Elu

Aleksandr Zukerman: miks küll eestlased nii väga parteisid armastavad? (80)

Urmas Vahe, 17. september 2011, 08:57
 Tiina Kõrtsini
"Ma ei saa aru, miks armastavad eestlased nii meeletult parteisid? Ega asjatult ei öelda, et kui kaks eestlast juba kokku tulevad, on koos ka kolme partei esindajad," arutleb pehme ja soe, aga arvatavasti ka lõppematu jutuga Aleksandr Zukerman – Eestis kõige tuntum vene keelt rääkiv inimene.

Ta poeb koos oma kaaslase Mihhail Vladislavleviga läbi tele-eetri uskumatult paljude eestlaste kodudesse igal laupäeval. Ja nii juba 17 aastat järjepanu. Järgmisel laupäeval algab "Subboteja" uus hooaeg. Ka meie jutuajamine tuleb neist sadadest inimestest, keda kuum paar on intervjueerinud kõigil viiel kontinendil ja sellest, mida oleks nendest jutuajamistest kõrva taha panna eestlastel.

Aleksandr, kas te olete enda arvates ka kuulus inimene?

Telekuulsuse kohta on minu arvates ülitabavalt öelnud kuulus USA saatejuht Larry King, kelle sõnad kõlasid umbes nii: kui kusagil telesaates näidata mingil kindlal hetkel p****t, siis paaril esimesel nädalal tekitab see vaatajates kindlasti hämmastust. Siis inimesed harjuvad. Ja kui siis tagumik ära koristada, hakkavad tulema pahaste inimeste kirjad: kus on meie tuttav tagumik? Olime temaga juba nii harjunud, et ei või temata! Kingi arvates on teleajakirjaniku kõige tähtsam ülesanne mitte näida ekraanil tagumikuna, kellega kõik on harjunud. Meiegi Mišaga proovime sinnapoole, et mitte olla ekraanil tavalised p****d.

Kas te siis praegu olete tavalised?

Omal ajal oli lendlause: olen lihtne nõukogude inimene! See kõlas eriti õõnsalt. Veel jubedam oli kusagil pleenumikõnetoolist kuulda väljendit: nad on tavalised intelligentsi esindajad. See oli juba põhimõtteliselt vale – intelligentsi hulka kuuluv isiksus ei ole tavaline. Kui keegi ütleb enda kohta "tavaline", siis ta kindlasti valetab. Tavalisi inimesi pole olemas – iga ühiskonna võlu selles seisnebki, et see koosneb keerulistest inimestest. Tavalised tegelased on ainult lääne ulmefilmides, kus ühiskond koosneb robotitest.

Niipalju kui mina inimestega olen kohtunud – nende seas on olnud hulle, paadialuseid, mõrvareid –, pole ma kohtunud ainsagi tavalisega. Minu meelest on ka väljend: "mis nüüd meie, väikesed inimesed, meist ei sõltu ju midagi (suurte asjade jaoks on ju riik ja valitsus)" juba üdini vale. Ja ma ei usu neid inimesi, nad valetavad! Sisimas usuvad kõik, et nad on erilised.

Missugune on teie kõige eredam mälestus lapsepõlvest?

Olen sündinud Ukrainas Vorošilovgradis, mis nüüd kannab Luganski nime. Selles linnas õppisin ja sain tarkuse kogu eluks. See kõik juhtus 1. septembril. Ei mäletagi, millisesse klassi läksin, aga meile kõigile jagati uue kooliaasta alguse puhul mütsikesed. Kellele sinised, teistele kollased, kolmandatele hoopis punased. Nende mütsidega marssisime me staadionile. Kollased istusid kollaste juurde, punased punaste kõrvale. Ning kui me korraga püsti tõusime, tekkisid tribüünidele sõnad SLAVA KPSS (Elagu NLKP).

See haakub ka eelmise teemaga. Olen mõelnud, mida ma elus kõige vähem armastan: ilmselt seista punktikesena kusagil sõnameres, millest saab välja lugeda "Elagu NLKP". Siit ka minu vastumeelsus igasuguste parteide vastu.

Kas te siis organisatsioone ja organiseeritust üldse ei armasta?

Armastada mõnda parteid või ilusat ideed on väga lihtne. Palju lihtsam kui armastada inimest, kes kõnnib meie kõrval. Kes ei olegi nii ilus või ei lõhna kõige paremini.

Selle kohta on tabavalt öelnud Vene dissident Galitš, kes omal ajal NSV Liidust välja saadeti ja Inglismaal kusagil vannitoas väga saladuslikult suri. Tema naljatuste kohaselt armastas tema kõikvõimalikke organisatsioone nii meeletult, et ei saanud magadagi. Näiteks Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni. Nii kui päev otsa ÜROd ei näinud, juba ei saanud und. Need olid muidugi tema naljad.

Tunnen Eestiski kaht naist, kes vähemalt sõnades vannuvad, et üks annaks kas või elu Reformierakonna eest ja teine teeks sama Keskerakonna hüvanguks. Kas saab nende naiste siiruses kuidagi kindel olla?

Mis on Eesti hetke kõige suurem probleem?

Et siin on nõnda vähe armastust. Geniaalne kirjanik Tvardovski ütles oma luulereas, et ilma selleta ei ole rahvus täiuslik. Eestlased on järelikult täiesti tühi rahvas, sest siit on ju lahkunud väga paljud inimesed.

Tulime just 12 000 km pikkuselt Euroopa ringreisilt. Sõitsime taksoga ja autol oli suur pakiruum. See, et sõitu läheme, levis kulutulena. Enne minekut oli sõiduki ümber kui Odessa turg: kes palus, et viiks tema Inglismaal õppivale pojale mahajäänud lipsu, kes palus Norrasse lapselapsele viia kodumoosipurgi, kes saatis sugulasele musta leiba. Lõpuks oli meie auto nagu pakivagun! Saatjate hulgas oli nii eestlasi kui ka venelasi.

Keda me välismaal kohtasime? Parimaid Eesti poegi ja tütreid, kes siin eales on olnud. Poisil, kellele andsin lipsu, oli juba praegu Eesti tulevase ministri nägu. Ja moosipurgiga tütarlaps oleks olemiselt kindlasti valmis superarstiks saama. Aga mõlemal oli ka teistsugune nägu: sinna oli nagu kirjutatud, et nad ei tule iial Eestisse tagasi.

Kui kurb oli Washingtonis Valge Maja ees kuulda eestikeelset hüüatust: "Hei, Subboteja! Vaatasime teid kümne aasta eest alati, aga enam kahjuks ei näe, olen siin advokaat." Täpselt sama kordus Oslos nende tublide Eesti inimestega, kes olid juba hulk aastaid olnud Holmenkollenis.

Miks noored ära sõidavad? Kas siin elada on vale ja paha?

Väga raske, lausa võimatu on elada lõppematu konflikti otsas. See on nagu viitsütikuga pomm, mis võib plahvatada suvalisel hetkel. Paistab, nagu oleks Eesti omavahel nugade peal. Mul ei lähe elus meelest fraas, mida kuulsin võtetel riigikogus: tualettruumi ukse taga soovitas üks reformar teisele, kes antud ruumi tahtis minna, et praegu pole küll õige aeg, sest seal viskab vett Keskerakond. Mis siis oleks juhtunud, kui reformar oleks Keskerakonnaga koos pissil käinud? Kas oleks riigivõim langenud? Midagi peab riigis ikka väga mäda olema, kui enam ei suuda kaks eri partei meest kõrvuti isegi potil käia.

Olen kogu elu igatsenud iseseisvat Eestit. Kirunud köögis jaburat nõukogude võimu, oodanud selle lõppu ja kirjutanud alla kõikvõimalikele referendumidele. Ent ometi tunnistan, et kui nägin esimest korda Draamateatril lehvimas võõrast trikoloori, tundsin kõhedust. Isegi hirmu. Ma ei teadnud, mis on tulemas. See on nagu kõrvavaluga, mis mind tihti piinab: tean, milliseid tilku tarvitada, mida soojendada. Aga lippu nähes ma tulevikku ei teadnud – võib-olla rebitakse kõrv hoopis peast.

Kui nägin esimest korda elusat Savisaart – Eesti iseseisvuse ühte arhitekti – sattusin lausa paanikasse. Ma ei tundnud seda meest ega tema tegusid.

Vahest tunnevad paljud venelased praeguseni hirmu olukorras, kus üks riik emigreerus järsku teise.

Ometi mängib Eesti ikkagi muu maailmaga võrreldes liivakastimänge...

Mul tuleb siinkohal meelde üks lugu, kui olime tagasilennul Ameerikast. Meiega koos oli üks Eestis väga tuntud inimene – ajakirjanik, kes kirjutas paralleelselt meie televõtetega oma ajalehele, teemaks USA valimised. Meid lubati sellele ameeriklastele ülitähtsale sündmusele väga lähedale: saime kohtuda Obama vastaskandidaadi endaga, rääkisime praeguse presidendi meeskonnaga, viibisime loendamatutel vastuvõttudel. Sõnaga – hinges oli ülev tunne, et nägime oma silmaga midagi väga suurt.

Jõudes Atlandi kohale, lööb kuulus Eesti ajakirjanik lahti sülearvuti, et meie lehti lugeda ja ennast ka koduse eluga kurssi viia. Esimene artikkel: Eesti president ostis oma residentsi akendele kallid kardinad. Ajakirjanik haaras kinni peast ja lasi kuuldavale sellise karjatuse, et terve lennuk vait jäi.

Olime sattunud uude mõttemaailma, täiesti uuele tasandile. Taibanud võõrsil, mis on tähtis Eestile. See on väga kurb!

Viimases Eesti inimarengu aruandes on märgitud, et Eesti vaimulaad põhineb lõhede ja kontrastide loomulikuks pidamises nii ühiskonna sees kui ka suhetes teiste rahvastega. Järelikult on kõikide sõda kõigiga eestlasesse nagu programmeeritud?

"Subboteja" ei nõustu sellega. Lõhed ja kontrastid ei saa olla rahuliku elu alus, olgu ta nii põnev kui tahes.

Meie saadet on rahva seas hüütud ka sillaks ja meid sillaehitajateks. Oleme oma kõigi oskustega püüdnud pingeid maha võtta. Aga kui mööda seda silda sõidetakse igal võimalikul juhul tankidega, siis on ehitamine pagana raske.

Kui Saksamaa kantsler Angela Merkel pidi mõni aeg tagasi tunnistama, et nende multikultuurne elu on Saksamaa viinud krahhini, siis tegi ta seda äärmiselt raske südamega. Tean ka üht Eesti poliitikut, kes tuli meie juurde parastavalt, et Saksamaal on multikultuuriga lõpp ja aeg on seda teha ka Eestis. Kas ei ole see väärakas mõtlemine? Merkel nutab, aga Eesti poliitikut see rõõmustab.

See ei ole ligimesearmastus! Räägin ühe loo ligimesearmastusest, mida kohtasin siinsamas Eestis üsna riigi iseseisvuspäeva eel. Kusagil metsakülas elab vanemapoolne mees, kellel hiljuti suri naine. Aga neil oli kahe

peale üheksa last, kellest mõni küll juba laia ilma peal, aga lõviosa elas sealsamas metsaonnis. Nüüd jäi nende ainsaks kasvatajaks isa.

Sellel Johannesel olid hiiglasuured käed. Kaugele näha, et eluaeg põldu harinud. Nüüd rippusid need käed jõuetult rippu, elujõud paistis läinud olema. Püüdsime teda lohutada, et suur pidu on tulemas, võta lapsed ja mine Tallinna. Peole. Ei lähe, vastas ta mõtlikult. Kes mind Tallinnas ootab, olgu mul või sada last. Mitte keegi ei oota, veel vähem peole. Need peod on teistsuguste inimeste jaoks. Aga kui üheksa lapsega Johannest, kes on eluaeg meile leiba lauale kandnud, ikkagi peole ei oodata...

Tean uskumatult palju inimesi, kelle suurim õnn elus on kutse Kroonika seksikate peole. Nad satuvad seda oodates lausa paanikasse! Küsivad, uurivad oma ringkonna inimeste käest, kas kuulus kutse ei peaks juba kohal olema. Vanasti kutsus NLKP, kutsus komsomol. Nüüd kutsub Kroonika.

Aga Kroonika ei kutsu sedasama hiigelkämmaldega Johannest oma peole kunagi, sest ta ei ole rahast rikas. Kuigi võib-olla on Johannesel muud rikkust koormates rohkem kui Kroonika peolistel.

Ent ikkagi see lõhestunud Eesti?

Pole mingi saladus, et glamuuriga flirtiv pealinn ei teagi, kuidas elab muu Eesti.

Mis puutub lõhesse eestlaste ja venelaste vahel, siis mind ajavad lausa öökima rahvuskaaslased, kes väidavad, et nendegi sõpruskonnas on palju eestlasi. Nagu rõhutades, et needki on täiesti normaalsed inimesed. Meil on palju rohkem ühist kui erinevat! Kas või meie mõlema talupoeglik päritolu. Usk. Nahavärv (kuigi ma pole kaugeltki rassist). Tavaliselt ei erista tavaline inimene isegi välimuse järgi, kas tegu on eestlase või venelasega. Meie saatebrigaad küll. Aga me oleme ka palju vilunuma silmaga. Pigem on eestlase ja venelase vastandamine saanud nagu moeasjaks ja inimesed, kes sellega kaasas ei käi, pole nagu in.

Minu meelest räägitakse igasugustel vastandamistel hoopis valedest, vähetähtsatest asjadest. Nagu unustatakse ära, et idast ei tule juba ammu mingit ohtu. Oht võib tulla hoopis lõunast, kus kultuursed ja usulised väljakutsed on hoopis tõsisemad. Räägitakse meie kultuuride põrkumisest, aga pigem on tegu kultuuri ja kultuurituse vastandamisega.

Üks lugu kultuuride põrkumisest hoopis mujalt: mõne nädala eest filmisime Tottenhamis, kogu Inglismaa hiljutiste rahutuste patupesas. Seletusi andnud kohalik politoloog rääkis, et kummutatud sai inglaste lootus, et nemad lõimivad tulnukad oma kultuuri – pigem sulandasid võõrad inimesed oma kultuuri inglasi. Jahmuma panid ühes suures kaubanduskeskuses seisvad röövelneiud, kellest üks sõnas teisele, et sinist kleiti pole vaja võtta, moes on hoopis kollane. Suu võttis lahti politsei kõne ühele lapsevanemale, et tema tütar kell 2 öösel poeröövilt tabati. Mille peale torusse karjatati, et kas politsei on hulluks läinud – kell on ikkagi 2 öösel – ja toru hargile visati. Maailmale räägiti, et see oli vaesuse ja nälja mäss rikkuse vastu. Kas ikka oli? Kas rööviti poest leiba või muud näljavastast? Ei – rööviti elektroonikapoode, kus valiti välja täpselt koju sobiva diagonaaliga telekaid.

Kui kõik Eesti elanikud hakkaksid ühel ilusal päeval rääkima eesti keelt, kas oleks see mingi lahendus, pingemaandaja?

Kindlasti mitte. Ka Inglismaal rääkisid ju kõik röövlid inglise keelt.

Mis on tehtud valesti?

Kui toimusid meeletud muutused, pidanuks Eesti käituma kui arst. Ja toimima täpselt, puhtalt ja korralikult. Ent paljud probleemid said lahenduse kui nurgatagune abort.

Mul ei lähe ilmselt iial meelest fakt, kui läksin kell neli hommikul krõbedasse talvesse lõkete äärde, et kodakondsusametis vormistada oma emale hall pass – niisuguseid asju ei unustata. Ei unustata ka Interrinnet. Selliseid seiku on meeles tuhandetel inimestel. Aga tollal ei teadnud keegi, kuidas oleks pidanud käituma.

Kas jutud lõimumisest, integreerumisest ei hakka teilegi tunduma juba kergelt anekdoodina?

Jälle näide kaugemalt. Oma viimaselt reisil olime Põhja-Iirimaal Ulsteris. Ühes koolis oli hakkama saadud ennekuulmatu sammuga ja pandud katoliiklaste ja protestantide lapsed õppima ühte kooli. Tulemus oli nii ja naa: erilist viha ei näidatud, vastastikust armastust samuti mitte. Koolis oli aastate jooksul hakkama saadud ainult ühe ümberkorraldusega – hoonet ümbritsev sein ehitati kõrgemaks.

Küsisin meid saatnud õpetajalt, kuidas õpetate oma lastele ajalugu olukorras, kus mõlemad pooled vaatavad maailmale väga erineva pilguga. Vastati, et sellise kooli tarvis kirjutati õpilastele täiesti uued õpikud, mis vaataksidki maailma kahest küljest. See ei olnud kerge töö, aga solvata ei tahtnud ajalookirjutajad kumbagi. Usun, et samasuguse ülesande ees seisid ajaloolased USAs, kui hakati looma õpikuid indiaani lastele.

Ka Eesti venelastele oleks vajalikud just sellised – kahelt poolt vaatavad – ajaloo- ja kirjanduse õpikuid. Kas aga Eesti haridusjuhid üldse teavad, mida õieti vene lastele siin õpetatakse?

Hirmsasti ajavad mind närvi ka niinimetatud haridusreformid. See hurraa-optimism ja lööktöö, mis tuttav juba nõukogude ajast. Tekkis mõte, hakkame gümnaasiumi astmest ka vene lapsi õpetama eesti keeles. Tähendab – integreerime vene lapsed 1. septembriks. Milleks? Kas peab alustama just vanematest klassidest? Vahest oleks riigikeelt mõtet õpetama hakata juba 1. klassist?

Öeldakse, et vene lapsed eesti keelt õppida ei taha. Kuidas ei taha? Aga selleks puudub metoodika ja ilmselt ka õpetajad. Ainult see ei tohi olla surve, mida venelane ei talu.

Ainult nii saab jälle elule riigitruu vene intelligents, mis on Eestis kas ära surnud või ära sõitnud.

Missuguseks peaks Eesti saama?

Minu pilgus elab ta kui tilluke väikekodanlik riik, midagi Luksemburgi sarnast, kus rikkad pereisad ajavad oma pangaasju ja naised käivad ühest butiigist teise. Kus Ameerika filmid linastuvad enne kui USAs endas. Kus pangakontod on alati kaitstud. Ja lapsed on oma õpingute ajal mööda ilma laiali, kuid tulevad kindlasti tagasi, sest neil on kodus hea. Ja eakana saavad nad olla heades vanadekodudes.

Kord küsis üks Soome ajakirjanik, mis mulle Soomes meeldib. Vastasin, et tahaksin seal surra. Sest Soomes tunned sa, et oled tõepoolest vajalik viimase hingetõmbeni. Ja sellele vastavalt sinu eest ka hoolitsetakse.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee