Maailm

11. september 2001 – algas sõda, mida peavad veel põlvkonnad (16)

Rando Tooming, 10. september 2011, 09:05
Täna kümme aastat tagasi USAd ja tervet maailma vapustanud 11. septembri rünnak polnud terroriakt, vaid uut tüüpi sõda, mis kestab tänaseni ja mille lõppu on isegi raske ennustada.

Selles on veendunud kõik kolm: Hardo Aasmäe, Jüri Estam ja Igor Gräzin, kellel Õhtuleht palus arutleda, mida New Yorgi ja Washingtoni sümbolitähendusega objektide ründamine endaga kaasa on toonud.

Samal teemal

Allohvitserina USA armees teeninud ajakirjanik ja poliitikategelane Jüri Estam märgib tabavalt, et 2001. aasta 11. septembril Ühendriikides toimunud sündmusi kajastati toona juba sissetöötatud, televisiooniajastule iseloomuliku malli järgi.

"Kusagil käib mingi nätakas ja siis keritakse seda tuhat korda päeva jooksul kordusena. Korratakse ja korratakse, kuni see jätab hinge väga sügava jälje. Nii on olnud ka näiteks kosmosesüstikute allakukkumise, president Reagani tulistamise ja muidugi president Kennedy mõrvaga."

Estam ütleb, et kunagine kutseline sõjaväelane temas võtab kümne aasta tagust terrorirünnakut ikkagi kui kuulutamata sõda. "Kui kakskümmend taati kaaperdavad neli lennukit, muudavad need improviseeritud korras tiibrakettideks – kogu projekti peale kulub 200 000 dollarit, nagu üks vahistatu olevat hiljem on tunnistanud – ja hävitavad finantsmaailma sümboliks olevad kaksiktornid ning olulise osa Pentagonist, siis nad paratamatult tekitavad sellega epohhi muutuse. Sellise tillukese investeeringu eest on see kindlasti üks sissisõja ajaloo ebakonventsionaalse taktika edulugu, kui nii võib öelda. See pole mõeldud imetluse, vaid kiretu konstateeringuna."

Õigusteadlane Igor Gräzin ütleb, et tema loobuks hea meelega liitsõna esimesest poolest. "Sõda, mitte sissisõda. Kogu senine rahvusvaheline sõja- ja rahuõigus alates nendest tornidest enam ei kehti. Kõik need sõduri- ja pantvangide õigused, keelatud võtted ja taktikad, mida sada aastat oli täiendatud, ei kehti," rõhutab ta. Gräzini sõnul oli sõjapidamine varem selge akt, milles riik sõdis riigi vastu. Al Qaeda rünnakust alates pole tema hinnangul sõdivad pooled enam riigid, vaid mittetulundusühingud ehk MTÜd ja sihtasutused.

"Al Qaeda on ju MTÜ. Partisanisõda, mida vanasti peeti pärissõja kaasaandena kusagil kõrval, ongi tänapäeval muutunud pärissõjaks. Siit omakorda kerkib üles küsimus, kuidas saavad valitsused kõige selle eest vastutada? Vastust ei ole tänase päevani. Traditsioonilises mõttes pole al Qaeda kinninabitud liikmed sõjavangid, sest vanas mõttes pole sõda üldse kuulutatud."

Bin Laden kui moslemite Robin Hood

Hardo Aasmäe sõnul on väide, et rünnak teostati 200 000 dollariga, küsitav. Ka ei ole ta sugugi veendunud, et lennukite tornidesse juhtimine islami kamikazede hooleks jäeti.

"Mina ei usalda kunagi pealispinda, kuigi see on uhke teade. Analüüsime allika usaldusväärsust – kui ütleja tuli bin Ladeni sektorist, pidi ta ju ärplema. Küll aga tekib siin minu meelest hoopis teine küsimus. Mul on alust veendumuseks, et bin Laden võttis teo enda peale kui propagandist, sest ma lihtsalt ei usu, et kusagilt Tora-Bora koobastest võiks kaameli seljas, Kalašnikovi automaat õlal, sellist operatsiooni korraldada."

Aasmäe sõnul oli vastutuse enda kanda võtmine bin Ladenile suurepärane võimalus süvendada endast kuvandit kui kõikvõimsast moslemite Robin Hoodist, kes maksis kätte moraalselt laostunud, hedonistlikule ja materialismist läbi imbunud läänele.

Aasmäe ütleb, et äärmisel juhul võis Osamalt tulla mingi signaal ja vajadus, kuid operatsiooni tegelik läbiviija on tänaseni ebaselge.

"Sellise operatsiooni läbiviimiseks on vaja teada ka lennujuhtide kõige viimaseid juhiseid, mis tihtipeale ei käi isegi lennujuhtide vahetuse ülema laualt läbi. Neil pidi olema võimalus pealt kuulata lennujuhtide viimaseid korraldusi ja otsuseid."

Majandusgeograaf ütleb, et sellist terrorirünnakut sai läbi viia ainult kõrgelt organiseeritud infokeskkonnas ehk New Yorgis endas. Ka ei usu ta, et vaprad enesetapjad, kelle varasemad piloodikogemused piirdusid peamiselt väikelennukitega, suutsid Boeingutega pilvelõhkujate vahel manööverdada. Aasmäe usub, et lennuki hõivajate ülesanne oli paigaldada pärast meeskonna kõrvaldamist lennukite pardaarvutitesse kiibid, mille abil sai õhulaevu mujalt juhtida.

"Ju seal Manhattanil oli mingi koht, kus sisuliselt mängiti arvutimänge. Minu jaoks pole ametlikud versioonid siiani usaldusväärsed. Sellisel tasemel jama korraldamiseks on vaja väga korralikku salateenistust. Kui vaadata riike, kes võiks sellise asjaga hakkama saada, siis neid on käputäis – Venemaa, Saksamaa, Iisrael, britid, ameeriklased ise muidugi ka. Aga mul on alust arvata, et sakslased ja itaallased juba ei saaks hakkama."

Rünnakute ideoloogiliste tagamaade kohta ütleb Jüri Estam, et sültjaks ja häguseks jääb ka korraldajate eesmärk. Ta on kuulnud mitut versiooni: "Kõigepealt radikaalne usuline fundamentalism, mis tugineb koraani mõningate lõikude tõlgendamisele neile omasel viisil. Aga ka küsimus USA-Iisraeli liitlassuhetest. Arvestades mõningate läänes tegutsevate kristlike ringkondade radikaalsust, on selliste kildkondade tasandil tegu koguni mõlemapoolse ususõjaga."

Demokraatia on kannatanud

Estami sõnul on mõni analüütik seisukohal, et araabia-islami radikaalsus sai alguse 1979. aastal, kui NSV Liit kukutas Afganistani valitsuse. "See tekitas olukorra, kus islami ja araabia radikaalid hakkasid looma võrgustikke ning visiitkaarte vahetama. Nad omandasid sõjaoskusi ja arvavad tänapäevani, et nad ainult ei ajanud venelased Afganistanist välja, vaid panid kaudselt aluse Nõukogude Liidu lagunemisele. Siit lähtudes hakkasid nad ühel hetkel oma suutlikkust üle hindama ja arvama, et samad trikid õnnestuvad ka lääne suunal."

"Number üks – Ameerika on lakanud eksisteerimast kui see demokraatlik riik, mis ta oli. Liberaalist mõtleja William Safire on öelnud väga täpselt, et USA pole enam demokraatlik, kuid on veel vabariik. USA on kehtestanud enesetsensuuri ja kultiveerib hüperpatriotismi."

USAl ei vedanud Gräzini sõnul ka administratsiooniga. "Seal olid väga keskpäraste vaimsete võimetega inimesed, kel oli ka väga madal eetiline tase," jätkab Gräzin. "Omamata vähimatki informatsiooni, viidi Ameerika täiesti mõttetusse sõtta mitte al Qaeda vastu, vaid al Qaeda vaenlaste vastu. Lollid pluss autud inimesed tekitasid olukorras, kus Ameerika kulutab päevas miljard dollarit sõjale – NATO ja teiste kulutusi juurde arvestamata –, mida tegelikult ei vajata. Reagani sugune nutikas mees oleks enne kolm korda mõelnud, ehk isegi Putinile helistanud ja küsinud, mida nad seal Afganistanis tegid ja mis neil juhtus."

Aasmäe viitab sellele, et kui varasematel aegadel jäi terrorism lokaalseks, näiteks Vene anarhistid ei käinud tavaliselt mujal maailmas teistele riigipeadele atentaate korraldamas, siis nüüd on terrorism muutunud rahvusvaheliseks.

Gräzin nendib, et majanduskriis oleks ilmselt tulnud nii või teisiti, kuid tänu 11. septembril alguse saanud mõttetule sõjale saabus see kindlasti mitu korda hullemana.

Tagajärgedest kõneldes soovitab Gräzin tungivalt vaadata internetist Houstoni lennujaamas asuva ausamba "Winds Of Change" (muutuse tuuled) fotot.

"Puhas stalinistlikus stiilis ausammas, rajatud George Bush vanemale. Sümbol vabadusele! Kuid seal kõrval, fotol seda ei näe, seisavad metalliotsijad, nende kõrval erilised jäärad, kes kontrollivad lennukitele minevate mutikeste küüneviile. Mida maksab see vabadus, kui metalliotsijad on kolm korda ausambast suuremad ja need jäärad vabade kodanike elu võimalikult ebamugavaks teevad?"

Gräzini sõnul tähendab iga lennujaam ka Euroopas territooriumi, mis pannakse okastraatide taha. "Al Qaeda tõttu on meie elu muudetud kahtlustavaks põrguks. Selle on nad vaieldamatult saavutanud. Kogu meie ühiskond on muutunud sõjaleeriks."

Samas ei ole lääne totalitaarsete abinõudega kaasa läinud näiteks Iisrael. Estami hinnangul jälgitakse seal lennusõitjate profiili hoopis teistmoodi.

"Üks minu sümpaatsemaid lennukile minekuid oli Tel Avivi lennujaamas. Ja see on Iisrael, kus on reaalsed probleemid," muheleb ka Gräzin. "Automaatselt võtsin enne kontrolli püksirihma maha, et detektorist läbi jalutada. Ja siis see tüdruk, kes teeb julgeolekukontrolli, vaatab mulle otsa ja ütleb poolsosinal: kahjuks ma olen tööl praegu."

Uus saja-aastane sõda?

Igal juhul on elu Aasmäe hinnangul kümne viimase aastaga muutunud kallimaks ja ebamugavamaks. "Läänele ei sobi islami sallimatus ja sellele on vähe tähelepanu juhitud. Lääne ühiskond ju veab inimkonda nii tehnoloogiliselt kui ka ühiskondlikus mõttes. See ühiskond on üles ehitatud isiku- ja valikuvabadusele. Islam ei anna ühtegi valikuvabadust, sellest välja astumist karistatakse surmaga. Samuti usuleigust. Lääne ühiskonnaga hakkab islam kokku sobima alles siis, kui islamis juurutatakse põhimõtet, et inimene võib usust loobuda ning valida usku või uskmatust."

Estami arvates on islamiradikaalide suurim võit, et tänu 11. septembrile on sündinud globaal-ne martüüriumi-kultuur, mis ei kao niipea.

"Nagu Hiina muistsed sõjateadlased on öelnud, kõige parem võit on selline, mille sa saavutad ilma, et peaksid üldse verd valama. Ma ei taha öelda, et USAs domineerib igal pool orwellilik sündroom, kuid neil õnnestus oluliselt muuta ühe teise riigi kultuuri. Rünnak kaksiktornidele ja Pentagonile tekitas olukorra, kus Ameerika sarnaneb praegu enam Nõukogude Liiduga, kui ta kunagi on sarnanenud. Samas peame tunnistama, et USA on suutnud 11. septembri kordumist ära hoida."

Gräzini sõnul elame praegu tegelikult riigis, kus käib sõda ja see kestab veel kaua. "Hüsteerikasse langeda seepärast vaja ei ole. Saja-aastase sõja ajal elas kuus põlvkonda ja sai ka hakkama. Kuid need on faktid, millega meil tuleb reaalselt arvestada."

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee