Kommentaar

Otsustavad augustipäevad  (7)

Tiit Made, iseseisvuse taastamise poolt hääletanu , 19. august 2011, 07:03
18. märtsil 1990 valitud 105liikmelise Ülemnõukogu poolt 20. augustil 1991 Eesti iseseisvuse taastamine on eesti rahvale sama oluline ajalooline pöördepunkt nagu 5. juunil 1917 valitud 62liikmelise Maanõukogu otsustustest tulenenud Eesti Vabariigi väljakuulutamine 23. veebruaril 1918 Pärnus ja 24. veebruaril Tallinnas, Viljandis ja Paides.

Vabadel valimistel komplekteeritud Ülemnõukogul ja ainult temal oli kasutada samasugune rahvusvaheliselt aktsepteeritud seadusandlik ja riigiõiguslik roll nagu omal ajal Maanõukogul. Mistahes teise institutsiooni otsustustel rahvusvahelist kaalu polnud.

Meie iseseisvus sepistati Moskvas

Nii nagu Eesti riigi loomine sai teoks Venemaa sisemise lagunemise ja peataoleku tingimustes, suutsid 1990. aastate alguse Eesti liidrid ja poliitikaelu vedurid kasutada ära Nõukogude Liidu nõrgenemist, tema enda poliitilisi vastuolusid ning Kremli liidrite omavahelist võimuvõitlust. Selleks ajaks oli ära tehtud vajalik sisemine töö eestlaste tahte ühteliitmisel, vabaduseiha innustamisel ning läbi viidud massiaktsioonide kaudu maailma avalikkuse teadvustamisel, et eestlased soovivad nõukogude okupatsioonist vabaneda. Küsimus oli vaid sobiva hetke valimisel, et eesmärki saavutada. Selle hetke oli Moskvas lahvatanud augustiputš kui taeva kingitus.

Ülemnõukogul oli Nõukogude Liidu Rahvasaadikute Kongressil tegutsevate Eesti saadikute näol otsene sild Kremli võimukoridoridesse. Sinna pärast poolesajandilist ootamist esimestel vabadel valimistel valitud või üleliiduliste organisatsioonide vahendusel delegeeritud 48 esindaja hulgas oli 41 Eesti-meelset. Neid oli vähe, kuid neil oli suurepärane võimalus tegutseda otse okupandi südames Kremlis ning seal kõige kõrgemal tasemel selgitada ja propageerida eestlaste iseseisvuse taastamise pürgimusi. 11 nendest saadikutest olid ühtlasi ka Ülemnõukogu liikmed ja kuulusid tollasesse Eesti poliitilisse eliiti, kelle eestvedamisel mistahes otsustused Toompeal sündisid.

Hiljem on esitatud retooriline küsimus, et kus siis ikka Eesti iseseisvuse taastamine sisuliselt otsustati. Kas Tallinna lauluväljakul ja Toompeal või hoopis Moskva Kremli kuluaarides? Iseseisvumise protsessis olid muidugi väga olulised need sammud, mis enne Moskvasse minekut olid kodusel poliitikamaastikul astutud. Alates Hirvepargi arglikust kogunemisest, isemajandamise idee väljahõikamisest, suveräänsusdeklaratsioonist ja lõpetades uue mõttelaadiga Ülemnõukogu komplekteerimisest. Kuid seda loogilist ahelat olnuks Kremlil kerge mistahes hetkel katki lõigata, kui poleks kokku kutsutud Rahvasaadikute Kongressi, propageeritud perestroikat ning antud võimalust vabalt ja karistamatult süsteemi kritiseerida.

Ka rahvusvaheline foon oli oluline. Need riigid, kes üritasid Nõukogude Liidus leida partnerit ja soosisid Gorbatšovi ning keelitasid eestlasi olema vaoshoitud, olid putši ajaks oma arvamust muutnud. 1991. aasta septembri alguseks oli kujunenud uus rahvusvaheline õhustik, mis soodustas liiduvabariikide iseseisvumist. Kuid putšist olnuks vähe, kui Moskvas tegutsenud poliitikud poleks oskuslikult rakendanud iseseisvuse taastamise vankri ette Vene demokraate ja eriti Boriss Jeltsinit, kes võitles Gorbatšoviga ja ise absoluutse võimu poole pürgis. Tema ei esindanud enam Nõukogude Liitu, vaid samuti iseseisvunud Vene Föderatsiooni. See sobis meile väga hästi ja pani augustis eestlaste asjad paika. Nii et, vaata kus poolt tahes – Balti riikide taasiseseisvumise otsustavad sündmused rullusid ikkagi Moskvas Kremli müüride vahel, mitte Tallinnas, Riias või Vilniuses.

Võidakse küsida, et kas ka lääneriikidel oli mingi otsene otsustav roll baltlastele iseseisvuse andmisel. Seni ei ole küll konkreetseid fakte leitud, et Läänes oleks baltlaste iseseisvuse asi mingil tasemel otsustatud ja see Moskvale sunniviisiliseks tehtud. Oli sümpaatia väljendamist, oli innustamist, oli huvi asja vastu, et mida teete ja konstateeringut kui tublid olete. Kuid rohkem oli üleskutseid ettevaatlikkusele ja tagasihoidlikkusele, et ärgu me Gorbatšovi paati kõigutagu.

Jõuetu Eesti Komitee

Otsustavad sündmused Toompeal putši alates ei läinud muidugi ladusalt. Selleks ajaks oli all-linna poliitiline opositsioon Eesti Komitee tegelaste näol küll varjusurmas, kuid nad olid Ülemnõukogule vastukaaluks loonud pseudoparlamendi –Eesti Kongressi. Propageeriti seisukohta, et Eesti Kongressil on kõrgemad poliitilised õigused kui Ülemnõukogul. See seisukoht jäi muidugi üksnes koduseks kasutamiseks, sest rahvusvahelisel tasemel ei pandud Eesti Kongressi eriti tähele. Sellist opositsiooni polnud ka Lätis ega Leedus. NSV Liidu KGB viimane juht ja üks putši initsiaatoreid Vladimir Krjutškov nimetas Eesti Komiteed Ülo Nugisega Kremlis vesteldes vene žargoonis tuftaks ehk sõnaraamatu järgi alusetuks tõe imiteerimiseks või petupoliitika tegemiseks. Rahvarindel hoidis KGB teraselt silma peal. Eesti Komitee puhul kehitas Krjutškov õlgu. Küllap teati mõnede nende liidrite võimeid tema organisatsioonis liigagi hästi.

20. augustiks oli Ülemnõukogu teinud ära vajaliku eeltöö ning võtnud vastu terve rea olulisi otsuseid ja seadusi. Rahvarinde aktsioonid ja meeleavaldused olid Ülemnõukogule toeks ja innustuseks vajalike otsustuste vastuvõtmisel. Samal ajal polnud kodanike komiteede liikumisest sündinud ja emigrantliku eestlaskonna poolt inspireeritud ja väidetavalt ka finantseeritud Eesti Kongress ja Eesti Komitee suutnud korraldada ühtegi märkimisväärset üldrahvalikku üritust. Peamine eneseväljendamine käis Ülemnõukogu otsustuse hukkamõistmise ja mahategemise kaudu. Rahvas oli sellisest tegevusest 1991. aasta suveks tüdinenud. Nende juhtpersoonid ei kuulunud regulaarselt korraldatavates poliitikute populaarsusuuringute tabelitest esikümnete hulka.

Meeleheites, et olulised sündmused hakkavad toimuma nendeta, asuti otsima seni halvustatud Ülemnõukogust partnereid. Peavaenlane Savisaar ei tulnud kõne alla. Kuid Rüütel ja Lauristin ulatasid abistava käe. Aitas ka asjaolu, et iseseisvuse taastamise protsessi käivitumisel 19. augustil oli vägagi oluline palju hääli selle otsuse taha võib tulla. Maksimaalselt sai neid olla 78. Venelaste hääli ei maksnud loota, ehkki hiljem üks ootamatult tuli. Otsuse vastuvõtmiseks läks vaja 53 häält. Üheksa saadikut eestlaskonnast oli puudu. Nad olid peamiselt välismaal. Üks nendest aga hoidus iseseisvuse taastamisest kõrvale, teatades hiljem, et teda oli Viljandis rohkem vaja.

20. augusti õhtul kella kuue paiku oli enam-vähem selge, et otsus tuleb. Viljandist Tallinna tulemine ei võta aega üle paari tunni. Üks kohalolnud Eesti mees demonstreeris meelsust ja marssis enne hääletamist saalist välja.

Häälte kokkusaamise arvestamine oli Ülemnõukogu esimehe probleem ja peavalu. Arvestades tollaseid Rahvarinde sisemisi käärimisi ning esile lahvatanud Eesti Komitee tegelaste agressiivset tegevust iseseisvuse taastamise ärahoidmiseks, võis Ülo Nugisel tõesti paberile tõmmatud kriipsudest nii mõnegi kombinatsiooni korral otsuse vastuvõtmiseks hääli väheseks jääda. Hilisema tarkuse najal on nüüd lihtne öelda, et tahtnuks küll näha, kuidas kas või Hallaste, Ammas, Laar või Hänni, kui Eesti Komitee poliitika vahendajad tollases Ülemnõukogus, oleksid otsustaval hetkel jätnud poolt hääletamata. Kuid nendel keerulistel hetkedel oli häälte kokkusaamine teoreetiliselt probleem. Seetõttu tuli kontrad ära osta.

Eesti Komitee «tänu»

Sündiski mõte, et kutsuda 3–4 Eesti Komitee Ülemnõukogu-välist tegelast Toompeale jälgima, kuidas legitiimne seadusandlusandlik organ Eesti iseseisvust taastab. Nad tulid meelsasti põlatud ja kritiseeritud Ülemnõukogusse. See oli võimalus poliitilisest isolatsioonist pead tõsta. Kuluaarides sudides ja ruumis 115, kus dokumentide ettevalmistamise protsess käis, sõna võttes püüdsid nad teab kelle korraldusel iseseisvumise normaalset protsessi takistada. Manipuleerides Lauristini ja Hänniga, kellel samuti ei tundunud iseseisvuse taastamisega eriti kiire olevat, esitasid nad omapoolseid nõudmisi. Kuid nähes, et Ülemnõukogu enamust murda ei õnnestu, kapituleerusid nii Eesti Komitee tegelased kui ka nende Ülemnõukogu sisesed partnerid.

Otsustaval südaöisel tunnil, kui hääletamismasin tööle läks, olid ka Eesti Komitee külalised Ülemnõukogu istungite saali rõdul, et jälgida, kuidas rahva valitud saadikud all saalis ajalugu tegid ja eestlased nõukogude okupatsioonist vabastasid. Kui iseseisvus oli taastatud, kutsus Ülemnõukogu juhtkond nad šampuseklaase kokku lööma. Küllap on õiguspärane konstateerida, et selle hea tahte otsusega aitas Ülemnõukogu autsaideri rollis olnud komiteelasi poliitikategemise ree peale ning lausa koolitas kaadrit tulevase Eesti poliitilise elu jaoks. Toompeal iseseisvusprotsessi pealtvaadanutest sai vähemalt ühest igati arvestatav tegija meie taasiseseisvunud riigi poliitilisel maastikul.

Siis aga toimus see, mis on Eestis tüüpiline. Pärast iseseisvuse taastamist asusid Eesti Komitee tegelased end reklaamima iseseisvuse taastajatena, kes seda Ülemnõukogule tingimusi dikteerides kõik ära tegid. Seda hakati nimetama koostööks. See domineerimise jutt on jäänud kunagiste komiteelaste lipukirjaks praeguseni. Indrek Toome ütles selle eneseehtimise kohta selle aasta kevadisel 20. Augusti Klubi koosolekul Türi-Allikul tabavalt, et see oli nagu elevandi ja hiire koostöö džunglisse tee rajamisel. Elevant läks ees ja tegi kogu džunglipuhastamise töö ära ning hiir astus tema järel, vaeva nägemata. Kui tee valmis, hüppas hiir elevandi varjust välja ja pani kisama, et mina tegin džunglisse tee. Elevant pisut aitas.

Eesti iseseisvumine käib tänaseni Nõukogude Liidu õigusjärglasele Venemaale närvidele. Sageli on hale vaadata, kuidas üks suurriik end tillukese naabri mustamisega nabast venitab. Kuid las koerad hauguvad, karavan läheb edasi.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee