Ilm ja loodus

Surm rästikutele! (47)

Heiki Valner, Eestimaa Loomakaitse Liidu president, 16. august 2011, 16:59
Eestimaa Loomakaitse Liidu president Heiki Valner Mati Hiis
Maakonnaleht Harju Elu avaldas 5. augustil Ülo Russaku artikli kangelaslikust eesti mehest, kes ohte trotsides ja oma eluga riskides tappis rästiku. „Võrdväärsete" elu- ja surmaheitlust kõrvaltvaatajana jälginud ajakirjanik toetas kangelase tegevust ja esitas retoorilise küsimuse: „Millist ühiskonda me ehitame? On meil vaja paranoilist heaoluühiskonda, kus kõiki ja kõike kaitseb humaanne seadus, olgu tegu siis mürgiste usside, rannarahva kalavarusid hävitavate kormoranide või kellegi kolmandaga?"

Vapper rästikutapp toimus Harjumaal Vääna-Jõesuu lähistel, kui mehed olid teel RMK telkimisalale. Rästik peesitas metsa all oksarisul, mõnikümmend meetrit telklaagrist eemal. Lamas kerratõmbunult, aga inimese lähenedes tõstis ähvardavalt pea. Meie aja kangelane öelnud seepeale: „Hoia tal silma peal, ma toon malaka." Mõne minuti pärast oli rästik surnud. Surmaeelses agoonias väänlev keha kaeti kristlikul kombel liivaga.

Ajakirjanik mõtles hirmunult, mis kõik oleks võinud juhtuda, metsaalusel telkimisplatsil jooksis ju trobikond lapsi. (Alati tuleb rääkida lastest, see tekitab kaastunnet ja õigustab ükskõik millist tegu.) Juhtunuks midagi, kes oleks appi tulnud, küsis surmani hirmunud ajakirjanik. Kõik lennuväele kuuluvad kopterid olid ju remondis! Ka kõik maanteed olnud veesulus ja pealinna kiirabil puudus vähimgi võimalus Vääna-Jõesuusse appi tõtata.

Ka metsas elavad loomad on mõnedele pinnuks silmis

Loodusega enamasti kooskõlas elavale maarahvale oli taolist soperdist kindlasti veider lugeda. Kus need loomad siis ikka elama peavad kui mitte metsas? Maakera parim asi on eluvormide mitmekesisus. Paraku pole see elurikkus kõigile vastuvõetav. Näiteks on küllalt neid, kes lausa nõuavad, et linnaruum kuulugu ainult homo sapiens'ile ehk "targale inimesele". Kõik teised, kaasa arvatud ka üle linna lendavad rändlinnud, tuleks hävitada.

Sellised absurdsed hüüatused tõestavad, et linna kolinud „targast inimesest" on asi ikka väga kaugel. Inimloom on aga ahne ja juba ammu ei piirdu ta ainult linnaruumiga. Ka metsas elavad loomad on mõnedele pinnuks silmis.

Paar aastat tagasi nõudis üks kirglik seeneline näiteks seaduseparandust, mis kohustaks jahimehi enne seenehooaega massiliselt küttima. Polevat ju normaalne, kui inimene peab kogu aeg mingite metsaelukate pärast hirmu tundma ega saa looduses viibimist rahulikult nautida.

Linnastunud inimese looduskaugusest on palju räägitud. RMK püüab asjade seisu muuta ja avab matkaradu ning telkimisplatse. Paraku on need paigad pahatihti vaid jooma- ja läbukohtadeks, kus loomi „enesekaitseks" notitakse. Vääna-Jõesuus tapetud rästik on selle ilmekas tõestus. Pelgalt inimese uitmõte, et madu võib roomata ka telkide poole, sai roomajale vaatamata kaitsestaatusele saatuslikuks.

Rästiku metsas tapmine normaalne?

Toome aga teistsuguse näite. Kuidas käituksite, kui teie koduväravast sisenenud külalised annaksid tublile õuekutsale malakaga piki pead? Teoreetiline võimalus, et koer ründab, on täiesti olemas. Suur õuekoer on kordades ohtlikum kui väike madu. Kuna külla tulid ka lapsed, siis oli tapmine igati õigustatud. Päris jabur või kuidas?

Rästiku tema enda kodus ehk metsas tapmine tundub aga normaalne. Õigust ja loogikat jääb inimesel ülegi. Koertelt on ainuüksi sel aastal pureda saanud sadu inimesi, rästikud on salvanud vaid üksikuid. Ometigi koeri valimatult ei tapeta, looduskaitsealuseid rästikuid aga küll.

Rästik ei ründa kunagi inimest, vaid püüab alati põgeneda. Salvamiseks läheb vaid siis, kui inimene ohtlikult lähedale satub. Sel juhul roomaja aga kaitseb end hiiglasuure tundmatu looma, st inimese vastu. Mürk on tal lahja ja inimesele see suurt ohtu ei kujuta. Enamasti piirdub asi vaid paistes ja sinaka jäsemega. Vaatamata sellele on inimeste hirm mao ees nii suur, et kohtumised lõppevad roomaja jaoks pea alati kehvasti.

Rästik kuulub kolmandasse kaitsekategooriasse ja sinna arvatakse need liigid, kelle arvukust ohustab elupaikade hävimine või on neid juba sedavõrd vähe, et võivad sattuda ohustatud liikide hulka. Ka ise ohustatud liikide hulka kuuluv eestlane laiendab muudkui oma valdusi ja kolib põlistele loomade territooriumidele. Tagajärjed on erinevate elukate jaoks pahatihti katastroofilised, aga nende olulisust meie ökosüsteemi jaoks taipame enamasti alles siis, kui on juba hilja.

Loodus saab ka ilma inimeseta suurepäraselt hakkama. Meie ilma tema ja kogu sinna juurde kuuluva elukatepargiga aga mitte kuidagi! Seda kiputakse tänapäeval alatihti unustama.

Loomade koduhoovil tuleks käituda külalise, mitte mõrtsukana

Pea pool Eesti territooriumist on metsa all ja oleme selle üle uhked. Ennemuiste usuti, et mets on püha koht ning inimesed kummardasid metsavaime. Mets andis toitu ja kehakatet, kütet ja ehitusmaterjali. Mets oli ka loomade kodu. Vanarahvas austas seda teadmist.

Need reeglid peaksid kehtima ka tänapäeval. Metsa tuleks minna teadmisega, et seal ollakse siiski sissetungija. Loomade koduhoovil tuleks käituda külalise, mitte märatseva mõrtsukana. Mets on ajudega ja mõistvate inimeste koht, kes näevad, kuhu astuvad. Lisaks rästikutele ja putukatele on väga ohtlikud ka igasugu toikad kuhu võib koperdada, või oksad, mis võivad silma minna. Äkki peaks ka kõik puud langetama, et linnavurled end vigastada ei saaks?

Meenutan loo algust. „Millist ühiskonda me ehitame? On meil vaja paranoilist heaoluühiskonda, kus kõiki ja kõike kaitseb humaanne seadus, olgu tegu siis mürgiste usside, rannarahva kalavarusid hävitavate kormoranide või kellegi kolmandaga?" küsis Harju Elu ajakirjanik.

Mida aga siin heietada? Ehitaks siis juba üles sellise ühiskonna, kus ainult tugevamad ja jõhkramad ellu jäävad? Tunnistame kehtetuks kõik loodus- ja loomakaitseseadused, sest tegelikkuses neid ju nagunii võimalusel ei täideta.

Loomulikult võiks tühistada ka karistusseadustiku. Tugevamad rokivad! Tapame ära kõik, kes meie teel, ja vaatame mis edasi saab.

Hiinlased astusid kultuurirevolutsiooni aegu varblaste hävitamisega küll ämbrisse, aga meid see ei heiduta. Meile pole vaja kedagi peale inimese. Surm metsloomadele, eelkõige muidugi üliohtlikele rästikutele ja nastikutele!

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee