Kas riigikogu teeb otsuseid erakondade kasuks?  

Asi polekski nii hull, kui riigikogus langetataks otsuseid erakondade huvides. Neid langetatakse aga võimuladviku, rahvakeeles tagatubade huvides. Erakondlik asjaajamine ei põhine ideoloogial, vaid isiklikel ambitsioonidel ja teistele ärategemisel.

Programmid võimaldavad hämada – eelistused pole neis paigas, pole tegevusplaane, tulemuslikkuse mõõdikuid. Üksikutele seisukohtadele pühendumise korral töötatakse (enamasti) teistele põhimõtetele vastu.

Hoolimata sellest, et suuremate erakondade nimekirjad koosnevad kümnetest tuhandetest, on kaasarääkijate osa neis üsna kesine. Erakonnas toimuvaga on kursis alla 10% parteilastest, kaasarääkijate osa on veelgi väiksem.

Lihtliikmete passiivsus on taotluslik – otsustajad ei pea pingutama, neil on piisavalt ressursse võimu tagamiseks.

Mainitud poliitilist kultuuritust tingib erakondade rahastamine ja soosiv seaduskeskkond (valimis- ja erakonnaseadus). Sõltumatus – riigieelarvest ja sponsorlusest tagatud tulubaas, garanteeritud esindatus – võimaldab praktiseerida tagatubadel toimivat butafoorset demokraatiat.

Otsustusahel kujundab vastutajate ringi ja poolused. Riigikogu koosseisud komplekteeruvad valitsusliikmetele lojaalsetest inimestest. See teeb meie Toompeal tegutsevast esinduskojast valitsuse käepikenduse, millel pole sidet kodanikega. Valitsusliikme staatus erakonnas on kõrgem riigikoguliikme omast, mistõttu tulebki mängu võtta väiksed kavalused: saavutamaks paremat paigutust valimisnimekirjas, tuleb näidata lojaalsust täitevvõimule. Nii ongi välja kujunenud olukord, kus just valimisreeglistik ise soosib võimude lahususe printsiibi eiramist ja see omakorda saadikute jahedat suhtumist valijatesse.

Eesti valimissüsteem vajaks hädasti muutmist. Valituks osutumine ei tohiks sõltuda nimekirjalisest eelistusest ega poliitilise eliidi tahtest. Vastasel korral pole ühiskonnas toimuvatel aruteludel mõtet – ladvikusse jõudnud väiksearvuline seltskond jääb ka edaspidi teiste nimel oma nägemusi realiseerima, ülejäänud aga, käsi rusikas, kulmu kortsutama.

Vähem oluline sellest, mida otsustatakse, pole viis, kuidas seda tehakse. Riigikogus langetatavad otsused võiksid ka Eestis alluda enamuse tahtele. Seda pole õige populismiks nimetada, küsimus on demokraatia põhitõdede toimimises.