Kommentaar

20. aastapäevaks, murelikult (2)

Jüri Toomepuu, riigikogu eksliige, Eesti Kongressi saadik, 18. august 2011, 06:58
 Andres Varustin
Maa, mis on meie kodumaa, sündis päevade jooksul, kui igijää sulamisest tekkinud tohutu jääpaisjärv murdis endale 11 600 aastat tagasi väljapääsu Atlandi ookeani.

Selle, niinimetatud Billingeni läbimurde tagajärjel veest vabanenud maa sai kodumaaks meie esivanematele ning meile.

See on meie maa

Meie maa tekkis tiidsalt, aga kõik see, mida tähendab meile Eesti, sündis aastatuhandete vältel. Eesti sündis Läänemere laias käärus meie randade võlust ja ta merevoogude ning põldude annist, aga tähenduse andsid talle meie esivanemate rõõmud ja mured, nende laulud ja mängud, nende higi ja veri. Kõige rohkem sündis Eesti meie esivanemate armastusest selle maa vastu ja nende kindlast tahtest olla peremehed oma kodu randadel ja põldudel.

Kui olid möödunud aastatuhanded, sündis ühel külmal ja karmil talvepäeval Eesti Vabariik. Ta sai elu kõigest sellest, millest sündis muistne Eesti, ja ka vägivalla all kannatava rahva mälestustest ning igatsustest.

Mis tegi nad võitjaks, oli unistus ja mälestus eesti rahva pärandist, kõigest sellest, millest aastatuhandete vältel sündis Eesti. Mis tegi nad võitjaks, oli veendumus, et on kätte jõudnud aeg, mis on täis lootust ja usku, aeg, mis nõuab ohvrimeelsust ja sangarlikkust. Nad võitlesid ja nad võitsid.

20 aastat tagasi, kui Nõukogude Venemaa kurjuse impeerium hakkas lagunema, lõi jälle lõkkele tuha all immitsev igatsuse leek. Igatsus sai teoks. Eestlased tahtsid, oskasid ja julgesid hakata vastu tohutu suurele Vene kommunistliku impeeriumi võimule.

Peame aga nentima, et nii nagu kujundasid meie rahvast varasemad aastatuhanded, on ka poolsada aastat okupatsiooni ja selle järelmõjud saanud osaks sellest, mis on tänapäeva Eesti. Võigas kommunistlik kord ja võõraste okupantide ülemvõim meie kodumaal jättis valusad vermed meie rahva hingele.

Suur osa meie rahvast põgenes Stalini röövlivägede eest läände ja paljud meie isamaa parimatest poegadest ja tütardest kas langesid lahingutes, surid Siberi orjalaagrites või elasid põlguses ja viletsuses. Samal ajal tegid paljud karjääri kompartei ridades. Pole kohane ka nende vastu eriti kriitiline olla, sest inimestele on loomupärane elada nii hästi, kui olukord võimaldab, oma pere eest hoolitseda, elust rõõmu tunda.

Aususel oli okupeeritud Eestis raske püsida, sest võõra ülemvõimu all olid eestlased sunnitud õppima teesklemist. Need, kes ei sallinud okupante, teesklesid, et oma tõelisi tundeid varjata ja elus püsida, okupatsioonivõimude teenrid, et karjääri teha.

Laulev revolutsioon, kodanike komiteede liikumine ja Eesti Kongress ei jätnud kahtlust, et eesti rahva rõhuv enamik tahtis lahti saada okupatsioonist ja okupantidest. Ka need, kes olid haljale oksale jõudnud okupatsioonivõimude teenimisega, vahetasid, vähemalt väliselt, punase sinimustvalge vastu. Samas asusid nad aga agaralt oma okupatsiooniaegseid privileege ja huvisid kaitsma. Neil õnnestus lisada uuele põhiseadusele rakendusseadus, mis jättis kehtima Nõukogude seadused ja tegi peaaegu võimatuks okupantide ja nende käsilaste okupatsiooniaegsete kuritegude karistamise. Niihästi oma pisi- kui ka surmapatte õigustavad "endised" ikka veel sõnadega: "Ajad olid sellised."

Esimene okupatsioonijärgne valitsus sai võimule rahvusluse sildi all suurepärase valimisprogrammiga, mille elluviimine oleks loonud sellise Eesti, mida eestlased tõeliselt tahtsid. Kahjuks ei täitnud valitsus mitte ühtegi valimislubadust. Võimukandjad ja nende lähedased said riigivarade "ärastamisega" püstirikkaks. Loodi alus meie kodumaal lokkavale korruptsioonile ning sotsiaal-sele ebaõiglusele. Partokraatliku valimisseaduse kehtestamisega algas rahva võimust võõrandumine. Riiki, "mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade", nagu ütleb meie põhiseaduse preambul, ilmselt ei loodud.

Okupandi kummardamine

Eesti ajaloo kõikide aegade kõige suurem viga on kahtlemata Laari valitsuse otsus eirata Genfi konventsiooni ja teha alalisteks elanikeks ja seega tulevasteks kodanikeks Eestisse asustatud pool miljonit vene okupanti ja nende järeltulijad. Kui ma toona esitasin riigikogus seaduse eelnõu, mis oleks lubanud alalisteks elanikeks saada ainult neil, kes on saabunud meie kodumaale Eesti Vabariigi loal, hääletasid selle menetlusest välja nii laarlased kui savisaarlased, nii enamlased kui kelamlased. Seda viga võimendas erastamise seadus, mis motiveeris Eestisse jääma okupante, kes võisid eelisjärjekorras saadud riigi korterid vähese tasu eest omandada.

Veelgi halvemaks tegid olukorra Lennart Meri sõlmitud juulilepped, mis põlistasid meie kodumaale veel 20 000 endist punaarmeelast ja 2000 julgeolekuagenti, kokku koos perekondadega umbes 100 000 vaenulikku elanikku. Kõigile nendele lisandub Venemaalt ikka veel perekonnaliikmeid. Venelaste arv Eestis suureneb jõudsalt, samas kui peaaegu kümnendik eestlastest on viimaste aastate jooksul lahkunud, et leida paremat elu võõrsil.

Eesti ajaloo kõikide aegade kõige suurem viga kasvab iga mööduva päevaga üha saatuslikumaks probleemiks, sest kodakondsust on jagatud endistele okupantidele ja nende järeltulijatele ohtralt. Seda näitab kõige paremini riigikoguvalimisõiguslike arvu jõudne kasv ajal, mil eestlasi kuskilt juurde ei ole tulnud. Esimesest okupatsioonijärgsest riigikoguvalimisest kuni tänavuseni on see kasvanud 40%. Kui juurdekasv ületab 50%, võib arvata, et eestlased on jäänud vähemusrahvaks oma põlisel kodumaal.

Eestlastel on küll õigus olla ja jääda peremeesteks sellel maakamaral, kus aastatuhandete vältel sündis Eesti. Kuid ajalooraamatutest teame ka, et paljud rahvad on kadunud unustuse hõlma, ja maa, mille nad asustasid, on saanud vallutajate ning sisserändajate kodumaaks.

Pole kindel, et saame endid õnnitleda ka kolmekümnendal aastapäeval. On põhjust murelik olla.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee