Juba kakskümmend aastat on möödunud ühe hirmule rajatud impeeriumi lagunemisest. See on piisavalt pikk aeg, et muuta ühiskonnaliikmete arusaamu ja hoiakuid. Kuid tihtipeale tundub, et midagi pole muutunud. Me justkui ei elakski vabas riigis.

Maksimaalne, mida eestlane teha suudab, on näoraamatus mingi toetusgrupi loomine. Kuid virtuaalse protesti muutmisega reaalseks protestiks keskmine eestlane toime ei tule. Või kui ka tuleb, siis laseb võim selle protesti klosetist alla. Mitte midagi ei muutu.

Üks õpetajate meeleavalduse korraldajatest ütles, et tema jaoks oli ootamatu kolleegide hirm meeleavaldusel osaleda. Õpetajad ei julge tänavale tulla või konkreetsete nõudmistega ühispöördumisele allkirja anda, sest nad kardavad kättemaksu selle eest, et söandavad vastu hakata Võimule.

Närust palka saav õpetaja, kes reaalselt teeb kaugelt üle 50 töötunni nädalas, surub hambad risti ja töötab edasi. Või siis hääletab jalgadega ja läheb Soome sõimerühma kasvatajaks.

Hirmust nakatunud inimestega on võimul lihtne manipuleerida. Ja mida autoritaarsem on võim, seda rohkem panustab ta inimeste hirmule. Hirmu baasil käituvad inimesed aga muutuvad usaldamatuks, apaatseks ja kapselduvad.

Hirm aitab valitseda

Õpetaja, kes koondamise või vallandamise hirmus ei julge tänavale tulla, näitab oma käitumisega, et ta kardab oma riiki ega usalda teda. Õpetaja kardab reaalseid repressioone. Tegelikult kardab õpetaja Eesti ühiskonnas tekkinud uut klassi – poliitikute klassi.

Ja pole suurt vahet, kas koolidirektori kuuerevääril on hüppes orav või roheline leheke. Halastamatult teisitimõtlejatele kohta kätte näitama on valmis mõlema märgi omanikud.

Poliitikute klassi omapäraks on see, et nad on küll kaotanud sideme ülejäänud ühiskonnaga, kuid suudavad ladusalt vuristada teksti demokraatiast, sidususest, avatud ühiskonnast ja tolerantsusest. Kardavad nad ainult Brüsselit, parteikontorit, peaministrit ja tigedat ämma. Kõige muu suhtes on nad immuunsed.

Hiljuti istusid lõunal kõrvallauas kahe ministeeriumi ametnikud. Noored, energilised ja intelligentsed. Rääkisid hirmu õhkkonnast tööl. Sellest, et osakonnajuhatajad ei usalda kedagi, nuhitakse kõikide järele, initsiatiiv ja oma peaga mõtlemine on karistatav.

Paljudele selline stiil sobibki. Peaasi, et palka makstakse, kõik muu jätab tuimaks. Kuid helgemad pead ei talu ei hirmu õhkkonda ega stagneerumist. Nad lahkuvad riigist.

Muide, kas pole märgilise tähendusega, et võimuerakonnad alustasid eripensionide kaotamist just riigikontrolörist ja õiguskantslerist?

Selle populismisammukesega lööb poliitikute klass kaks kärbest ühe hoobiga: muudab demokraatia kaitseks loodud institutsioonid vähem atraktiivseks tõsistele tegijatele ja saadab rumalvalijale signaali eripensionide reformist.

Poliitikute klass ei salli ei õiguskantslerit ega riigikontrolöri, kuid demokraatia nimel on nad sunnitud seda institutsioone taluma. Allar Jõks oli ju suisa talumatu ja ajas mingit õigust taga! Seega – tuleb need ametikohad kas marginaliseerida või täita oma inimestega.

Mõistetamatu on Eestis valitsev arusaam, et poliitikute klassis on olemas heade ja pahade poliitikute sektsioon. Tegelikult on ikka nii, et ka oravapoiss hääletab ninasarviku poolt, kui see talle kasulik on, ja sinimustvalge pissipotiga isamaalane kaitseb venelasest ärimehe huve, kui tasu teene eest väärikas. Nemad ei tunne hirmu, sest nad ise kehtestavad ühiskonna mängureeglid.

Hirm on tundmus, mis tekib olendi turvalisust ähvardava olukorra puhul, kui ei teata, kuidas ohust pääseda, või paistab, et enda turvalisust ei saagi tagada. Hirmu vastu aitab avatus. Räägi probleemist ja selle lahendamise tõenäosus suureneb.

Paraku on riigi juhtimine viimastel aastatel kõike muud kui avalik. Isikuid määratakse või lastakse valida kellegi suva järgi. Kusagil allkirjastatakse pabereid miljardite suunamiseks Kreeka pensionäridele. Päästeametis on kontorirotte juba rohkem kui pritsimehi komandodes. Siseministril on allergia sisejulgeoleku vastu. Ja nii edasi.

Me tahame dialoogi

Kui praegune kurss jätkub, siis soovitan Reformierakonnale 2015. aasta valimisteks loosungit «Me ei luba teile midagi, värdjad! Te valite meid tagasi niikuinii!»

Kuna konkurendid on selleks ajaks kõik osavalt auti mängitud ja rahvas hirmul oma leivapalukese pärast või apaatne, siis võib ka valimiste võidus kindel olla.

Mida teha, et inimesed ei kardaks oma riiki ja monoloogi asemel tekiks dialoog rahvaga?

Mida teha, et demokraatiasugemetega autoritarism muutuks taas demokraatiaks?

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Kristel Veerus
Telefon 51993733
kristel.veerus@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis