EDEVUSE LAAT: Danhammeri laia joont arvestades on ta maja ja ka elamine enam kui tagasihoidlik. Selle-eest on õue peal mitu uhket autot veel uhkemate numbrimärkidega. Ise sõidab ta edevale inimesele kohase Mercedes SCL 500-ga, millel ilutseb numbrimärk DAN 5. «Ka see on väike mäng. Mulle see lausa meeldib, kui mulle tänaval järele vaadatakse, et näe, Danhammer sõidab.» (Tairo Lutter)

"Õhtul magama minnes ma ei tea, kas ma hommikut enam näen," ütleb paarkümmend aastat Eestis elanud ja siin ennekõike skandaalidega tuntuks saanud äri- ja jutumees ning seltskonnategelane Carl Danhammer. 20 aastat jutti viina sisse kallanud mehe maks on täitsa läbi. Kui uut maksa ei saa, on tema elupäevad peagi loetud. Aga surma ta ei karda.

"Kes teab, mis mind seal üleval ootab," naerab ta. "Võib-olla uued ballid ja pillerkaar." Kui Danhammer Eestis elas, tunti teda ka Eesti Elvise nime all ja paar korda jõudis ta isegi telesse esinema.

Püstolivehkimise ja võlgadesse uppumisega tuntuks saanud mees püüdis vahepeal selgeks teha, et on tegelikult väliseestlase poeg ja pärija, lootes seeläbi kodakondsust saada. 2007. aastal pürgis Danhammer Soome parlamenti, lubades avada seaduslikud bordellid ja anda oma saadikupalk heategevuseks.

Carl, öeldakse, et kui teie jutust ka poolt uskuda, saad sa ikka petta? Miks te nii palju luiskate?

Elu on õpetanud, et tõtt peaks rääkima vaid jaanipäeval ja jõulude ajal. Mida vähem inimesed teavad, millega sa tegeled, seda parem. Olen elus õppinud (või õigemini: elu ise on õpetanud), et pigem valeta, kui et tõtt räägid. Sest inimesed on nii kadedad. Olen seda omal nahal väga hästi tunda saanud.

Sellepärast ka kogu see tsirkus ja tolm, mis minu ümber kogu aeg on keerelnud ja mida ma ise meedia abil olen üles keeranud. Või õigemini, üles keerasin. Sest nüüd on sellega lõpp.

Aga omal ajal, kui ma ligi 20 aastat Tallinnas elasin... Oh püha müristus! (Carl naerab joviaalselt, nagu ta seda intervjuu jooksul korduvalt teeb.)

Tallinnas Raudtee tänaval oli mul uhke elamine. Ja üle linna tuntud saun, kus ühteviisi käisid aega veetmas nii Eesti poliitikud kui ka KGB mehed. Seal käisid kõik. Vaat et terve Ülemnõukogu.

Mainisite KGBd, mis suhted teil Pika tänava poistega olid?

Pikal tänaval olen ma ikka mitu korda käinud. Mehed püüdsid mind korduvalt värvata, aga see ei läinud läbi. Pärast seda jäeti mind rahule. Ma ütlesin neile, et mina olen väike suli, teie olete palju suuremad, nii et jätke mind rahule. Ja nad jätsid ka.

Aga ma olen nende meeste eest ka paguluses olnud. Moskvas, Peterburis. Ka Aserbaidžaanis, kus käisin koos tollase linnapea Jaak Tammega. Andres Raid oli veel meiega kaasas.

KGBst palju hullem oli vene maffia. Neid ma kartsin, sest nad ähvardasid mind tappa ja röövida mu tütre Johanna Elisa, kes sündis siis, kui ma olin Janaga (Sasko – J. K.) abielus.

Samas üks väga vägev Moskva ärimees ütles mulle, et kuule, Danhammer, sa oled Eestis elanud ligi kakskümmend aastat ja sa jäid ellu. Oled elus, suur ja elus. Nii ongi! Olen suur ja elus! (Jällegi joviaalne naer.)

Kas ma saan õigesti aru, et nendel aastatel, kui te Eestis elasite, esitlesite ennast teadlikult kui tola ja et tegelikult sisemuses te selline pole?

Tegelikult olen ma väga tark inimene. Eesti on ju nii väike riik, ei läinudki palju aega, kui igaüks mind juba tundis. Terve Eesti tundis. Peagi olid ka kõik uksed mulle avatud. Väga erinevate asutuste uksed, ka Toompea uksed.

Ja kõik olid kohe teie sõbrad?

Olid.

Sellepärast, et teil oli raha?

Täpselt. Sel ajal tõin ma Eestisse palju raha. Eestis olid sel ajal laual vaid hapukapsas ja verivorst, kui kujundlikult või piltlikult öelda. Ma tahtsin seda menüüd igal elutasandil veidi laiendada.

Kas võite öelda, et ostsite Eestis endale sõpru?

Jah, ka seda, kuigi läksin Eestisse ilma selliste kavatsusteta. Tahtsin hakata seal lihtsalt äri ajama, kuna tajusin ära, et seal võib bisnist teha ja et Eesti on võrreldes teiste liiduvabariikidega palju edumeelsem. Seda tajusin ma kohe, kui Gorbatšov sai pukki ja sõna "perestroika" oli veel tundmatu.

Öelge, miks kõik teie tegemised ja ärid Eestis vastu taevast lendasid?

Aga sellepärast, et need ärid, mis mind huvitasid, olid läinud juba igasuguste ärihaide kätte. Kanada väliseestlased olid Sillamäe tehasele juba käpa peale pannud. Ma tõin Euroopast kaasa kolm spetsialisti ja viisin nad Sillamäele, aga hilja! Ma oleksin võinud olla täna Rockefeller! Aga teised olid suurte rahade abil teinud juba puhta töö. Püüdsin koos Tiiu Silvesega äri ajada, aga ta tahtis mul naha üle kõrvade tõmmata.

Millega te praegu tegelete?

Mul on kullakaevandus ja tegelen ehitusega ja nii edasi (kus see kullakaevandus asub, jääbki segaseks).

Kuidas on teie ettevõtmisi mõjutanud maailma majandussurutis?

Kui meil on jätkuvalt võimul meie mine-p**sse-valitsus, siis on Eesti Soomel varsti eest läinud. Eesti tantsib "Saaremaa valssi" ja tantsib lihtsalt meist mööda.

Kas kuulute endiselt parempopulistlikku parteisse Perussuomalaiset (tõelised soomlased), mille nimekirjas te aastal 2007 kandideerisite Soome parlamenti, kuigi edutult?

Kuulun. Ja ma oleks ka parlamenti pääsenud, kui poleks esimehe Timo Soiniga tülli läinud. Ta tõstis uuesti üles selle teema, nagu oleks ma 25 aastat tagasi Rootsis saanud süüdistuse vägistamiskatses. Tõsi, ma olin siis isegi kohtus süüpingis, kuid ma polnud seda naist, kes mind süüdistas, elus isegi kordagi kohanud. Matti Nykänen oli temaga, mitte mina.

Soini kartis lihtsalt, et ma saan kokku sedavõrd palju hääli, et pääsengi parlamenti, ja kus siis see häbi ots! Et Eestis olen ma juba ennast täis teinud ja nüüd teen Soome parlamendi kogu maailma naerualuseks.

Kui te vaatate tagasi nendele paarikümnele aastale, mis te Eestis elasite, kas see tundub siis pigem nagu halb uni, või vastupidi – et need aastad olid teie elus ühed säravamad, sest te käisite siin ringi kui kauboikapitalist, kõht kummis ees, kauboikaabu peas ja näol ilme, et olete Eestis kõige rikkam inimene?

Need olid ilusad aastad! Mul olid istumise all Cadillacid, rentisin erinevailt lennufirmadelt lennukeid ja käisin nendega Siberis. Nii asju ajamas kui ka niisama.

Elu nagu lill. Kuskohast see raha tuli?

Selle raha ajasin ma kokku Rootsis, kus mul oli mitu ehitusfirmat. Kõik selle raha tõin ma Eestisse ja sinna see ka jäi. Aga ma ei kahetse seda, seda paarikümmend hullumeelset aastat, kui ma suurema osa oma varandusest suutsin sirgeks lüüa.

Palju seda oli?

Palju, palju, paarkümmend miljonit Soome marka, ma arvan. Ega ma täpselt ei teagi.

Aga see raha, mis te Rootsis teenisite, polnud ju aus raha. Teid pisteti illegaalse tööjõu kasutamise pärast seal isegi pokri.

Mis on aus raha? Kõik mehed, kõik töölised, said alati oma palgad õigel ajal kätte. Ja mida ma ei tahtnud kohtus mäletada, seda ka ei mäletanud. Kuigi tegelikult mäletasin kõike. (Pilgutab vandeseltslaslikult silma.) Et ma olin siis Rootsi kodanik (Soome kodanik olen ma olnud alles viimased kolm aastat), istusin ka Rootsis kinni. Vangla oli seal parem kui mõni siinne hotell.

Kas sellesse raamatusse jõuavad ka

fotod mõnest sinu lõbusatest saunaõhtutest, millele jäänud mõni meie toonane poliitik ja paraku mitte oma abikaasa seltsis?

(Siinkohal jääb Danhammer esimest korda mõtlikuks, vaatab tükk aega vaikides maha ja noogutab vaid peaga.)

Võite kätt südamele pannes vanduda, et kõik on tõsi, mis seal kirjas?

Selle raamatu alatoon on humoorikas, kuid tarina on tottaa – kõik on jumala tõsi, mis seal kirjas.

Kas te kirjutate ise või kirjutab keegi teine?

Üks väga tuntud inimene Soomes kirjutab, aga tema nime ei saa ma veel öelda. Ta on intervjueerinud mind tundide viisi.

Kas Ghanas ka veel käite?

Kord kuus. Mind võetakse seal paremini vastu kui Soome presidenti.

Sinna te elama ei tahaks minna?

Ei, ma olen maamees. Mul on siin järv, kus ma käin kalal ja vähki püüdmas.

Mul on siin mitu kodu...

...mille ees seisab uhke autopark. Miks teie uhkel Mercedesel peab olema numbrimärk DAN 5? Et kõik näeksid, kes sõidab?

Ka see on väike mäng. Mulle see lausa meeldib, kui mulle tänaval järele vaadatakse, et näe, Danhammer läheb. Käin praegu haigla vahet. Sealsed haiglamutid koovad mulle sokke ja käpikuid. See kõik on nii armas!

Ma pole elus kohanud nii edevat meest kui Carl Danhammer.

Mind see ei huvita, mis inimesed minust mõtlevad või minu kohta räägivad. Las koerad hauguvad, karavan läheb ikka edasi.

Te olete 53aastane. Kui vaatate tagasi elatud elule, mis on siis teie kõige suurem saavutus, mille üle te kõige enam uhkust tunnete?

(Naerukurrud Danhammeri näos kaovad, ta jääb taas tõsiseks ja vaikib väga pikalt, enne kui vastab.) Ups, see on hea küsimus! Arvatavasti mu noorem poeg Carl, kes loodetavasti võtab millalgi üle minu tööd ja tegemised.

Aga ma olen ka palju siin ilmas inimesi aidanud. Kuigi mind peavad paljud nii hulluks kui ka lolliks, on mul hea süda. Olen inimesi aidanud materiaalselt (ehk siis rahaliselt) nii Soomes kui ka Ghanas.

Carl, ma olen rahalistes raskustes, kas te võiksite mulle tuhat eurot anda?

Miks mitte! Aga tingimusel, et sa seda alkoholi ja tubaka peale ei kuluta. Mul on siin elus kõik olemas ja ma ei vaja enam midagi erilist. Toit on iga päev laual, auto tagumiku all ja raha jätkub ka bensiini jaoks. Rohkem pole mul vaja.

Ma olen sündinud, kuldlusikas suus, ja olen elanud väga laia ja kirevat elu, aga ma ei kahetse midagi.

Mitte midagi?

Mitte ühtegi tundi! Kuigi ma pole osanud kunagi keelt hammaste taga hoida ja olen sellega endale palju kurja teinud. Ning purjus peaga olen teinud palju lollusi.

Ja neid kordi pole olnud vähe?

Esimest korda võtsin ma viina 25aastaselt ning siis jõin ma järjest kakskümmend aastat. Viimased kümme aastat olin pidevalt purjus. Hakkasin hommikul kuuest jooma. Kella kümneks olin juba kaks pudelit alla kulistanud. Ma ei saanud hommikul enne arvuti taha istuda, kui mul oli pool pudelit viina sees, sest käed niimoodi värisesid, et ei püsinud klahvidel.

Kuidas nüüd napsitamisega on? Maksatsirroos enam ei luba?

Neli aastat pole ma enam tilkagi võtnud. Keegi ei uskunud seda, et ma suudan alkoholiga lõpu teha. Meedia vedas selle peale kihla.

Aga neli aastat tagasi, oma sünnipäeva hommikul, keerasin ma pitsi kummuli. Tervis on muidu hea, ainult maksaga on halvad lood. Kui ma uut maksa ei saa, siis pole mind enam kauaks. Hästi, kui kümme kuud välja vean.

Kuidas te suudate sellest nii rahulikult ja naerunäol rääkida?

Aga mis teha. Pealegi olen ma elus kõike näinud. Enda surma jah, veel mitte.

Kas te kardate surma?

Ei.

Aga kui te saate uue maksa?

Võib mu elule kohe 25 aastat juurde kirjutada.

Palju see maksab?

Ligi kakssada tuhat eurot.

See raha on teil olemas?

On-on! Enne saab Peipsi järves vesi otsa kui mul raha. (Joviaalne naer.)

Jaga artiklit

1 kommentaar

  /   17:16, 15. apr 2014
danhammer jái mullegi kasti CAMEL suitsu võlgu kui oli kuresaares koos anuga,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,hea oleks temaga kokku saada ja meenutada,,,,,,,,,,,

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis