Viimastel kuudel on ajakirjanduses olnud rohkem kui üks kord juttu inimestest, kelle pangavõla kustutamiseks on pank alustanud tema kodu sundmüüki või on vara juba odava hinnaga müüdud.
Tihti on neist lugudest jäänud mulje, et menetlus on läbi viidud kiirustades, pank ja kohtutäitur pole võlgnikuga piisavalt suhelnud ega otsinud võimalusi müüdava vara eest parimat hinda saada. Ka on artiklitest jäänud kõlama arusaam, et kui kohtutäitur juba võla katteks vara müüma on asunud, siis on see üks katkematu allakäigutrepp, millel liikumist võlgnik ise enam suunata ei saa.
Võlgnikulgi on õigused
See arusaam ei pea paika. Inimesed lihtsalt ei tea oma õigusi ega panga ja kohtutäituri kohustusi võlgniku õiguste kaitsel. Need kohustused on aga olemas ja nende järgimist peab võlgnik saama kontrollida.
Mida peaks siis teadma inimene, kellel on tekkinud panga ees võlg?
Võlgnik ei pea olema nõus ebamõistliku või lausa ebaseadusliku lahendusega ja kui vaja, tuleb enda õiguste kaitsmiseks kohtusse pöörduda. Kui täitemenetluse jätkamine on võlgniku suhtes ebaõiglane, võib kohus selle võlgniku avalduse alusel peatada, täitmist pikendada või ajatada. Seejuures tuleb arvestada nii sissenõudja huvisid, kuid ka võlgniku olukorda.
Võlgnik peab kohtule selgitama, mis põhjustel ta sellisesse olukorda sattus. Otsuse tegemisel analüüsib kohus maksejõuetuse põhjusi ning võlgniku majanduslikku ja perekondlikku olukorda.
Sisuliselt tähendab see säte, et kohus võib koostada võlgnikule nõude ajatamiseks täiendava maksegraafiku, millega võlgnik saab võimaluse asuda nõuet tasuma ka siis, kui sissenõudja sellega ei nõustu. Kahjuks ei oska võlgnikud seda sätet oma õiguste kaitseks kasutada, võla sissenõudjad aga ilmselt ei teavita neid sellise võimaluse olemasolust.
Kui on jõutud vara müümiseni
Kui võla tasumise osas kokkuleppele siiski ei jõuta või see pole majanduslikel põhjustel võimalik, tuleb asuda võlgniku vara müüma. Esimese asjana tuleb määrata müügiks mineva vara hind. See on koht, kus tihtipeale tekivad probleemid.
Esmalt peab kohtutäitur andma võlgnikule ja võla sissenõudjale võimaluse määrata hind omavahelisel kokkuleppel.
Kui osapooled jõuavad hinna osas kokkuleppele, siis teavitavad nad sellest kohtutäiturit, kes on kohustatud märkima kokkulepitud hinna vara arestimisakti.
Sellega on fikseeritud esmane müügihind – edaspidistes tegevustes on see väga oluline, sest kõik hinnalangetused tulenevad esmasest müügihinnast. Arestimisaktiga, kuhu alghind märgitakse, keelatakse võlgniku vara käsutamine (müümine) ning kohtutäituril on kohustus see akt võlgnikule kätte toimetada.
Kui sissenõudja ja võlgnik kokkulepet ei saavuta, peab vara hindama kohtutäitur. Täituril on kohustus hinnata vara selle harilikus väärtuses – selleks loetakse kohalikku keskmist müügihinda ehk turuhinda.
Kui vara ei õnnestu müüa
Kui võlgnik või sissenõudja ei ole nõus kohtutäituri määratud hinnaga, võivad nad taotleda eksperdi kaasamist uue hindamise läbiviimiseks, esitades selleks kohtutäiturile vastava avalduse. Tuleb veel märkida, et kohtutäitur ei või arestida rohkem vara, kui on nõude suurus, ehk arestitava vara maksumus ei või ületada oluliselt võlasummat. Riigikohus on oma otsustes märkinud, et selline tegevus võib olla aluseks kahjunõudele kohtutäituri suhtes.
Seadus ütleb, et kui vara ei õnnestu müüa mõistliku aja jooksul, tuleb see tagastada võlgnikule. Mida aga tähendab mõistlik aeg? Üldjuhul annab mõistlikule ajale tähenduse kohus, võttes selle defineerimisel arvesse ka täituri toiminguid, mida ta on ette võtnud vara müümiseks: kas ta on piisavalt teinud selleks, et vara õnnestuks müüa võimalikult kiiresti, kuid samas ka võlgniku seisukohalt parima hinnaga.
Kommentaarid