Eesti uudised

Suhkruhaiguse tõttu nägemise kaotanud tüdruk: "Kui tahan, suudan kõike!" (5)

Tiina Kaukvere, 7. september 2011 06:56
ROOSI ON SILMADE EEST: Christeli koer Roosi unustab teised koerad ja kassid kui talt rakmetest kinni haaratakse – truu sõber viib Christeli kooli ning magab tundides laua all. Foto: Tairo Lutter
Suhkruhaigus võttis Christeli paremalt silmalt nägemisvõime täielikult, vasaku silmaga näeb ta aeg-ajalt varje ja värve. See ei takista aga ülikoolis õppivat neiut elu nautimast. "Väikese abiga saan hakkama," ütleb ta ja asutab end seiklusrajale ronima.

Christel (23) on sõbrad kokku kutsunud ning üheskoos valmistutakse Nõmme seikluspargi ronimisradadele minema. 12liikmeline hakkaja noortekamp kinnitab rakmed ning kuulab hoolega juhendaja õpetussõnu: turnides peab üks karabiinhaak olema kogu aeg trossi külge kinnitatud. Samal ajal kompab enamik seltskonnast rakmetel rippuvaid haake... neile pilkugi heitmata. Seda seepärast, et suurem osa noortest on nägemispuudega – pimedad või vaegnägijad.

Kõike tuleb ette kujutada

"Mida mõeldakse, et me [nägemispuudega inimesed] ei tee, me teeme. Võib-olla me teeme natukene teistmoodi – katsume rohkem, aga ikkagi võtame ette ja saame hakkama," räägib Christel, kes parema silmaga ei näe üldse ning vasakuga näeb hea valguse korral varje ning värve.

Rajale minnakse järjekorras – nägija, vaegnägija, pime ning turnimine võib nägijate juhendamisel alata. Redelid, puude vahel looklevad rajad köitest, laudadest ning palkidest, Tarzani laskumised – peale vaadates tundub radadel turnimine paraja pähklina ka nägijale.

Siiski väledamate liikumist vaadates ei ütleks küll, et see, kes köisrajal parajasti turnib, nägemispuudega on. Üldjuhul liigub rivi veidike aeglasemalt, tekitades radadele inimtroppe, millest poolemeetrised poisikesed kannatamatult mööda proovivad pääseda. Ometigi ei kostu ühtegi hurjutavat või õelat kommentaari.

Ehkki iga köisrada on eelnevast veidi kõrgemal, ei mängi see pimedale tõenäoliselt suurt rolli. Samuti ei oska kõik aimata, et raja all lookleb oja või vetikatest rohetav tiigike. Hirmu tuntakse köitel võimeldes sellegipoolest.

Kui tuleb köiega Tarzani kombel laskuda, kostab kilkeid. "Ma ei taha, ma ei taha! Appi." Instruktor soovitab laskujal jalad ette viia – nii saab pikema sõidu. "Ma ei taha pikka sõitu. Tahan vaid alla saada," ütleb laskumiseks valmistuv vaegnägija vastu.

"Alguses on hirm suurem, kuna kujutlusvõime hakkab tööle – sa ei näe, pead kõike ette kujutama. Aga hirm läheb üle, tekib adrenaliin," õhkab Christel, kes ise tunnebki hirmu just laskudes. Samas kui köiel rippudes appi hüütakse, siis tagasi maapeal olles õhkab tüdruk: "See oli nii super! Täielik eneseületamine!"

Pärast kahe lihtsama seiklusraja läbimist, mille peale kulub kogu grupil umbes poolteist tundi, tehakse söögipaus – keha kinnitatakse supi ja saiakestega. Mõni ronija ei soovi söömisele aega raisata ning võtab kohe kolmanda raja ette. Radu on kokku viis, iga järgnev eelmisest keerukam, kõrgemal ning rohkem tasakaalu nõudev. Lepitakse kokku, et nägemispuudega seikleja on rajal ikka koos nägijaga.

Silmade eest on koer Roosi

Christel selgitab suppi süües, et kirjutas sõpradele linnalaagri korraldamiseks Päikselille fondile projekti ning kamp on koos Tallinnas juba kolmandat päeva. "Esimesel päeval käisime loomaaias. See oli hoopis teine kogemus," meenutab tegus neiu. Noored said loomi käte abil tunnetada – näiteks said nad paitada madu või kombata looma pealuud.

Grupp käis ka näiteks vabaõhumuuseumis, kuid üheks meeldejäävamaks ja ekstreemsemaks päevaks on kindlasti turnimine seiklusradadel.

Christel tunnistab, et tema jaoks on iga päev katsumus ja eneseületamine, aga talle on toeks must ja väljaõpetatud labrador Roosi, kes turnimise hetkeks ajakirjaniku kantseldada jäetakse.

"Ta oskab otsida treppe, pinke, uksi, teed. Kui maanteel kõnnime, siis ta peab käima liikluseeskirja järgi vasakul pool tee servas," räägib Christel Roosist ning lisab, et kindlad marsruudid, mida iga päev käiakse, on Roosil juba nii selged, et koerale ei pea enam palju käsklusi andma. "Ta on mulle silmade eest," ütleb Christel, et saab Roosit alati usaldada.

Teenindav personal ei oska pimedat aidata

Roosi käib Tallinna Tehnikaülikoolis õigust õppiva Christeliga ka loengutes kaasas. "Ta magab laua all, norskab. Õppejõud ütleb, et saab aru, et on igav," naerab Christel, kes õpib statsionaaris ja käib keskmiselt neli päeva nädalas koolis. Ehkki ta ei oska punktkirja, saab ta õppimisega hakkama. "Tekst läheb skänneerimisse. Arvutiprogramm loeb teksti ette," räägib Christel, kellel on loengutes kaasas ka diktofon.

Kõige suuremaks murepunktiks pimedale või vaegnägijale on tüdruku sõnul see, et teenindav personal ei mõista ega märka abivajajat – neil puudub koolitus, kuidas sellises seisus inimest aidata. Nii on juhtunud, et kui leti ääres veidi kauem läheb, ühmatakse, mis sa passid. "Eriti just suuremates kaubanduskeskustes võiks olla inimesed, kes vajadusel aitavad," möönab Christel, kelle sõnul ei tule ühistranspordis appi ka näiteks reisisaatjad. "Mina ju ei tea, kas tegemist on reisisaatjaga või kas ta räägib üldse minuga."

Muremõtted peast pühitud, kõht täis, kibeleb tüdruk tagasi seiklusradadele, kus turnitakse õhtuni.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee