"Kes ei pinguta piisavalt, on ametnikkond. See bande sööbki tegelikult ära õpetajate ja politseinike palgad," pakub Jüri Mõis, kunagine Hansapanga asutaja, praegune riskiinvestor.

Teie olete talve tulekuks valmis – raha on õiges pangas, sahver kulda täis?

Ei, kulda mul ei ole. Ennustatakse, et juba jõulude ajal saab kulda vase hinnaga. Ega rasketel aegadel ole kullaga midagi teha. Kulda süüa ju ei saa.

Kulla väärtusega on lood natuke nagu Eestis kinnisvara väärtusega: vahel tundub ta jõle suur ja siis keegi teda müüa ei taha, ja siis see väärtus ikka kasvab ja kasvab – ning kui kõik tahaksid järsku müüa, selgub, et pole, kellele.

Ja kullal on lisaks väga suured hoiukulud.

Mis meil see talv juhtuma hakkab?

Mitte midagi, absoluutselt mitte midagi!

Puht tõenäosusteooria põhjal võib arvata, et üks väga lumerohke talv on haruldane, kaks väga lumerohket talve järjest on väga haruldane, aga kolm väga lumerohket talve järjest on üliharuldane.

Tuleb normaalne talv normaalse eluga. Halbu üllatusi, aga ka mitte eriti häid üllatusi meil oodata ei ole.

Räägitakse, et parajasti kogub hoogu masu number kaks, mille kekspunktiks saavad seekord Skandinaavia maad.

Seda juttu mina ei usu. Skandinaavia on maailma eliit, Skandinaavia majandusega on üldiselt kõik korras. Seal ei ole sohimängijaid ning riiklikul ega muul tasandil bluffimist, ja mispärast peaks see masu nii kangesti esile kerkima, kui teada on, et inimesed elavad, tarbivad ja toodavad?

Kriis tuleb alati ootamatult. Kas te olete näinud mõnda tõsist tormi, mida on ette ennustatud? No nagu oli Pärnus see jaanuari veeuputus?

Ette ennustatud tormid on olnud pigem sellised tugevad tuulekesed. Aga tõsise asja juhtumist ei näe mitte keegi ette.

Ja kuna nüüd kõik kangesti kriisi ootavad, on täiesti kindel, et seda ei tule. 2008. aasta asi ei pidanud ju juhtuma! Sellepärast ta juhtuski!

Nüüdseks oleme masu väga edukalt üle elanud. Masu sundis meid kartma, sundis meid tegelema riskide optimeerimisega, puhvrite loomisega.

Praegu töötab Eesti hästi – tal on väga korralikud ekspordiartiklid, ühiskonna struktuur on mõistlik... Noh, kellelegi on nagu natukene liiga tehtud, kellelegi on natuke vähem liiga tehtud, aga korruptsiooni ei ole.

Kellele on liiga tehtud?

Õpetajatele näiteks. Nad võiksid saada suuremat palka. Ja jõustruktuuride tegelastele on natukene liiga tehtud. Politseinikud ja tuletõrjujad peaksid saama kah suuremat palka.

Aga muidu kõik nagu töötab. Siin ei paista küll mingit kriisi – vaata, kust otsast tahad. Isegi investeerimisguru Warren Buffet ütleb, et mingit kriisi ei tule enam.

Ja vanast masust saime...

...päris kenasti välja. Sellega ma olen nõus, et 2012. aastal ei pruugi majanduskasv tulla nii kiire, kui ta oli 2011. 50protsendilist kasvu pole lihtsalt tark planeerida, esialgu paned küll gaasi põhja, aga lõpuks püüad ikka mõistliku kiirusega sõita. Edukad ettevõtjad seavad endale ise kasvu ülempiire – lihtsalt selleks, et organisatsiooni mitte välja kurnata.

Jürgen Ligi on Euroopa kõige parem rahandusminister?

Kuidas seda nüüd viisakalt öelda... Ma saan aru, et teised on veel hullemad.

Meie riikliku korralduse juures on otsused ju kollektiivsed. Minister on parlamendi ametnik, kes on saadetud ministeeriumi parlamendi tahet selgitama. Kantsler on ministeeriumi direktor.

Formaalselt on minister ainujuht, aga praktiliselt on kõik otsused valitsuse otsused – mitte rahandusminister ei kinnita eelarvet, vaid valitsus.

Paar nädalat tagasi passis valitsus peale, millal Ligi on lennus, et teha siis meelepärased eelarveotsused.

Ja-jah. Aga ikkagi on sellises olukorras ühe isiku roll olematu.

Konservatiivsus on pigem rahvuslik eripära. Täpselt sama konservatiivse eelarvega sai hakkama ka eelmine rahandusminister Ivari Padar, kes on ju erakonnas, mis tahab ikka rohkem laristada ja laenata.

Poolteist aastat tagasi ütlesite Õhtulehele antud intervjuus euro kohta: "Euroga pole probleemid mitte lõppemas, vaid alles algamas /.../ Euro kipub oma väärtust ja ostujõudu kaotama. Ja Eesti riigile kipuvad kohustused peale tulema. Ja eurotsooni riigid võivad ühel hetkel otsustada laiali minna."

Sellele jutule ma praegu enam alla ei kirjutaks. Kui ma tahaks end õigustada, saaksin öelda: praegune euro pole enam see, millest mina siis rääkisin.

Nüüd olen ma suhteliselt veendunud, et euro jääb siia pikaks ajaks. Ma arvan, et euro asendatakse mingisuguse maailmarahaga. Nii nagu Euroopa valuutad asendusid üleeuroopalise valuutaga. Šveits sidus vabatahtlikult oma kursi lae euroga.

Oluline on see, et kätte on jõudnud tootjate aeg. Hävivad vahendajad, sealhulgas ka finantsvahendajad. Kogu euroala võlakriis ongi tegelikult finantsvahendajate kriis.

Mais 2010 oli teie positsioon: "Mitte investeerida. Mitte laenata. Mitte anda mingeid lubadusi." On teie olukord muutunud?

Selles mõttes on muutunud, et ettevaatlikult investeerida võib, või vähemalt mina olen vaikselt alustanud.

Ei paista praegu mingisuguseid erilisi probleeme siin maailmanurgas.

Aasta tagasi te soovitasite kaaluda euro devalveerimist – et nii vabaneb kiiremini võlgadest ja saab majanduse uuesti käima.

No muidugi, absoluutselt! Eurot on raske ametlikult devalveerida, aga jõudsasti on käigus inflatsioonilised protsessid, mis viivad tema devalveerumisele.

Ma vaidlesin sel esmaspäeval Eesti keskpankuritega. Ma rääkisin neile: mul on raske teid tõsiselt võtta ja ma olen teie pärast natuke mures, sest üldiselt töötab Eesti hästi, aga kes ei tööta hästi, on finantsalane ladvik.

Eesti Panga mehed räägivad, et nende kõige tähtsam ülesanne on kindlustada hindade stabiilsus. See on Eesti Panga põhikirjaline ülesanne number üks.

Mina küsin: milline on teie eesmärk? Nemad: seda on meile Trichet öelnud, et inflatsioon ei tohi ületada kaht protsenti! (Jean-Claude Trichet on Euroopa Keskpanga president – Toim.)

Ma mäletan Trichet’ aastatagust visiiti Eestisse – piinlik oli kuulata, kuidas saab niivõrd kõval ametikohal olev inimene nii rumalat juttu ajada! Sisu oli põhiliselt selles: vaadake, et te, eestlased, ei tõsta euro tulles hindu! Ise läks tagasi Euroopa Keskpanka ja pani rahapressi kohe tööle. Kõikidele siinsetele ettevõtjatele oli selge, et hinnatõus on pöördumatu.

Mina olen seotud ehitusmaterjale tootvate ettevõtetega ja meie oleme suutnud aastataguse ajaga võrreldes tõsta hindu umbes 30%.

Ja kui ma teiselt poolt vaatan, mis toimub... Teate, kui palju on aastaga elektri hind tõusnud? Ma just võtsin eelmise aasta augustikuu elektriarve, vaatasin Eesti Energia kodulehelt praegused hinnad ja arvutasin, palju ma tänaste hindadega eelmisel aastal oleksin pidanud maksma. Ja mina sain oma Kodu2 paketi puhul hinnatõusuks 27%.

Esmaspäeval sõitsin lugupeetud keskpankuritega kohtuma, see on selline paaritunnine klubiline üritus. Vabaduse väljaku all on tasuline munitsipaalautoparkla, kust ma aasta tagasi sain tulema 30 krooniga, kui läks kiireks, siis 25 krooniga. Esmaspäeval maksin aga neli eurot!

Ma olen algaja harrastuskokk ja ma mäletan suurepäraselt krooniaegseid hindu. Veise välisfilee oli vanasti Stockmannis kahes hinnas: 99 krooni 50 senti või 112 krooni kilo.

Aga nüüd, pärast suve, on kogu aeg üks hind: 17,40 (272 kr 25 s).

Kartulil oli hind kolmest kroonist viie kroonini. Nüüd on hinnavahemik 70 sendist 80ni (10 kroonist 95 sendist 12 krooni 50 sendini).

Ma tean ühte asja, mille hind ei ole tõusnud: telekommunikatsiooniteenused. Sest nendel oli niigi tohutu marginaal. See on teada, kes Eestis kasumit teenivad: Eesti Energia ja telekomifirmad, sest neil kulusid ei ole, korjavad ainult raha.

Ma siis küsisin Eesti keskpankuritelt, et kui teie asi on tagada hindade stabiilsus, kuidas te olete sellega oma hinnangul väga hästi hakkama saanud. Minu elu statistika näitab, et hinnad on tõusnud mitte 3, vaid 30%. Nii tulude kui ka kulude poolelt.

Hindade stabiilsus pole hoopiski tagatud, ja seda ei peagi tagama.

Praegust võlakriisi saab vähendada võlgade vähendamise abil ja võlgade vähendamiseks on hea instrument inflatsioon. Inflatsiooni ei tule mitte karta, vaid loota.

Teil on ses mõttes elu balansis, et olete oma ettevõtete toodete hindu saanud kah tõsta kolmandiku jagu, aga enamasti pole inimesel oma ettevõtteid, tal pole ka märkimisväärseid hoiuseid. Tõenäoliselt pole tal paari aasta sees ka palk suurenenud – aga samamoodi on elu läinud kuni kolmandiku kallimaks. Inimestel läheb suhteliselt halvasti.

Seda ma usun, jah.

Siis õpetajal-politseinikul-kassiiril-pensionäril tuleb tänavu ikkagi natuke kehvem talv kui eelmised?

Paistab küll, kurat, jah. Kui elekter on 27% kallim ja palgatõusu ei ole, siis tuleb muidugi kehvem.

Meie, ärimehed, ootame inflatsiooni. Aga just täpselt neil õpetajatel ja politseinikel on vastupidi – nemad võivad küll sattuda nende kurbade mängude ohvriks, sest supp jääb nendele lihtsalt lahjemaks, nemad ei saa hinda tõsta, nagu ärimehed siin kohapeal saavad.

Aga kui Euroopast ei tule erilisi halbu uudiseid, siis tõenäoliselt... Kui siin läheb majandusel hästi – ja minu arvates läheb –, siis läheb ka neil, väikese ajalise nihkega, hästi. Kui nüüd politikaanid oma kaklemistega nende tõusvat tulu ära ei varasta.

Teiega seotud ettevõtetes on tänavu palku tõstetud?

Ma tean, et on tõstetud küll.

Kuidas te vaatate sellele, et Swedbank ja SEB on Eestis muutunud peakontori ripatsiteks?

Jube rõõmsalt!

Ülemere pangajuhid on palju targemad kui meie kohapealsed?

Siinne piirkond on liiga väike, et pidada siin erinevaid panganduskeskusi, ja kuna pangateenus on universaalne, siis peavadki minema otsused tsentraalseks ja targemad inimesed tsentraalsete otsuste juurde. Erkki Raasuke Rootsi! Vaadake, millist kahju tegid siin pangad oma iseseisva otsustamisega portfelliomanikele!

Teie kaotasite Swedbanki tõttu paarkümmend miljonit krooni.

Mina teiste hulgas, jah. Nende potentsiaal ei olnud siin piisav, et selliseid riskiolukordi ette näha. Loomulikult on palju parem ajutrusti teenust saada sealt, kus tõesti on kõik paremad pead kohal.

Mis saab siis, kui Hiina kogu Euroopa võla ära ostab?

Mis siis saama peab? Ma ei karda, vaid pigem loodan seda – sest siis ei ole võlga!

Kreeka on Euroopa Liidus nagu Kallaste linn Eestis. Kui Kallaste linn läheb pankrotti, ei puutu see minusse ja tegelikult ei puutu see ka Kallaste linna elanikesse. Nad käivad ikka tööl ja poes.

Eurole on vaja remonti. Kui sa hakkad mingisugust organisatsiooni, näiteks kas

või teie ajalehetoimetust, reformima, siis esimese asjana tuleb ära vahetada peatoimetaja!

Ja siin on kõige parem uudis eurole juba sündimas – Trichet’ lahkub novembrikuust, tuleb uus inimene, võimalus on juba antud.

Ma olen küll natuke mures, et uus mees tuleb Euroopa Keskpanga siseringist, aga ega see uus mees siis viimaseks uueks tulijaks jää. Vähemalt saab elu edasi minna, saab natuke areneda.

Mina isiklikult Kreeka pärast ei karda. Mis see Kreeka nõndanimetatud pankrot teile tähendab? Või mulle?

Ja kreeklastega ei juhtu ka midagi – kes teeb tööd, kasvatab ikka oma oliive ja müüb õli. See, kes niisama lorutab, see on praegu loru ja on edasi loru.

Hea küll, pikas perspektiivis kaotavad hoiused oma väärtust, aga ega sinna midagi teha saa, see on alati nii olnud.

Teie kunagine erakonnakaaslane Mart Laar teatas eelmisel nädalal, et lahkub parteipoliitikast. Kas te pigem aplodeerite selle sammu peale või teeb see teid murelikuks?

Ma pole selle peale mõelnudki. Kõigepealt kerkib küsimus, kas see oli mingi poliitiline käik, millega ta püüdis kedagi rahustada.

Aga Isamaaliidul ei ole praegu värsket vaadet, neil puuduvad fundamentaalselt uued ideed. Nad on jäänud Reformierakonna varju, kuna on leitud, et Reformierakonnal on tegelikult paljudes küsimustes õigus. Või no enamikus küsimustes.

Ja see ei ole mingisugune saladus, et meie järgmine peaminister tuleb sotsiaaldemokraatide hulgast. Kui segadused seoses Euroliiduga peaksid ikkagi reaalmajandusse tulema, siis... Mitte keegi ei saa mitte kuskil olla igavene ja lõpmatult parim. Ma arvan küll, et meil on päris hea valitsus, aga ta on praegu oma võimete tipul.

Mis segadused võivad reaalmajandusse tulla?

Euro väärtuse vähenemine tähendab avaliku sektori töötaja palkade ostuvõime veelgi suuremat kahanemist. Mina ei arva, et võiks juhtuda mingi globaalne rike, aga ma näen tekkimas sisevastuolusid sellel pinnal, et kõik ühiskonna liikmed ei pinguta piisavalt.

Kes ei pinguta piisavalt, on ametnikkond. See bande sööbki tegelikult ära õpetajate ja politseinike palgad.

Tuleb kiiresti vähendada suhteliselt kõrgepalgalist ametnikkonda?

Et mitte öelda: drastiliselt vähendada!

Ja kui pumba juures olevad tegelased on kindlad, et nad sealt vabatahtlikult ära ei lähe, siis see ongi allikas, kust võib alata valitsuse populaarsuse lagus – kui see juba alanud ei ole.

Ühesõnaga – ametnikkond solvub?

Eesti riigis on praegu umbes sedasi, et üks väga korralik brigaad on ehitanud ühe väga korraliku hotelli, aga elavad nüüd need ehitajad seal sees, tuues põhjuseks, et äkki on veel ikka nipet-näpet teha. Nad on vaja nüüd sealt välja ajada, et saaks elu käima panna.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis