Suure eurovale laialipudenemine (24)

Martin Helme, kolumnist 10. oktoober 2011 07:06
Kas on mõnda sigadust, mida ei õnnestuks mahutada ilusa solidaarsuse viigilehe taha?

Solidaarsus oli see suureline sõna, millega meile eestlastele tehti selgeks, et peame oma raha andma Kreeka valitsusele, kes maksab sellega ära oma protsendid Saksa ja Prantsuse pankadele, et saaks võtta veel rohkem võlgu. Ikka ja jälle manitseti, et ei sobi nüüd, kui teistel s**t leivakotis, olla kitsi, sest me oleme ise ka kõvasti europajast läätseleent lürpinud.

Aga pidage! Kas mitte kreeklased (ja iirlased ja portugallased ja prantslased ja üldse kõik ülejäänud) pole seda solidaarsust seal meist tükk maad kauem nautinud? Aastakümneid enne seda, kui meist liidu liikmed said, toetusraha saanud? Ja kas pole nende solidaarsed toetused silmapaistvalt mittesolidaarselt suuremad meie omast nii praegu kui ka järgmise eelarveperioodi jooksul, mis paljastab halastamatult, kui naeruväärsed olid jutud laua taha saamisest ja otsustajate hulgas olemisest.

Liitusime, et saada raha

Ent solidaarsusest rääkijad panevad oma õõnsa jutuga puusse veel palju põhimõttelisemal tasemel. Kogu ilutseva solidaarsuse ja euroopalike väärtuste retoorika taustal oli algusest peale kõigile selge, miks kaks kolmandikku eestlasi toetas meie astumist Euroopa Liitu. Me liitusime, et saada teiste raha. Mitte tasuta lõunat, oh ei. Vastu pidime andma oma iseseisvuse, allutama kõik oma riigi struktuurid, poliitika ja majanduse otsast lõpuni ELi monstrumile, aga seda kõva raha eest! Tehing oli ülilihtne: meie anname ära oma vabaduse, vastu saame raha. Ja nii seda kõik alati mõistsidki. Eesti valija käitus loomuomaselt rehepaplikult ja oli endaga maru rahul.

See ei olnud usutav tehing. Juba 2003. aastal hoiatasid eurovastased, et säärane vahetuskaup ei hakka tööle kahel lihtsal põhjusel. Esiteks seepärast, et juba siis oli selge, et taolisi suuri rahasüste, nagu said Kreeka, Iirimaa, Portugal jt, ei ole meil iial loota. Eriti arvestades, et korraga liitus terve kari vaeseid idaeurooplasi. Nii ongi läinud. Me saame kogu aeg oluliselt vähem toetusi, kui saavad poolakad, tšehhid või lätlased, rääkimata siis prantslastest, itaallastest või kreeklastest. Meile makstavad toetused võivad esimesel pilgul tekitada mulje, et meile voolab raha sisse, tegelikult oleme aga ühe suure süsteemi osa, kus teistele voolab veel palju rohkem raha sisse. Sellest siis ka praegune võlakriis muide. Ja meie roll on ebavõrdses konkurentsis turult väljasöödav olla. Selleks, et protsess ei paistaks liiga halastamatult välja, visatakse meile purukesi ja lubatakse kirjutada pseudoprojektikesi külakiikede või teeme-ära-asendustegevuseks. Tootmine aga süüakse välja, ostetakse üles ja meid muudetakse – nende samade eurotoetuste abil – omanikust töövõtjaks, allhankijaks ja tarbijaks üha väheneva konkurentsi tingimustes.

Teine ja tegelikult tähtsamgi põhjus oli aga see, et olles kord juba ära andnud otsustuse oma elu ja riigi poliitika kohta käivates küsimustes, andsime sama liigutusega ära ka otsused oma rahakoti üle. Nagu eurovastased algusest peale tulutult selgitasid: pole võimalik, et keegi teine teeb meie saatuse kohta käivaid otsuseid meile kasulikumalt ja paremini kui me ise. Seda lihtsat tõde mõisteti, kui sooviti saada iseseisvaks Venemaast, eiratakse aga fanaatiliselt, kui jutt käib sakslastest. Veelgi enam, pole võimalik, et kui annad ära oma vabaduse, siis hakkavad kohalikud poliitikud võtma arvesse kohalike arvamust. Poliitikud nuusivad õige kiiresti välja, kelle heakskiidust sõltub nende edasine püsimine võimu ja sellega kaasnevate hüvede juures.

Meie arvamusel pole tähtsust

Praegu peaks isegi kõige tuhmimale inimesele selge olema, kelle heaks ja kelle heakskiiduga valitseb meie praegune võimuklikk Eestit. Eesti rahva arvamusel ei ole mitte mingit tähtsust ja just «euroopalike väärtuste» eest võideldes oleme ilma jäänud oma demokraatiast, võimude lahususest ja kõigi võrdsusest seaduste ees.

Kokkulepe anda ära vabadus ja saada vastu raha oli alati parimal juhul üleminekufaas, halvimal juhul algusest saadik küüniline vale. Loobusime vabadusest raha eest, jäime aga ilma nii vabadusest kui ka rahast, boonusena ka oma demokraatiast.

Muidugi, eks paljud hääletasid ELi poolt ka Venemaa kartuses, kuid siingi on kõik eurovastaste hoiatused tõeks osutunud: mingit pääsemist idanaabri mõju alt pole toimunud. Vastupidi, Venemaal ja ELil on kattuvaid huvisid ja meie osaks on neid huvisid rahuldada järeleandmistega oma rahvusriigi arvelt.

Iseseisvusest oleme ilma

Viimaste nädalate sündmused on selle kõige halastamatumalt esile toonud. See, kuidas riigikogu rikkus reglementi, põhiseadust, Euroopa Liidu põhiseadust ehk Lissaboni lepingut ja loomulikult Eesti rahva soove selleks, et täita väljastpoolt tulnud käsku maksta võõrast võlga, näitab, et meil ei ole enam oma riiki. Vaba riik ei maksa võõraid võlgu.

Jah, samamoodi ei ole enam vaba ka Soome, Saksamaa, Holland, Suurbritannia ja kõik teised riigid. Euroopa Liit on jõudnud välja sellesse riikluse faasi, mida kõik meie poliitikud on alati eitanud: saanud liitriigiks.

Kätte on jõudnud see aeg, kui selgub, et rehepaplik otsus anda ära vabadus ja saada vastu raha, ei kehti. Kreeka abipakett oli alles algus. Summad muudkui suurenevad ja valitsuse võtted erimeelsust vaigistada muutuvad aina jõhkramaks.

Eesti rahvas ei ela liikmelisust Eroopa Liidus lihtsalt üle ja väljasuremine, nagu me nüüd igal sammul näha võime, on palju valusam, alandavam ja närusem, kui loodetud mõnus lahustumine üheks suureks rikkaks õnnelikuks europereks.