Eesti uudised

Betoonpaneeli alla jäänud koolipoiss: suurim soov on uuesti käima saada (7)

Maarius Suviste, 26. september 2011, 06:59
RATASTOOLITRIKID: Enne kui Madise juurest lahkusime, ütles ta, et võib ühiselamu ees väikest trikki näidata. Tegigi mõne ratastoolitriki.
Madisele on kümnel viimasel aastal tehtud seitse operatsiooni

Kümme aastat tagasi tarkusepäeval betoonpaneeli alla jäänud ja ränki vigastusi saanud Madis keskendub nüüd sellele, mis on saatus talle juurde andnud, mitte ära võtnud. "Õnnetus on teinud mind sisemiselt tugevamaks ja omapärasemaks," ütleb ratastoolis liikuv Madis, kelle suurim soov on uuesti käima saada.

Madis Mark (19) on tagasihoidlik ja vaikne. Me kohtume temaga Tallinna Tehnikaülikooli (TTÜ) ühiselamus. Ta tuleb meile ratastoolis vastu, avab välisukse ja juhatab oma tuppa. See on esimesel korrusel. "See on invaboks," tutvustab ta. Madise naaber on samuti ratastoolis. Kõik on käe-jala juures, tudengile sobivaks tehtud.

Madis lõpetas kevadel Rakvere reaalgümnaasiumi ja läks TTÜsse arvutisüsteeme õppima.

Oma õnnetusest ta rääkida ei taha, aga mööda sellest ka ei saa. See juhtus 2001. aasta 1. septembril. "See on päris hästi meeles," tunnistab ta.

Madis oli siis üheksa-aastane, käis kolmandas klassis. Esimese koolipäeva aktus oli lõppenud, seejärel läks ta koos kolme sõbraga mängima. Kuidagi läks nii, et mänguhoos satuti avatud ehitusplatsile (kus ei olnud ühtegi hoiatavat silti), kus lapsed ikka mänginud olid ja kus vedelesid betoonpaneelid.

Läks nii, et suur jurakas paneel hakkas äkki liikuma ja – Madis jäi selle alla.

Õnnetus pani suhtlemisele põntsu

Madis viidi Rakvere haiglasse, sealt edasi Tallinna. Vigastused olid rängad, üles me neid lugema ei hakka. Haiglas veetis ta ühtejutti paar kuud. Kümne viimase aastaga on tal olnud seitse operatsiooni.

Õnnetuse tagajärg on see, et Madis saab liikuda ratastoolis. Tõsi, kui tugi on olemas, saab ka tsipa kõndida. Aga tõesti natuke. Madise sõnul on suhtumine ratastoolis tudengisse ülikoolis hea. TTÜ on ratastoolis tudengile parim ülikool – on mugav liikuda, kiidab ta.

Suhtumist ülikoolis ei anna aga võrrelda sellega, mida Madis pidi tundma ja üle elama põhikoolis. Tuli ette, et teda lausa pilgati. "Ülikoolis on vanemad inimesed kui põhikoolis. Ülikoolis on vähesed küsinud, mis minuga on juhtunud – nad võtavad mind kui tavalist inimest," rõõmustab Madis. Ta elab Rakveres, aga koolis käib Tallinnas. Kodu ja kooli vahet liigub ta autoga, ise sõidab. "Parem jalg on tugevam, saan hakkama," patsutab ta seda.

Tänavu möödus õnnetusest kümme aastat ja ega see Madisel prauhti esimese hooga meelde tulnudki. Hiljem tuli. "Kui sellele mõtlema hakkan, siis on värskelt meeles," lausub ta. "Aga ma ei taha selle peale palju mõelda. See on minevik, parem keskendun olevikule."

Üks õnnetuse tagajärgi oli ka see, et Madis muutus tagasihoidlikuks ja kinniseks. "See oli päris suur löök." Tal tuli hirm seltskonna ees, ta ei suutnud olla vabalt, ei suutnud olla tema ise.

Alles pärast põhikooli gümnaasiumis õppides hakkasid Madise suhtlemises muutused tulema – ta muutus positiivsemaks. Need sõbrad, tõelised sõbrad, kes olid toona, on ka praegu tema elus olulisel kohal – pole ära kadunud.

Suur pluss ülikoolis õppides on ka see, et ta on leidnud endale palju uusi tuttavaid – ainuüksi mõni nädal ülikoolis on talle toonud rohkem tutvusi kui eelmises koolis terve kooliaja jooksul.

Madis ei mõtle pikalt, kui küsida, mis on ta suurim soov: "Käima saada. Motivatsiooni peab olema," jätkab ta. "Vahel on seda rohkem, vahel vähem. On aegu, kui edasiminekut ei ole, aga ei tohi alla anda. Nüüd õpin ülikoolis, elan ühiselamus – see on täiesti uus keskkond, see on parem. Iseseisev elu on suur pluss. Elan rohkem!"

Milline oleks Madise elu praegu, kui õnnetust poleks juhtunud? Tal on selle kohta huvitavad mõttekäigud.

Tahaks tõsiselt elada loomulikku elu

Madis jätkab: "Aga isegi kui unistan igasugustest normaalse elu kogemustest, siis peamiselt ikka keskendun pigem sellele, mis minu saatus juurde on andnud, mitte ära võtnud. Mulle meeldib suhtuda õnnetusse nagu väljakutsesse ja näha seda positiivses valguses. Ma võtan selle omaks ning arvan, et kui suudaksin ajas tagasi minna, siis ma ei muudaks selle juures seda saatuslikku päeva.

Ma usun, et see on teinud mind sisemiselt tugevamaks inimeseks ja kindlasti omapärasemaks, teistsuguste maailmavaadetega ja oskusega ka teatud asju rohkem hindama, mida teised loomulikuks peavad. Eks elus nii ongi, et tihti hakatakse midagi tõeliselt väärtustama alles siis, kui see on kaotatud. Midagi pole võimalik saada enne iseendast midagi ära andmata ehk siis kõigel oma hind, mis võib olla küll algul piinarikas. Aga kui suudad sellest võitu saada, siis omad hiljem südant, mis on kõigest tugevam."

Kes on süüdi?

Traagiline õnnetus kümme aastat tagasi juhtus Rakveres ühe ehitusfirma laoplatsil, kus lagunenud piirdeaia tõttu lapsed tihti viibisid. Madise isa Velju avalduse alusel algatati tükk aega pärast õnnetust kriminaalasi. Isa sõnul ei saanud poeg tungida valdusse, sest puitaia lagunemise tõttu ei olnud pääs territooriumile ühelt küljelt mitte millegagi piiratud ega ühegi sildiga keelatud. Uurijad leidsid, et tegu on õnnetusjuhtumiga ning pole piisavat alust kriminaalsüüdistuse esitamiseks.

"Ei ole tähtis, kes on süüdi. See oli õnnetus," ütleb Madis. Pärast õnnetust suleti tema sõnul ehitusplats. Betoonpaneelid veeti sealt minema.

Isa: Madis on väga tubli

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee