Raha
Lisatud põllumajandusministri ja VTA peadirektori kommentaar!

Kas VTA ametnikud löövad ökofestivalile hingekella? (41)

Sander Silm, 16. august 2011 10:47
Foto: Peeter Langovits/Postimees
Sellel nädalal algab Põlvamaal järjekordne ökofestival, mis tipneb 20. augustil Karilatsis suure talutoodete laada ja perepäevaga. Paraku ei soovi mitmed talutoodete müüjad enam laadale tulla, kuna kardavad Veterinaar- ja Toiduameti ametnike.

Põlvamaal leiab 15.- 20. augustini aset järjekorras juba kuues ökofestival "Rohelisem elu", mille iga-aastane kulminatsioon on talutoodete laat, mida näiteks eelmisel aastal külastas ligi 6000 inimest.

Samal teemal

Põlvamaa üheks sümboliks kujunenud festivali korraldab SA Põlvamaa Arenduskeskus ning selle töötajad ongi nüüd mures, sest järjest raskem on leida festivalile talukauba müüjad, kuna väiketootjad sõna otseses mõttes kardavad laata kontrollivaid Veterinaar- ja Toiduameti (VTA) ametnike.

"Kutsusin näiteks laadale õllepruuli, kes teeb väga head koduõlut ja - kalja, kui aga nad kuulsid, et oleme Põlvamaalt, siis ütlesid kohe ära, kuna nende sõnul on meil väga kurjad VTA ametnikud," tõi Põlvamaa Arenduskeskuse konsultant Tiiu Marran vaid ühe näite.

Marrani väitel tekitabki paljudes väiketootjates segadust ja hirmu eelkõige ametnike erinev seadusepügalate tõlgendamine, mistõttu on tekkinud olukord, kus mõned asjad, mida näiteks Põlvamaa VTA ametnikud sõnaselgelt keelavad, on teistes maakonnas jälle lubatud.

Tiiu Marran on selle probleemiga kokku puutunud ka Põlvamaa kvaliteedimärgiks kutsutava Põlvamaa "Rohelisema märgi" tegevust koordineerides. Kuna paljudes taluhoonetes, mis on küll kaasaegselt renoveeritud avaneb siiski taluköögist uks otse tualettruumi, on see VTA ametnike hinnangul siiski saasteallikas, mistõttu sellises köögis pole mõeldav müügiks toiduainete valmistamine.

Miks pole meepurgil kasutusjuhendit?

VTA kohati suisa jaburate nõuetega pole kokku puutunud aga mitte ainult Põlvamaa toidukäitlejad. Sealjuures on ettevõtjate hirm VTA ees sedavõrd suur, et ettevõtjad ei soovinud VTA-st rääkides oma nime Õhtulehe veergudel näha.

"Minu kõige suurem etteheide VTA-le seisneb selles, et nad pole väljatulnud nõukaaegsest stambist, kus ametnik polnud mitte abistaja, vaid karistaja," rääkis Õhtulehele talusaadustega kauplev Mare, kelle sõnul kohtab näiteks maksuametis juba ammu hoopis teistsugust suhtumist.

Mare sõnul leidub ka VTA-s abivalmis töötajaid, kuid üldiselt toob Veterinaar- ja Toiduameti nimi väiketootjatel hirmuhigi laubale. Ja on ka põhjust, sest paljudel juhtudel kuuluvad VTA ametnike nõuded rubriiki, kus tervel mõistusel enam kohta pole.

Nii näiteks heitsid VTA ametnikud Marele ette, et miks ta müüs mett, mille etiketil olid olemas küll nii tootja andmed, päritolumaa, kaal ja realiseerimise kuupäev, kuid millelt puudus kasutusjuhend ning info, kuidas mett tuleks säilitada. Samuti on VTA-le pinnuks silmas asjaolu, et Mare ostab põllu- ja aiasaadusi otse talunike käest. Kuna aga need ei pea ennast VTA-s registreerima, siis ei suuda amet enda sõnul ahelat kontrollida.

"Inimesed on üldiselt ära hirmutatud toiduhügieeninõuete täitmise keerulise paberimajandusega ning nad loobuvad isegi üritamast ja ainuke, mis sellest võidab on varimajandus, sest VTA tegevuse tõttu on üks jagu talusaaduste müügist läinud nö põranda alla," rääkis Mare. "Parim näide on lambaliha, mida talunikud pakuvad mulle müügiks ja mida soovitakse ka osta, kuid me võime müüa vaid tunnustatud tapamajas tapetud lammaste liha. See tõstab aga liha hinna sedavõrd kõrgeks, et hiljem keegi ei osta. Ja nii müüakse lambaliha peaasjalikult käest kätte."


"Ma kordan veelkord, ma ei ole VTA vastane, sest inimestel on tõesti väga erinev arusaam hügieenist. Kuid praegu ma tunnen, et ma pole oma poes enam perenaine, sest VTA ametnikud võivad ükskõik millisel hetkel mu poodi sisse astuda ja kõik pahupidi pöörata," toonitas Mare.

VTA kui repressiivorgan

Toidukäitlemisega tegeleva Hanna sõnul on neil aga isegi hästi läinud, kuna VTA külaskäigud ja ettekirjutised pole lõppenud trahviga.

"Kuid kõige hullem on hirmu õhkkond, VTAst on kujunenud repressiivorgan, mille töötajad naudivad täielikku karistamatuse tunnet," rääkis ta.

