegi kraanid lahti keeranud," meenutab Rafail võigast vaatepilti. "Vaene poiss karjus: laske mind maha! Aga kes hakkab oma inimest maha laskma. Mis tast sai, ma ei tea."

Veel tänagi näeb Rafail silme ees selgelt lendurit, kes Vironiat pommitas: "Tal olid tumedad prillid ja nahkriietus. Ta tuli sellise hooga püstloodis alla, et ma mõtlesin, et ta kukub laeva peale, ja tõmbas siis lennuki järsult üles. Pärast seda lõhkes masinaruumis pomm ja me hakkasime kohe vajuma."

Kuna Rafailile oli keskkõrvapõletiku tõttu operatsioon tehtud, ei tohtinud ta peaga vee alla sukelduda. "Hoidsin sõrmedega nina kinni ja hüppasin neljandalt tekilt, jalad ees, vette. Mind päästsid paar numbrit suuremad kirsasaapad – sain need kergesti jalast ära."

Seda, mis vees toimus, ei saavat kirjeldada. "Olime kõik tihedalt üksteise kõrval. Igaüks rabas teist ja üritas teda vee alla surudes ise pinnal püsida. Ka mina käisin paar korda vee all ära. See oli võitlus elu eest. Päästepaadid kallutati ümber, keegi ei andnud endale aru, mida ta teeb. Inimesi jäi vees üha vähemaks. Korraga nägin, et üleval on sinine taevas ja all on ainult vesi. See oli esimene hetk, kui usk päriselt minuni jõudis. Pöördusin suures hädas jumala poole, ma vist karjusin seda palvet," pajatab mees, kes hakkas hiljem vaimulikuks ja palvetab nüüd kolm korda päevas.

Aganaleib ja koeraliha

"Järgmine, mida mäletan, oli palavus. Olin mingis laeva masinaruumis ja minu kõrval lamas ihualasti kena tütarlaps. Tal oli ümber päästevöö ja selle vahel kümned tuhanded Vene rublad. Võib-olla oli see kassapidaja, kes rahaga jalga laskis, võib-olla inimene, kes päästis oma vara," arutleb Rafail. "Neiu silmad olid lahti, aga ta oli surnud. Vajutasin tal silmad kinni, vajusin uuesti ära ja ärkasin, kui mulle midagi kuuma suhu topiti. Mul olid jalas saapad, trussikud ja triibuline meremehesärk, peas oli ka miski. Võisin pentsik välja näha!" muigab rabi. Ta oli üle kümne tunni vees olnud.

Väike puksiirlaev viis ta Kroonlinna. Soome lahes läks miinitõkete ja õhust pommitamise tõttu põhja 70 laeva. "Räägitakse, et Vironial oli 1330 inimest. Järele jäi see, kes siin istub. Rohkem ei hingelistki," nendib õnnesärgis sündinud Rafail. "Pärast sõda astus mulle Tallinna tänavail juurde üks vene keelt kõnelev mees ja ütles: "Kas tead, et mina tassisin sind kättpidi laeva peale? Muidu oleksid sa surnud."

Leningradi jõudnuna otsis ta asjatult onu peret – kõik sugulased olid blokaadis nälga surnud. "Ma pole kunagi nii palju laipu näinud!" ahhetab Rafail tänini. "Iga päev tuli seista sabas selleks, et saada 125 grammi leiba, mis koosnes aganatest, tisleriliimist ja võib-olla ka viljast. Aga see oli parim toit, mida ma elus söönud olen!" õhkab ta. Sellest maapealsest põrgust oli vaid üks pääsetee – jõuda Leningradist 53 kilomeetri kaugusele Laadoga järve teisele kaldale.

"Oli talveaeg ja väljas –30kraadine pakane. Minu ees, kõrval ja taga püüdsid tuhanded inimesed linnast pääseda, käes väike kohvrike kõige hinnalisemaga. Ühel hetkel nad enam ei jaksanud ja viskasid asju maha. Taga sõitsid sajad tühjad reed: talumehed või bandiidid korjasid kraami kokku, ühtegi inimest peale võtmata," pahandab Rafail. "Ei saa öelda, et tahtsin lihtsalt süüa – ma olin metsistunud! Korraga tuli mu juurde üks sõdur ja pakkus koeralihatükki. Andsin selle eest ära oma viimase kodukootud kampsuni," räägib ta.

Rafail kahetseb praegugi, et näppas talle sooja aset pakkunud Siberi memmelt pisut leivatainast. "Nälg oli nii kohutav. Aga mõtlen siiani, kuidas ma võisin nii teha."

"Olen õnnelik, et veel olemas olen."

Järgnes üle 400kilomeetrine retk läbi metsade Volgogradi linna. Iga 30 kilomeetri järel oli toitlustamispunkt, kus sai õhtuti sõjaväekatlast kapsasuppi. Kord õnnestus Rafailil jalavaeva säästa ja veoautokasti pääseda. "Seal aga hakkasin ma külmuma, mul hakkas äkitselt väga soe. Teised mehed raputasid siis mind, et ma ära ei külmuks."

Sõja lõpu eel sattus Rafail surmasuhu Võrus. "Palusin ühelt perenaiselt mõneks päevaks öömaja, kuni ma teisi sõjaväelasi järele ootasin. Igal õhtul kella poole kaheksa ajal tulid kaks-kolm Saksa lennukit ja viskasid huupi linna peale pommi. Perenaine ütles, et ma varjaks ennast tema marjaaia põõsastes. Peitsingi end umbes nädal aega iga päev aias. Ühel õhtul vaatasin, et mis niit see ühe põõsa juurest läheb. Kõik põõsad olid omavahel miinidega ühendatud! Piisanuks mul teha üksainus valesamm, oleksin ma õhku lennanud!" teab Rafail.

Viimati sattus tema elu ohtu 80ndate lõpus esimesel USA reisil: "Sattusin liiklusõnnetusse. Ristmikku ületades sõitis punase tule alt läbi ja mulle otsa ligemale 80aastane poolpime daam, kes sündmuskohalt põgenes." Kiirabi viis Rafaili haiglasse ja mõnda aega vajas ta liikumiseks ratastooli. Intsident tõi kaasa ohtralt tüütut asjaajamist, ent kohtuistung jäi ära, kuna süüdlane kukkus tänaval kolju puruks ja suri. Valuraha Rafail ei saanudki.

Septembris eemaldati tema pealaelt pahaloomuline kasvaja, kuid muidu on rabil raudne tervis. Alles äsja teatanud perearst, et verenäitajad on suurepärased. "Kas ajuanalüüs ka korras on, on iseasi," muheleb mees.

Rafail heidab oma kõrge ea üle nalja. Ajakirjaniku küsimuse peale, kus tal oleks mugavaim intervjuud anda, kihistab ta: "Kirstus!" Siiski möönab Rafail: "Ma olen õnnelik, et ma veel olemas olen. Ma olen õnnelik, et mind vajatakse."

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee