ÕNNELIK: Olen õnnelik ja enesekindel inimene, mind ei saa ükski võõras inimene solvata, ütleb Silja Oja. Foto: Katrin Tarve
Sven Harjo 8. august 2011 07:01
Justiitsministeerium saatis äsja välja ettepanekud eba-traditsiooniliste kooseluvormide õiguslikuks reguleerimiseks. Oktoobriks ootab ministeerium neile poliitilistelt jõududelt vastuseid.

Mõne aasta eest küttis kirgi Viimsi valla ja ühiselt lapsi kasvatava lesbipaari kemplemine, sest vald keeldus seda peret tunnistamast ja jättis lapsed toetustest ja soodustustest ilma. Naised aga ei andnud alla ja seljatasid valla.

Kuidas on läbisaamine Viimsi vallaga pärast seda saagat? Milline on loo moraal ja mis see teile õpetas?

Silja Oja: Läbisaamine Viimsi vallaga on neutraalne, viisakas. Ma loodan, et see lugu õpetas ja julgustas eelkõige teisi sarnasesse olukorda sattunud inimesi olema vapramad ja oma laste õiguste eest võitlema.

Olete justiitsministri ettepanekud kooselu- või peresuhete õigusliku reguleerimise võimaluste kohta läbi lugenud. Missugune variant oleks teie meelest kõige parem ja miks?

Minu meelest on pakutud variantidest kõige mõistlikum samasoolistele paaridele abielu institutsiooni avamine. Sel juhul ei oleks vaja eraldi seadust, vaid piisaks perekonnaseaduse täiendamisest, see aga säästaks nii aega kui ka raha. Olgu selleks siis abielu- või partnerlusseadus, samasooliste paaride kooselu seadustamisega tuleks eelkõige lahendada lapsendamisega seonduv. Pean silmas eeskätt peresisest lapsendamist, s.t. olukorda, kus üks inimene soovib lapsendada oma samast soost elukaaslase lapse. See on teema, mida tahetakse praegu arutluse all olevas seaduses vältida. Samas on see teema samasooliste paaride jaoks üks tähtsamaid.

Miks?

Tean väga palju naispaare, kes koos lapsi kasvatavad. Mis saab siis, kui bioloogilise lapsevanemaga peaks midagi juhtuma? Siis tuleb sotsiaaltöötaja, kes võib lapse oma kodust ära viia. See on ju absurd! Praegu puudub samasoolistes peredes kasvavate laste õiguste kaitse, aga selliseid lapsi on Eestis palju ja sünnib aina juurde. Võin kinnitada, et minu tutvusringkonnas on lausa beebibuum. Ainuüksi selles väikeses külas, kus ma elan, on peale meie veel kaks naispaari, kellel on samuti peres mitu last. Kumbki paar kasvatab koos kahte last, kes on kõik alla 10aastased.

Suuremad erakonnad peale Keskerakonna on arvamused sel teemal välja öelnud. Kas need mõjutavad kuidagi teie poliitilisi eelistusi?

Absoluutselt. Erakondade suhtumine seksuaalvähemustesse mõjutab otseselt minu poliitilisi eelistusi.

Oletame, et mingi partei kõik muud seisukohad sobivad, kuid vaated samasooliste abielule on vastukarva, milline oleks siis teie valik? Või vastupidi – selle teema käsitlus sobib, ent kõik muu on vastuvõtmatu?

Seepärast olengi alati sotse valinud. Loomulikult ei ole see ainus parameeter, aga kui IRL oma suhtumist seksuaalvähemustesse ei muuda, ei saa minust iial nende valijat. See on välistatud, sest ma tunnen, et nad ei suhtu minusse ja mu homoseksuaalsetesse sõpradesse lugupidamisega. Olgu nad muidu kui tahes toredad.

Kas olete aktiivne inimene – ma mõtlen, kas käite paraadidel, osalete vastavasisulistes foorumites vms.?

Ma ei pea ennast aktivistiks, aga jah, ma olen ikka Pride’i marssidel käinud, nii Tallinnas kui ka Helsingis. Tänavu Tallinnas toimunud "OMA festival" ja "Erinevus rikastab" konverents olid väga toredad ettevõtmised. Konverents oleks võinud laiemale avalikkusele avatud olla, mitte ainult kutsetega. Foorumites ma sõna ei võta, aga kui keegi mu poole otse pöördub, siis hea meelega selgitan ja avaldan arvamust.

Veel mõne aasta tagusega võrreldes on viimase aja netikommentaarid muutunud minu meelest vihasemaks. Kas jagate minu arvamust?

Ma ei tea, ma ei loe uudisteportaalides kommentaare, mulle piisab Facebookis oma tuttavate arvamustest. Samas on homoseksuaalsust kajastavad artiklid ja intervjuud meedias muutunud palju mõistlikumaks ja avatumaks, seda nii teemakäsitluselt kui ka pildimaterjali poolest. Näiteks enam ei panda iga antud temaatikat puudutava loo juurde fotot geiparaadist. Mulle meeldib ka see, et nii mõnedki avaliku elu tegelased, nagu näiteks Peeter Rebane, võtavad samasooliste perede kaitseks sõna. Selliseid inimesi võiks rohkem olla.

Võimalikust abielust ja lapsendamisest rääkides – kas meessoost paarid peaksid saama naissoost paaridega täpselt ühesugused õigused? Kas naispaaridel pole meespaaridest muid erinevusi peale selle, et naised saavad ise sünnitada?

Ma arvan küll, et meespaaridel peaks olema samad õigused. Miks mitte? Ega naine ei ole oma soo tõttu automaatselt parem lapsevanem. Kui ma näiteks mõtlen oma endise abikaasa peale, siis tema on küll väga tore isa. Ta räägib lastega väga palju, kosmosest, kivististest, vulkaanidest ja dinosaurustest. Ta on heteroseksuaalne, aga see ei mõjuta ju inimese vanemlikke oskusi. Oluline on soov lastega tegelda ja võime nende eest vastutada. Mehed võivad olla sama head lapsevanemad kui naised.

Teate Eestis ka meessoost paare, kes koos lapsi kasvatavad?

Mina isiklikult ei tunne kedagi, aga olen kuulnud, et neid on.

Milline on teie pere?

Elame viiekesi – mina, elukaaslane, minu kuuene poeg ja kümnene tütar ning elukaaslase 18aastane poeg. Koer on meil ka.

Kas teil on lastega nii-öelda kahe ema teema selgeks räägitud?

Meil ei ole peres kahte ema, on emme ja emme elukaaslane, keda kutsutakse eesnime pidi. Me oleme selles mõttes pere, et elame kõik koos, käime poes, sööme koos õhtusööki, räägime tööst ja kooliasjadest nagu igas tavalises peres. Sõbrad ja vanemad käivad tihti külas. Nii minu kui ka mu elukaaslase lastel eelmistest abieludest isad, kellega nad samuti palju suhtlevad ja koos aega veedavad. Lapsed võtavad seda kõike suht iseenesestmõistetavalt.Nad on harjunud.

Kas kodu on stereotüüpidest vaba? Et naiste- ja meestetöid ei eristata?

Füüsiliselt raskemaid töid, näiteks autopesu või muruniitmine, teeb mu elukaaslase 18aastane poeg. Aga muidu on jah kodused tööd stereotüüpidest vabad. Ise keeran kruvi seina ja pirni lakke. Naisega koos elades on tore see, et teeme alati koos süüa.

Lapsed viibivad kollektiivides – lasteaed, kool, ringid, trenn jne. Kas neil on neis kohtades olnud mingeid selleteemalisi jutte, kas siis heas või halvas võtmes?

Ei ole kuulda olnud, et see teema teravalt tõusnud oleks. Kasvatajad ja õpetaja teavad niigi. Olen nendega sellest rääkinud, et mu lapsed on sellisest perest. Suhtumine oli väga mõistev. Laste sõbrad käivad tihti meil külas ja keegi küll ei vaata imestunud näoga ringi.

Lapsed on juba küllaltki suured ja keegi kindlasti vaatab vahel netist vastavasisulisi arutelusid ja paljuski teravaid ja solvavaid kommentaare. Kas neil teemadel on pisaraid ka olnud?

Ei ole pisaraid näinud sel teemal. Ise ka nutnud pole. Ma ei saa aru, mis siin traagilist on... Olen õnnelik ja enesekindel inimene, mind ei saa ükski võõras inimene solvata. Mu tütar ei loe Delfi ega Õhtulehe kommentaare, ta loeb Harry Potteri raamatuid.

Mis teid tigedaks ajab? Kapis passimine?

Nojaa. Mitte tigedaks, aga vahel ärritab. Mul on lihtsalt kurb vaadata, kuidas mõned mu tuttavad ei julge avalikkuse ees olla need, kes nad tegelikult on. Ma toon ühe näite – üks mu tuttav kena naisterahvas sai oma töö juurest kaks kontserdipiletit, et koos elukaaslase/abikaasaga firmaüritusele tulla ja ühtlasi kontserti nautida. Ta ei võtnud oma naissoost elukaaslast kaasa, sest kartis, et äkki keegi saab aru, et ta on lesbi. Kui ma selle üle imestasin, siis ta ütles, et "jaa, vaata, sinul on ju lihtne kapist väljas elada, sina ju töötad sellises liberaalses keskkonnas, aga mina töötan santehnikat müüvas firmas, kus enamik kollektiivist on mehed". Olin seda kuuldes sõnatu. Ma ei saa aru, mis sellel meeskollektiivil selle vastu saab olla, kui nende hulgas üks lesbi töötab? Igatahes ärritavad sellised asjad mind rohkem kui paljude meie poliitikute ignorantsus ja ükskõiksus. Töökaaslastega suitsunurgas homonaljade üle kaasa naermine on mu meelest reeturlikkus, kui tegelikult naljakas ei ole. Kuigi vahel võib olla muidugi ka naljakas.