Hanna sõnul on nad seni kõik vaikselt ära kannatanud, sest nad annavad endale aru, et igasugune protestimine lõpeb järjekordse VTA külaskäiguga.

"Ja pisiasju mille kallal norida leiab alati: nii ei sobi VTA-le, et naelaauk seinas on täidetud pahtliga ja ning samuti ei kõlba see, et purunenud kahhelkivi plaat asendatakse uuega, vaid selle asemele nõutakse uut põrandat," rääkis ta.

Hanna sõnul on VTA ametnike tegevus juba ammu ületanud paljude väikeste toidukäitlejate taluvuse piiri, kuid kõval häälel ei julge sellest keegi rääkida.

"Kui järjekordne kontroll on möödas, siis lihtsalt hingatakse mõneks ajaks kergemalt ja jäädakse uut kontrolli ootama," rääkis ta.

Hanna lisas, et ka laatadel osalemine oma valmistatud kaubaga on muutunud sedavõrd suureks katsumuseks, mistõttu nemad laatadele enam minna ei soovigi.

Tiiu Marran ongi seetõttu seda meelt, et VTA tegevus pidurdab juba ammu maapiirkondade niigi kesist ettevõtlust. "Paljud, kellel oleks oskusi ja tahtmist anda toidule mingi lisaväärtus, lihtsalt kardavad VTA-d ega mõtlegi ettevõtlusega alustamise peale," tõdes ta kurvalt.

KOMMENTAAR

VTA peadirektor: me pole kindlasti mingid represseerijad

Veterinaar ja Toiduameti peadirektori Ago Pärteli sõnul on VTA võrdlemine represseerijatega ilmselge liialdus. "Ettekirjutusi ei saa pidada sanktsioonideks, sest rahatrahve oleme me teinud üsna vähe," rääkis ta.

Samuti ei nõustunud Ago Pärtel väitega nagu VTA ei aitaks ettevõtjaid seaduserägastikes orienteeruda, kuna VTA ametnikud tegelevad palju ka ettevõtjate konsulteerimise ja nõustamisega. "Enne iga suuremat investeeringut on meie ametnikud nõustanud ettevõtjaid, et ei tekiks hiljem probleeme," sõnas ta.

Kommenteerides ettevõtjate väidet, et VTA ametnikud tõlgendavad aeg-ajalt seaduspügalaid erinevalt, ütles Pärtel, et see tohiks nii olla, kuna amet korraldab oma töötajatele ühiskoolitusi, mistõttu ametnike nägemus seadusepunktidest on ühene.
Mis puutub aga lambaliha käitlemisse, siis nentis Pärtel, et loomse toidu käitlemisel on tõesti erinõuded, kuid need on kõik tarbijate tervise huvides. "Senimaani kui kõik on korras, võidakse tõesti süüdistada VTA-d liigses karmuses, kuid kui midagi juhtub, siis küsitakse, kus on järelevalveorgani silmad," tõdes ta.

Pärtel rõhutas veel, et VTA on ikkagi järelvalveorgan ning lähtub oma tegevusest vastuvõetud seadustest. "Sealjuures võin ma kindlalt öelda, et 2006. aastast kehtima hakanud Toiduseadus, mida tuntakse ka hügieenipaketina on tunduvalt liberaalsem varem kehtinud toiduseadusest," lisas ta.

Pärtel lisas, et juhul kui ettevõtjatel on tekkinud konflikt VTA töötajaga, siis võivad nad probleemi lahendamiseks pöörduda ka otse tema poole. "Tundub, et paljudel juhtudel ongi tegemist suhtlemisest tekkinud probleemidega," ütles ta.

Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder

Võib julgelt öelda, et toidu väikekäitlejad ja toiduohutus on igihaljas teema. See teema oli üleval enne mind, on minu ajal ja ma võin julgelt öelda, et probleemistik jääb üles veel ka peale seda, kuid mind ministrikohal enam pole.

Probleem on selles, et ühtepidi me saame kõik aru, et väikekäitlejaid ei saa käsitleda samamoodi kui suuremaid ettevõtteid. Kuid siin tekivadki kohe küsimused. Missugune ettevõte on väike ja milline mitte? Ja mis saab sellisel juhul ikkagi võrdse kohtlemise printsiibist?

Samas on väikekäitlejate elu leevendamiseks ka palju tehtud. On lihtsustatud väikeettevõtjatele mõeldud nõuded ja soodustanud käitlejate omavahelist ühistegevust ja koostööd. Kuid teisalt peame nõuete lihtsustamisega olema ka väga ettevaatlikud, sest eks meil kõigil ole ju veel meeles Saksamaa dioksiini - ja kolibakteriskandaalid. Nii et kokkuvõtvalt võib öelda, et eks see omalaadne tasakaalu otsimine ole.

Kuid minu isikliku hinnangu kohaselt väiketootjate nõuete osas Eestis lihtsustamisvõimalusi veel siiski on.

Mis puutub aga ettevõtjate etteheidetesse, et Veterinaar- ja Toiduameti ametnikud kasutavad eri maakondades erinevat halduspraktikat, siis taoline teguviis on üheselt taunitav.

Samuti kutsun ma ettevõtjaid konflikti korral VTA ametnikega pöörduma julgemalt Põllumajandusministeeriumi poole, sest pelgalt umbmäärased süüdistused VTA aadressil ei aita probleemi lahendada.

Samal teemal

23.07.2012
Liigne keelamine ähvardab nii reforme kui tavasid
18.08.2011
Mahekaupmehi masu ei kõigutanud