1989.-1990. aastal oli Saksamaal ainult üks teema: Berliini müüri langemine, Saksa DV lõpp ja Saksamaa taasühinemine.

Pealegi mitte keegi ei uskunud, et kommunism nii kiiresti kokku kukub, kuid see oli ju ainult mõne kuu küsimus. Ka Tšehhoslovakkias, Poolas, Ungaris ja teistes idabloki maades leidis aset rahulik revolutsioon. Sellal öeldi Saksamaal sageli: nüüd lõpuks on sõda Euroopas lõppenud.

Balti küsimus ikka veel üleval

1990. aasta suvel oli meil mitu nädalat külas lätlane, kes soovis saksa keelt õppida. Ta rõõmustus siiralt koos meiega eelseisva taasühinemise üle, aga kui järjekordselt keegi kommentaator rääkis sõjajärgse aja lõpust, raputas ta pead ja lausus: "Ei, Balti küsimus pole veel lahendatud."

Muidugi oli tal õigus. Nõukogude Liit oli teinud palju reforme ja Gorbatšov oli läänes (eriti Saksamaal) uskumatult populaarne. Ta kehastas justkui põhjalikku pööret – ja ta oli ju andnud Saksa DVle ja teistele idabloki maadele vabaduse oma saatuse üle otsustada. Et Balti ja teised Nõukogude vabariigid seda vabadust ikka veel ei saanud, ei nähtud. Sellel oli mitu põhjust. Tihti oli see lihtsalt hooletus ja teadmatus, kuid sageli oli selle taga ka hirm. Mis võiks juhtuda, kui Nõukogude Liit laguneb? Kas järgneksid kodusõda ja kaos? Ja kuigi räägiti sõjajärgse aja lõpust, siis olid paljud harjunud külma sõja maailmakorraga ja võtsid iga muutust kui ähvardust.

Ja lõpuks otsis Lääne-Euroopa just sel ajal tihedamat koostööd, et saada üle igasugustest varasematest natsionalismi ilmingutest. Iseseisvustaotlused tundusid liialdatud natsionalismina ja mõisteti hukka,või kutsusid need esile samasuguseid muresid nagu praegu Kosovo iseseisvuse deklareerimine või olukord Kaukaasias.

Võib-olla olid need põhjused, miks areng Eestis, Lätis ja Leedus 1991. aastal ei kutsunud esile suuremat arusaamist – ja kui siis augustis oli see iseseisvus äkki kohal, valitses pigem skepsis. Kuidas need riigid võiksid oma iseseisvusega toime tulla? Kuidas neil õnnestuks oma majandus Nõukogude impeeriumist lahutada ja pääseda Valgevene või Ukraina saatusest?

Täna, 20 aastat hiljem, võime täiesti selgelt öelda: on positiivne üllatus, kui palju Eesti on saavutanud. Krooni käibelevõtt 1992. aastal oli edulugu. Väheste aastatega on Eestist saanud stabiilne eeskujulik demokraatia ja riik on täielikult integreerunud läände. See on saavutus, mille üle eestlased võivad väga uhked olla – ja on kahju, et tihti on näha hoopis nii palju kibedust ja rahulolematust. Ma arvan, et eestlased peaksid sagedamini endale õlale patsutama ja ütlema: tubli, see on hästi tehtud! Ja sellele ei peaks järgnema mingit "aga".

Kuid on ka kahju, et seda edu pole Saksamaal piisavalt märgatud. Selles on süüdi muu hulgas ebamugavad seosed Venemaaga (ja poliitikute isiklik sõprus – see algas juba Kohli ja Jeltsini vahel), aga ka halvad liikluseühendused ja puudulik info.

Aina rohkem infot Eestist

Ent on väga positiivne, et see on hakanud tõsiselt muutuma. Eestit peetakse aina vähem ja vähem endiseks Nõukogude liiduvabariigiks, üha rohkem turiste sõidab Eestisse, televisioon ja raadio räägivad Eesti ilust.

Nüüd, kakskümmend aastat pärast iseseisvuse taastamist võib lõpuks öelda, et Eesti hakkab sakslaste teadvusse jõudma – kuigi ikka veel liiga aeglaselt ja liiga vähe. Probleem seisneb ka selles, et Balti riike peetakse tihti ühtseks ja pole arusaama Eesti profiilist, võrreldes Läti ja Leeduga. Sel alal on vaja veel palju selgitamist. Mäletan, et üks Saksa ajaleht kontakteerus minuga 2009. aastal. Plaanis oli artikliseeria "20 aastat pärast kommunismi lõppu". Üks kolleeg peaks Poola kohta kirjutama, üks Ungari kohta ja nii edasi. Kas ma ei võiks Baltikumi üle võtta?

Mu vastus oli järgnev: "Esiteks ei ole olemas mingit maad nimega Baltikum, need on kolm eri riiki, Eesti, Läti ja Leedu. Ja teiseks, juubel tuleb seal alles 2011. aastal."

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis