«Kreeka on üks kiiremini vananevaid Euroopa riike. Samal ajal lokkab korruptsioon, varimajandus ja maksude mittemaksmine. Järjekordsed rahasüstid ei paranda Kreeka ühiskonda, kes asub põhimõtteliselt valedel alustel.» Mainori Kõrgkooli Ärijuhtimise Instituudi direktor Andres Arrak
Kadri Paas 27. september 2011 06:58
Kas laenaksite naabrile, kes on tuntud larista ja peaaegu kõigile võlgu jäänud? Kas paneksite oma kodu tema laenu tagatiseks? Vaevalt. Aga kui laen päästaks kas või ajutiselt teie maine?

Kujutage endale ette üht nii umbes 60aastast meest, kes peab restorani. Turiste, napsi ja naisi jätkub. Eurod tulevad ja lähevad, maksuamet ei kummita, arveid ja tšekke ei küsita. Elu on lill.

Söögikoha kohendamiseks võtab mees laenu, kuid käib sellega üsna lõdvalt ringi. Eurosid jätkub, perekond tahab toitmist, maja ja auto suurema vastu vahetamist, lapsed kasvatamist. Pangast sai laenu ainult tänu sellele, et oli restorani raamatupidamist kohendanud. Ikka selleks, et näidata end usina ärimehena.

Maksuametnikke restoraniomanik ei salli. Nad käisid tema juures küll harva, ja kui käisid, siis söötis ja jootis peremees neid nii ohtralt, et ametnikel ei tekkinudki restorani arveraamatu kohta küsimust. "Helde taat! Mis tast ikka urgitseda. Võtame mõne ihnema letti," arutlesid maksuametnikud.

Äkitselt kärgatas aga pikne. Pangast tulnud kiri nõudis võla kohest tasumist. Mees võttis jalad selga ja kõmpis samas tänavas asuvate teiste pankade kontoritesse uusi laene küsima, et olemasolev ära maksta. Kuid neist visati ta lõpuks välja. Juba oli üle linna levinud kumu, et mees ei maksa laenu õigel ajal tagasi ja nagu sosistasid maksuametnikud, ei näita ka enda tegelikku rahaseisu.

Samas tänavas töötab veel 17 restorani. Neist paljud on isegi suuremad, kuid on ka napilt ots-otsaga kokku tulevaid piimasaale. Siiski pöörduvad kolleegid ühiselt panka ja laenavad vajaliku summa kokku. Ega nad usu, et võlgnik raha tagasi maksab. Ainuüksi selleks, et nende tänaval ei jääks üks maja tondilossina seisma ja nendegi restoranide mainet alla ei kisuks, on nende arvates mäng küünlaid väärt.

Reanimatsioon = 17 riigieelarvet

Kreeka moodi end lõhki laenanud riikide elushoidmiseks ja euro püsimise huvides lõi Euroopa Liit, Euroopa Keskpank ja IMF eri päästemehhanisme. Üks neist on Euroopa Finantsstabiilsuse Fond (EFSF).

Praeguseks on kreeklased sellest fondist kätte saanud esimese, 53miljardi euro suuruse laenu. See on pööraselt suur raha – Eesti tulevase aasta riigieelarve on selle summa kõrval pisku, napilt üle kuue miljardi euro (vanas rahas umbes 100 miljardit krooni). Aga see on ainult jäämäe veepealne tipp. Umbes sama palju ootab hellenitele veel väljamaksmist. Ikka selleks, et nad saaksid selle eest piltlikult öeldes kommunaalarveid, liisinguid ja laene tasuda.

Uue, kaheksa miljardi eurose laenu väljastamise otsustavad euroliidrid oktoobris. Aastakümneid laristanud lõunaeurooplaste riigikassas jätkub raha palkade ja pensionide maksmiseks oktoobri keskpaigani.

Kui Eesti EFSFiga liitub – selle otsuse peaks riigikogu peatselt tegema –, kujuneks Eesti osaluseks fondi garantiide kogumahus ligikaudu kaks miljardit eurot. Lihtsalt öeldes tähendab see, et juhul, kui laenu saanud võlgnik – näiteks Kreeka – ei tee tagasimakseid graafiku järgi, nõutakse võlg sisse garantii andnud riikidelt. Seega ka Eestilt. Igalt Eesti elanikult 1500 eurot.

Riigikogus täna esimesele lugemisele tulev nn EFSFi eelnõu seletuskiri ütleb kiretult: "Juhul, kui EFSF ei ole saanud finantsabi saajalt tähtaegselt finantsabi kokkuleppe järgseid makseid ja selle tõttu ei ole EFSFil vahendeid, et omakorda tasuda investoritele emiteeritud võlakirjade või muu võetud võlakohustuse intressi- ja/või põhiosamakseid, annab EFSF sellest viivitamatult kirjalikult teada eurorühma töögrupi esimehele, Komisjonile (mõeldakse Euroopa Komisjoni – K. P.) ja garanteerivatele riikidele. Igale garanteerijale antakse teada kirjalikult temale vastava puudujäägi osa suurusest ning maksetähtpäevast, mis on vähemalt 2 tööpäeva enne EFSFi vastava võlakohustuste maksetähtpäeva."

Pere kaotaks kodu, Kreeka mitte midagi

Lihtsalt öeldes, Kreeka jääb laenumakse võlgu. Sellest teavitatakse viivitamatult kõiki laenuga seotud osapooli ning laenu garanteerinud riigid, ka Eesti, peavad mõne päeva jooksul kukrut kergitama. Küll mitte kahe miljardi euro jagu korraga, vaid paari-kolmesaja miljoni euro võrra. Aga vaesele riigile kopsakas summa seegi.

Mainori Kõrgkooli Ärijuhtimise Instituudi direktor Andres Arrak kreeklastele hoolimata nende lubadustest riigiametnikke koondada, riigifirmasid erastada, makse paremini koguma hakata ning palku/pensione langetada, laenu ei annaks.

"Kreeka on üks kiiremini vananevaid Euroopa riike. Samal ajal lokkab korruptsioon, varimajandus ja maksude mittemaksmine. Järjekordsed rahasüstid ei paranda Kreeka ühiskonda, kes asub põhimõtteliselt valedel alustel. Milles seisneb kriis? Pangast on liiga palju laenu võetud, aga samal ajal on sissetulekud kahanenud niivõrd, et pole enam võimalik laenu maksegraafiku alusel tagasi maksta. Pere pankrot seisneks laenugarantiiks oleva vara – tõenäoliselt kodu – kaotuses. Kui riik enam uusi laene rahuldava intressiga ei saa, siis seisneks pankrot raha devalveerimises. Seda aga ei saa teha, kuna riigil pole oma raha. Euroliidust väljaastumise või -viskamise protseduuri aga pole," kirjeldas Arrak.

Arraku väitel algas kriis palju varem, kui praegu paljudele tunnistada meeldiks.

"Kriis algas juba aastakümneid tagasi, kui valitsused hakkasid oma lubaduste täitmiseks raha laenama. Euroopa poliitikud on oma lubaduste pantvangid. Oma vigade tunnistamine ja Kreeka euroalast väljaviskamine tähendaks, et rahvale ja iseendale on aastakümneid valetatud," annab teadlane mõista, miks Kreeka eurost ei loobu või viisakamalt käitunud euro omanikud kreeklastele ust ei näita.

Kui Kreeka laenu ei saaks, mis juhtuks?

"Kreeka oleks sunnitud eurost loobuma, oma raha taastama ning seda oluliselt devalveerima. Finantsturgudel tekiks lühiajaline kaos ja see mõjuks kindlasti ka Eestile – intress näiteks tõuseks. Kui eurot ja Euroopat tabab kriis, siis kindlasti peatub ka Eesti majanduskasv koos kõigi sellest tulenevate tagajärgedega," teab Arrak.

Kui Arrak väidab, et laristajatele ja petistele raha laenamine võrdub selle põletamisega, siis SEB ökonomist Hardo Pajula ütleb, et Eesti majandusel läheb hästi ainult poliitikute soovunelmates. Pajula väitel peaks selle asemel, et levitada lapsikut müüti Eestist kui Euroopa rahandusmeistrist, esmalt enda koduse majapidamise korda tegema.

"Viimaste numbrite taustal ei ole tipp-poliitikute hulgas kuuldavasti viimasel ajal maad võtnud seisukohas, et kriis on läbi ning nüüd on jälle aeg puudust kannatanud valijaskonnale pisut küpsist jagada, midagi imekspandavat. Nii õigustatud, kui peaminister Ansipi arusaam optimismist kui moraalsest imperatiivist ka ei oleks (peaaegu ilma irooniata), on lugudel kriisi lõppemisest paraku palju enam pistmist poliitikute kutsehaiguse (soovmõtlemine) kui päevast päeva tumeneva majandushorisondiga," laksatas Pajula.

Kuigi valitsussektori kulud on võrreldes 2009. aastaga ligikaudu 15% kukkunud, on need 2006. aastaga võrreldes ometi peaaegu 45% suuremad. Veel ühe elulise riskistsenaariumi käivitumise korral peavad need oma aastatetaguse taseme poole tagasi liikuma.

Lootus sureb viimasena

Riigikogu rahanduskomisjoni esimees Sven Sester (IRL) ütleb, et reaalselt saab EFSF tagada kokku 440 miljardi euro suurust laenupaketti. Kui arvestada ka ülekurssi, siis küünib laenupakett kokku 726 miljardi euroni. Eesti osa sellest on 0,28%. Võrdluseks, näiteks Saksamaa osalus on 27%.

Millise tõenäosusega Eesti garantii rakendub? Millal peaksime Kreeka eest laenu hakkama maksma?

"Selge, et tõenäosus on üle null protsendi, aga kindlasti ka alla 50 protsendi. Seda ei julge vist keegi vanduda, et Eestil ei ole kunagi vaja garantiid rakendada," nendib Sester.

Miks garanteerida laenu riigile, keda ükski pank enam jutule ei võta? Miks arvata, et Kreeka äkitselt ümber sünnib?

Sesteri sõnul oleks Kreeka majandushävingul märgiline tähendus.

"Korralikult käitunud Eestil ei ole tõepoolest Kreekaga kuigi märkimisväärseid kaubandus- ega finantssuhteid, kuid ometi eksisteerib Euroopa Liidus ühisteenuste ja -tarbimise turg, mistõttu doominona jõuaks Kreeka allakäigu korral Lõuna-Euroopast kriis peatselt ka meieni," põhjendab rahanduskomisjoni esimees.

Praegu on Kreeka pandud väga selgelt silmitsi olukorraga, kus tõepoolest võib järjekordne kaheksamiljardiline laenumakse saamata jääda, kuna riik ei ole laenutingimusi täitnud. "Raha on neil eluliselt vaja, seetõttu peavad nad ikkagi pingutama," usub riigikogulane.