2
fotot
PÕGENEVAD: Paanikas inimesed jooksevad varisevatest kaksiktornidest kõigest väest eemale. (AFP/Scanpix)

"Läksin koosolekule. Olin parajasti Maailma Kaubanduskeskuse kaksiktornide allkorrusel, kui kõlas tugev mürtsatus... Läbi suitsu tuli minu poole naine, täis põletushaavu," meenutab 2001. aasta 11. septembrit Ron Clifford ajalehes Daily Mirror.

"See oli õudusunenägu. Kõige selle jubeduse järel ei saanud ma enam magada. Mitte niivõrd omaenda põletushaavade valu pärast, aga silme ees jooksid ikka ja uuesti pildid sellest, mida pealt nägin. Kõik ümberringi karjusid. Kui tänavale jõudsin, oli ümbrus suitsust hall. Üleval põles ja praksus. Nägin, kuidas paanikas inimesed hüppasid tornidest alla kõnniteele. Siis tulid tuletõrjujad. Üks neist, vist ülem, hüüdis kabuhirmus tänavale tunglevatele inimestele: "Jookske! Jookske siit minema nii kiiresti, kui suudate!" Käsikaudu läbi suitsu- ja tolmupilve teed otsides jõudsin praamile, mis mind üle Hudsoni New Jerseysse viis. Praamil olles nägin, kuidas kaksiktornid nagu kaardimajakesed kokku langesid."

Naise džemprilukk oli ihusse põlenud

Põletushaavadega naine, keda Clifford abistas – talle vett hankis ja ta kaksiktornide fuajeesse istuma tõi, seniks kuni mõne meediku leiab –, suri haiglas 40 päeva pärast.

"Ma ei suuda teda tänaseni pisarateta meenutada. Naise kehal olid vaid põlenud rõivatükid ja džempri tõmblukk oli ihu sisse kõrbenud. Meditsiiniõde püüdis teda aidata, pani talle ette hapnikumaski, kuid valu vastu see ju ei aidanud! Naine oli kaksiktornide juures peatuses bussi oodanud, kui ülevalt talle põlevat lennukikütust peale tilkus. Kui ma koju jõudsin, haisesin ka mina selle järele ja hais levis kogu majas. Tahtsin minna kiiresti duši alla ja oma põletushaavu tohterdada. Siis helistas õemees."

Mõlemaid tabas kõneluse ajal nagu välk mõte: võib-olla oli õde koos lapsega kaksiktorni ramminud lennukis?

"Ma hakkasime kohe uurima. Keegi perest kihutas Bostoni Logani lennujaama. Paari tunni pärast selgus – mu õde oligi selles lennukis," meenutab Clifford.

Arhitektiametit pidav Ron Clifford oli tunnistajaks ühe 11. septembri terroristi, Zacarias Moussaoui kohtuprotsessil.

Nüüd on ta valitud nende 40 hulka, kes saavad Guant?namos osaleda ja anda tunnistusi terrorirünnaku ühe ideoloogilise juhi Sheik Mohammedi protsessil, kui too astub sõjatribunali ette.

"Ma teen seda oma õe ja tema tillukese tütre pärast. Muidugi ka sellepärast, et olin ise terrorirünnaku vahetu tunnistaja. Ma tahan vaadata sellele jõletisele silma ja näha, kuidas õiglus jalule seatakse," ütleb Clifford.

11. september on tütre sünnipäev

Tema tütar Monica sai 2001. aasta 11. septembril 11aastaseks.

"Ta ei tahtnud tollest päevast kunagi rääkida. Mitte sõnagi. Psühholoog ütles: ärge sundige, jätke ta rahule! Me kolisime Floridasse. Kaugemale kõigist õudustest. Ja siis oli ta koos minuga kohtus Zacarias Moussaoui protsessil. Pärast seda kirjutas tütar kolledžis töö, kuidas bin Laden tahtis ta isa tappa. Vaikimise aeg oli möödas," nendib Clifford.

Pühapäeval soovib ta tütrele õnne 21. sünnipäeva puhul ja nad lähevad kogu perega jahiga sõitma.

"Sa pead olema optimist, suhtuma elusse positiivselt ja elama tulevikule, mitte kogu aeg minevikku meenutama," ütleb Clifford.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis