Elu

Näitleja Liivika Hanstin: "Mina kardan kaamerat ja kaamera kardab vist mind ka." (8)

Aigi Viira, 19. oktoober 2011, 06:59
NUKUTEATRI NÄITLEJANNA: Liivika Hanstin leiab, et tema näitlejasaatus on õnnelik. Ta on mänginud lastelavastustes nii kasse kui printsesse, teinud rolle muusikalides ning ohtralt telesutse.  TIINA KÕRTSINI
Kui seni on Nuku- ja Noorsooteatri näitlejanna Liivika Hanstin teinud Eesti teleseriaalides sutsrolle, siis mõni nädal tagasi ilmus ta välja "Kelgukoertes" suurema osaga. Paharetist ajakirjanikuna, kelle kohta Liivika muiates tähendab: "Ta on see tüütu nähvits, kes lihtsalt ütleb valedel hetkedel asju välja."

Mõistagi juhtus Liivika suure osa ekraaniletulekuga see, mis siinsete sarjade puhul tavaks. Neljapäeva õhtul ilmus ta sutsrolliga välja "Kättemaksukontoris", päev hiljem pahardajakirjanik Kerstiga "Kelgukoertes". Liivika naerab. Nii see siinsete sarjadega juhtubki. "Tegelikult olen "Kelgukoertes" kahel korral käinud – kolm või neli aastat tagasi," sõnab Liivika, kes muudes sarjadeski ohtralt sutse teinud.

Samal teemal

19. oktoober 2011, 06:59
19. oktoober 2011, 06:59
19. oktoober 2011, 06:59

Ja suts tähendab näitlejale kiirreageerimist. Telefonikõne, tule tee väike suts, ja ongi kõik. Aga pole põhjust arvata, et näitleja Hanstin iga kutse peale end neljaks rebides võttepaika tormaks. "Eks neidki on olnud, kus tuleb ära öelda," poetab ta. "Reiside pärast. Kui meil teatriga näiteks Sahhalini sõit tuli. Hästi piinlik oli ära öelda."

Teletöö kiirus on pelutav

Telesutsud on näitlejaile tavaliselt kui enda proovilepanek, sest ettevalmistusaega ju eriti ei jää. "Minule on see küll proovilepanek," tunnistab Liivika. "Sest ma pole üldse väga kaameraga sõber." Näitlejanna peab pausi. "Palju sutse küll, aga eks see ole natuke vastastikune võõristamine – mina kardan kaamerat ja kaamera kardab vist mind ka," ütleb ta. "Midagi on ses mängulaadis tele jaoks, millega ma ei tunne end väga kindlalt – ma ei oska öelda."

Ja seda tunnistab näitlejanna, kes näeb ilus välja ning on fotogeenne? "Aga ekraan on hoopis teine asi," põhjendab Liivika esmapilgul mõistetamatut enesekriitikat. "Ja kaamera ees mängimine on hoopis teine asi kui teatrilava. Sellest on meie režissöörid rääkinud ka, et meie teatri näitlejatel on nii, et mõnel tuleb see loomulikust intelligentsist. Et sa oled orgaaniline ja kõik. Aga ma olen teinud sirmi taga lastele tükke, mis on teises võtmes. Teinud muusikale, mis on 700kohalisele saalile... Mis on hoopis teine ekspressiivne žanr. Aga kaamera ees – meie sarjad on ju olme-olme ja realism-realism..."

Teine asi, mis Liivikat televisiooni puhul pelutab, on kiirus. "Olen pika käimaminekuga – mulle meeldib teatris see, et teeme paar kuud proovi ja ma tean põhjalikult, miks ja kuskohast ja mida ma teen. Tihtipeale on telega nii, et lähed kohale, tekst peas, ja hakkame tegema. Imetlen väga tele- ja filminäitlejaid, kes plõksust käivituvad."

Killerkontsadega paabulind

Vastust küsimusele, miks teda "Kelgukoertesse" suure osa peale kutsuti, teab Liivika peast. "Eks ikka tüübi pärast kutsuti," muigab ta. "Kaamera ees ei ole mõtet hakata mingit hirmsat karakterit murdma. Kui välimus sobib enam-vähem, siis kutsutakse." Laginal naerma puhkev näitlejanna lisab, et siiani on tal tulnud sutsudes kehastada probleemihunnikuid-naisi. "Minu tüüp on seni olnud piinatud pilguga hädised prouad. Aga kui Toomas Kirss sellest ajakirjanikurollist rääkis, siis mulle tundus, et see on põnev. Natuke teistmoodi. Tüki teravam."

Kas sõnakõlks "kandke õiget kostüümi, ja roll mängib ennast ise" aitab "Kelgukoertes" Liivikatki? Näitlejanna naerab jälle: "Muuseas – see ongi! Toomas Kirsil oli kindel nägemus, milline see naine välja näeb – grimm, kostüüm, killerkontsad... ja kui selline paabulind ilmub välja, siis ükskõik, mis asja ta ütleb, ta on juba selline natuke üle võlli!"

Liivika hindab paharetist Kerstit põikpäiseks ja kangeks naiseks, kes oskab oma tahtmist läbi suruda. "Ta on see tüütu nähvits, kes lihtsalt ütleb valedel hetkedel asju välja. Aga tema arusaamised tõest ja õigusest ei lähe kokku teiste inimeste arusaamistega. Ma ei ole küll mõelnud teda ekstra pahaks tegelaseks mängida. Tema on sedasorti inimene, kelle jaoks "ei" ei ole vastus. Tüütu miks-küsija."

Kersti-taoliseks tüübiks, kes tuleb ja rikub teiste inimeste mugava elu ära, näitlejanna Liivika ennast ei pea. "Minu kangus on natuke uhkusega seotud," sõnab ta. "Kui Kersti ei võta ei-sõna vastusena, siis mulle ei pea kaks korda "ei" ütlema. Ei pea isegi ühe korra ütlema. Kui ma tõlgendan enda jaoks mõne reaktsiooni negatiivsena, siis mulle ei ole vaja suletud ust – ma löön ise uksi kinni."

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee