Eesti uudised

Pala tragöödia uurija: see valu ei unune iial! (19)

MAARIUS SUVISTE, 11. oktoober 2011 07:03
ÕNNETUSPAIK 1996: Just selline nägi see paik Jõgevamaal Pala lähedal välja pärast õnnetust. Vaatepilt oli jube isegi paljunäinud uurijatele. Liiklusõnnetus juhtus laial teel, kus veoauto sõitis külje pealt sisse Pala põhikooli koolibussile. Foto: Meelis Lokk (postimees)
See valu ei unune iial. Ka paljunäinud endisel uurijal lähevad 15 aastat hiljem silmad märjaks, kui ta meenutab suurõnnetust, milles hukkus kaheksa koolilast. "Keerasin korraks selja, rahunesin ja tegin tööd edasi," kirjeldab ta läbielamisi õnnetuspaigal.

Oli 1996. aasta 11. oktoober. Pala kooli lapsed tulid maastikumängult, kui neid vedanud koolibussile sõitis sisse raskeveok.

Katastroofimõõtu õnnetuse paigas seisab Jõgevamaa Pala kooli õpilaste mälestuskivi kirjaga "Meie elamata elu on kusagil olemas". Kivi on lilledega kaunistatud ja selle juures saame kokku ekspolitseinik Lembitu Vaiknemetsaga, kes õnnetust uuris.

"Esimestest uurimispäevadest peale oli kolmandik lapsevanemaid sellised, kes ei tahtnud uurimist. Nad tahtsid vaikselt oma valu sees elada," meenutab endine uurija.

Aga uurida tuli.

Bussis oli üle 40 koha. Kaheksa last sai silmapilkselt surma. Prokuratuuri teatel tekitas veokijuht veel kuuele inimesele üliraskeid ja viiele raskeid kehavigastusi.

Šokis vanemad tungisid kallale

"Ma pole siiani aru saanud, miks see õnnetus juhtus. Seda oleks olnud lihtne ära hoida," arutleb Vaiknemets. "Sel rekka-mehel ei oleks tema tervislikku seisundit arvesse võttes üldse tohtinud juhiluba olla. Enne seda suurt õnnetust oli ta Tartus linnaliinibussi juht. Ta oli teinud lolli avarii. Sellise, mida üks normaalne autojuht ei tee. Ta käis raskeveokit Alatskivil töökojas remontimas. Sai selle seal korda, hakkas tegema proovisõitu. Läks sellega esimest korda sõitma, auto oli talle võõras. Tal oli plaan minna Palamusele. Sinna ta ei jõudnud."

Lembitu Vaiknemets seisab õnnetuspaiga juures kruusateel ja näitab käega kauge kurvi poole. "Raskeveoki juhil lõi auto kuigipalju vibama. Ta läks paremale poole, hakkas teelt välja kalduma. Sellest momendist, kui ta hakkas teelt välja minema, kuni kokkupõrkeni bussiga, oli vähemalt 200 meetrit sirget teelõiku. Ta läks teisest tee äärest sirgelt diagonaalis üle tee bussile sisse. Ta ei keeranud kuskile, sirgelt tuli, niitis bussi vasaku külje täielikult maha," räägib endine uurija, klomp kurgus.

Ta jätkab: "Bussijuht võttis nii palju kõrvale, kui üldse võtta sai. Ta tegi kõik võimaliku. Rekka-juht oleks 200 meetri jooksul jõudnud midagi ära teha, et mitte kokkupõrkeni jõuda. Mis tal peas oli, ei tea."

Lembitu Vaiknemets oli enne toda suurt õnnetust palju sündmuskohtadel käinud, kuid kunagi varem polnud juhtunud, et talle tuldi kallale.

Veokijuht värises ülekuulamisel tunde

"Eksperdiga tegime sündmuskohal pilte, kui kaks meest, ilmselt hukkunute isad, tulid meile kallale. Ekspert sai rusikaga mitu hoopi. Mulle anti jalaga, õnneks sain diplomaadikohvri vahele. Me olime erariietes. Ei tea, keda nad mõtlesid meid olevat. Need mehed olid šokis. Keegi tuli vahele ja nad rahunesid maha. Aga nende käitumine oli täiesti arusaadav."

Kohapeal menetles kolm uurijat. Kõige suuremat pinget tekitav olid hukkunud lapsed. Seda rääkides lähevad endisel uurijal silmad märjaks. "Karastus oli olemas eelnevast tööst uurijana. Tegin südame kõvaks ja läksin. Korraks keerasin selja, rahunesin maha, ja hakkasin taas tööd tegema," ütleb ta. "Silmad olid küll vahepeal märjad, aga tuli üle olla."

Lembitu Vaiknemets on üks väheseid (kui mitte ainus), kes õnnetuse põhjustanud raskeveokijuhti on üle kuulanud.

"Lahkusin politseist 2001. aastal. Selle ajani olin mina küll ainus, kes teda üle kuulas," lausub ta. "Arstid algul üldse ei lubanud ta juurde minna. Lõpuks lubati arsti ja advokaadi juuresolekul. Esimene ülekuulamine oli mõni nädal hiljem pärast õnnetust. Käisin ta juures haiglas. Ülekuulamine kestis kaks tundi, aga see sisuliselt piirdus tema lapsepõlve ja eluloo kirjapanekuga. Terve see kaks tundi tal käed ja jalad korraga tugevalt värisesid. Ta ei saanud korralikult rääkida, ennast talitseda. Eriti kui jõudsime õnnetusele lähemale, siis ta ütles, et on väsinud, ei taha enam, ei suuda enam midagi rääkida. Siis hakkas ta veel rohkem värisema. Arst ütles, et nüüd aitab, ja me lõpetasime."

Teine ülekuulamine oli Vaiknemetsa töökabinetis. "Ta toodi Tartust Jõgevale. Too ülekuulamine jäi ka pooleli, see oli veel lühem. Advokaat oli võtnud seisukoha, et mees ei saa rääkida. Advokaat muudkui ässitas teda tagant: ütle, et sa ei suuda rääkida. Siis oli kõik," meenutab endine uurija. "Ta oli korduvalt vaimuhaiglas. Teda seal kinni ei hoitud, ta käis seal ravil. Ravi, niipalju kui mina aru sain, ei mõjunud talle väga."

2006. aasta mais otsustas Tartu maakohus menetluse liiklusõnnetuse põhjustanud autojuhi süüdistuses lõpetada, vabastada ta karistusest ja määrata talle psühhiaatriline sundravi.

"Õnnetus, mis lihtsalt juhtus."

Lembitu Vaiknemets mäletab, et pärast piirkondlikku katastroofi ütles osa lapsevanemaid: "Kas süüdlane pannakse kinni või lastakse maha, ega see meie last tagasi anna." Oli ka neid, kes ütlesid: "Süüdlasele on suur karistus ka see, et ta peab selle koormaga oma elupäevade lõpuni elama."

Endise uurija sõnul loobus enamik kannatanuid tsiviilhagidest (matusekulude ja muu sissenõudmiseks), öeldes, et suudavad ise oma lapsed matta.

"Mulle tundus, et sellesse suhtuti kui suurde õnnetusse. Õnnetusse, mis lihtsalt juhtus," ütleb Lembitu Vaiknemets.

Veokijuht määrati sundravile ja vabastati karistusest

Liiklusõnnetus juhtus 1996. aasta 11. oktoobril Jõgevamaal Pala vallas Sõõru–Nõva tee 3. kilomeetril, kus Anti U. juhitud veoauto Scania sõitis suurel kiirusel külje pealt sisse Pala põhikooli koolibussile.

2006. aasta mais otsustas Tartu maakohus lõpetada menetluse liiklusõnnetuse põhjustanud Anti U. (tollal 38aastane) süüdistuses, vabastada ta karistusest ja määrata talle psühhiaatriline sundravi.

Kohus leidis, et Anti U. on õigusvastase teo toime pannud süüdivana, kuid on haigestunud kohtueelse menetluse käigus ning tema vaimne tervis on järjest halvenenud. Talle tehti aastate jooksul kümmekond tervislikku ekspertiisi.

Täna on mälestuskontsert

"Iga aasta 11. oktoobril viiakse küünlad mälestuskivi juurde, mis on püstitatud õnnetuspaika," ütleb Anna Haava Pala kooli direktor Malle Weinrauch. Täna on Palal mälestuskontsert. Esineb Uku Suviste.