Kommentaar

KOMMENTAAR | Eestlased, kas nüüd olemegi uskmatuim rahvas maailmas? (46)

Malle Pärn, teoloog, 17. september 2011 08:57
Foto: Andres Varustin
Kui eestlastelt küsiti hiljuti, kas usk mängib nende elus tähtsat rolli, vastas jaatavalt kõigest 20%, vahendab BBC. Ajakirjanik Tom Esslemont kirjutab, et Eesti on kõige vähem usklik maa maailmas (the least religious country).

Minus pole kunagi usaldust äratanud taolised väited – kõige haritum, kõige uskmatum, kõige kinnisem. See tundub alati mingi tellimusena. Kes neid rahvaid mõõtmas käib? Iga rahva hulgas on igasuguseid inimesi, rahvas tervikuna ei saa olla uskmatu ega harimatu.

Tõsi, siin on öeldud, et Eesti on kõige vähem religioosne maa. Jällegi: kes seda mõõta saab? Meil on kristlikud pühad riigipühadeks tehtud, president ja valitsus võtavad ametiisikutena osa vabariigi aastapäeva jumalateenistusest. Vaimuliku muusika kontserdid on rahvast täis – nii kontserdisaalis kui ka kirikus. Kõikvõimalikke mälestussambaid ja ettevõtmisi pühitsevad vaimulikud, meil on kaplan politseis, sõjaväes, haiglates ja vanglates, paljudes koolides on usuõpetus õppekava täieõiguslik osa, meil saab eestikeelset teoloogilist kõrgharidust, meil on kaks kristlikku raadiojaama ja vaimulikud saated – koguni igapäevased hommikupalvused – riigiraadios ja riigitelevisioonis. Ühtki kirikut pole kinni pandud – mida ei saa öelda koolide kohta.

Kõikides kirikutes on igal aastal leeripühad, paljud inimesed maetakse ja laulatatakse kiriklikult, paljud lapsed ristitakse. Kas seda nüüd terve maailma lõikes kõige vähem tehakse – ei julgeks küll öelda, selle kohta kõnealuses artiklis statistikat pole.

On tõsi, et väiksemates kogudustes on sageli pühapäevasel jumalateenistusel vaid kümme inimest, enamik vanuselt üle keskea, ja nad istuvad tagasihoidlikult viimastes pinkides.

Ent see, mis kirikus pühapäevahommikul toimub – paljude sajandite jooksul väljatöötatud ja korratud liturgia, palved kõikide kannatavate inimeste eest, pühakirja lugemine ja tõlgendamine ning selle sidumine inimese igapäevaeluga, mõtisklemine globaalsete nüüdisprobleemide üle pühakirja teksti valgusel (jutluses), koguduselaulud, mida võib nimetada muusikaliseks meditatsiooniks – kõik see ei haju õhku ega jää ka kirikuhoonesse vangi. Igal pühapäeval levib sealt loov ja puhastav energia igasse kirikukeskusse. Energiat kui nähtamatut elujõu allikat ei eita ju ka materialistid.

Usume ju küll

Kas emale on tähtis usk sellesse, et tema last ei ähvarda temast eemal olles mingi hädaoht? Kui on, siis mängib usk tema elus olulist osa. Iga ema palvetab südames oma lapse eest, peaaegu vahetpidamata. Ta võib seda mitte teada, mitte tunnistada, aga tema süda palvetab. Ja Jumal kuuleb ka südame sõnastamatut palvet.

Me kõik läheme kodunt välja, kartmata, et meiega võib midagi halba juhtuda. Autojuhid kihutavad meie kitsastel käänulistel teedel suure kiirusega, nad usuvad, et nendega ei saa midagi juhtuda. See ei ole usk endasse – see on usk kõrgemasse kaitsesse, usk sellesse, et me kõik elame igavesti.

Me oleme ju väga usklik rahvas. Aga enamik ei taha kuuldagi midagi Jumalast. Ja kiriku suhtes ollakse umbusklikud. Saksa värk. Võõras ja tundmatu. Ometi – kirikus on kõik eestikeelne, aga raadiost kuulame peamiselt ingliskeelseid laule, ja lapsed laulavad juba rohkem inglise kui eesti keeles – miks see ei ole võõras?

Mulle tundub, et paljudele inimestele on usk nagu raamat, mis on koju toodud ja riiulisse pandud, et küll ma kunagi loen, kui aega saan. Aga ta on seal olemas. Sest enamik inimesi suhtub kirikusse mingi alateadvusse tõrjutud aukartusega.

Inimese elu on nagu pidev põgenemine Jumala ja kiriku eest ja nendele aseainete otsimine: noortele on selleks aseaineks internet ja popmuusika oma staaridega, vanematele teater ja televiisor. Kellel siis selle kõrvalt veel aega on tegelda mingite vaimsete otsingutega? Uskumine ja usu õppimine nõuab vaimset pingutust, lihtsam on klõpsida telekapulti või arvutihiirt.

Inimesed ütlevad, et neid ei huvita kirik, sest nad on kohanud usklikke või vaimulikke, kes ei ole täiuslikud inimesed.

Miks kirikult ainsana nõutakse täiuslikkust, kõik muu võib olla ebatäiuslik? Miks ei pöördu inimesed ära parteidest, ajalehtedest, televisioonist, mis on ometi veel kaugemal täiuslikkusest kui kirik?

Kirik on maapealne organisatsioon, see koosneb inimestest. Ja ükski inimene pole täiuslik. Ka ükski inimkooslus ei saa täiuslik olla. Elu eesmärk on arenemine. Kui inimene loobub religioonist, siis millest ta enda kasvatamisel lähtub? Kas tsiviilkoodeksist?

Kui lapsed võetakse väga varakult vanemate käest ära ja antakse lastekodusse ning neile räägitakse, et neil pole kunagi vanemaid olnudki, siis küllap need lapsed usuvad seda ega hakka kunagi oma pärisvanemaid otsima. Midagi taolist on meie rahvaga tehtud.

Teadmisi usust pole

Ja mis on halba kristluse kõige olulisemates põhitõdedes, nagu "tee teisele seda, mida sa tahad, et teised sulle teeksid", "Jumal on armastus", ja "armasta Jumalat, ja ligimest nagu iseennast". Miks need nii paljudele eestlastele ei meeldi? Miks ainult 20% eestlastest tahab neid üleskutseid oma elus järgida?

Eestlased ei ole uskmatud, neil pole tegelikke teadmisi usust. Ja iidne tarkusesõna ütleb: mida ei tunne, seda ei himusta.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee