Tehnika

Ajaränduri mure: kas inimene jääb ussiauku kinni? (25)

Piret Pappel, Novaator, 30. juuli 2011, 08:59
EI PÄÄSE TAGASI TULEVIKKU: Mäletate 1985. aastal linastunud filmi «Tagasi tulevikku», kus hullu teadlase (Christopher Lloyd, paremal) loodud plutoonium-auto sõidutab ulja tiineri (Michael J. Fox) aega, mil tema vanemad kurameerima hakkasid? Mittehullud teadlased on praegu seisukohal, et taolised ajaränded – kasvõi oma isa ja ema nooruspõlve – on ikkagi võimatud. Foto: ounow.ch
Mäletate vanaisa paradoksina tuntud mõttemängu, kus ajarändur matkab minevikku, läheb seal oma esivanemaga nugade peale ning tapab ta? Mõrv muudab võimatuks ajas rändaja olemasolu, see aga omakorda välistab minevikus toime pandud veretöö.

Minevikku tagasi pöördumine või tuleviku avastamine on üks ulmežanri lemmikteemasid. Inimene ühtaegu unistab ajas rändamisest ning samal ajal kardab seda. Kui võimalik oma ajast välja murdmine moodsa teaduse seisukohalt on?

Albert Einsteini aega ja ruumi siduva erirelatiivsusteooria kohaselt oleks justkui reaalne ajaränd tulevikku.

Oletatakse, et universumis võivad olla erilised ajatunnelid. Need niinimetatud ussiaugud peaksid kujutama endast otseteed läbi aegruumi, mis võivad viia inimese silmapilkselt Tallinnast Toompealt näiteks Kuu peale. Või veel kaugemale.

Paraku eksisteerivad ussiaugud siiani vaid teoorias – keerukate matemaatiliste võrrandite kujul. Reaalselt pole keegi ühegi ussiaugu olemasolu tõestanud.

Kuulus Briti füüsik Stephen Hawking küll arvab, et midagi ussiaukude taolist võib tegelikult eksisteerida küll, aga ta kahtlustab, et inimene neist läbi ei mahuks.

Füüsikute arutluste kohaselt oleks ajareis võimalik ka siis, kui õnnestuks liikuda valgusest kiiremini.

Valguse kiirus vaakumis on 299 792 458 meetrit sekundis. Seda valemites c-tähega tähistatavat väärtust võib nimetada ka universumi kiiruspiiranguks. Koolifüüsikast on teada, et miski ei saa kihutada rutem kui valgus. Ka selle mõtte peale tuli Albert Einstein.

Aga juba paarkümmend aastat tunnevad füüsikud superluminaalseid ehk ülevalguskiirusel levivaid valgusimpulsse. Nagu ussiaukegi, kirjeldati ka neid kõigepealt vaid matemaatiliste arvutuste abil, kuna katseliselt on sellise nähtuse uurimine väga raske.

Lootus, et üksikud valgusosakesed, footonid ehk kvandid, suudavad erilistes tingimustes valguse kiirust ületada, pani teadlased tõsiselt mõtisklema ajas rändamise võimalikkuse üle. Salapärases kvantmaailmas näis kõik teostatav ning võimalusi aegade vahel liikumiseks otsiti hoolega, eelkõige keerukate võrrandite abil. Kuni Hongkongi tehnoloogiaülikooli teadlane Du Shengwang otsustas vaidlused minevikku ja tulevikku reisimise üle lõpetada ning tõestada, et Einsteinil oli õigus: kiiremini kui valgus ei liigu miski.

Ka footonid alluvad loodusseadustele

Shengwangi uurimisrühma füüsikud mõõtsid täpselt kontrollitud tingimustes üksikute footonite suurimaid võimalikke kiirusi. Sääraseid katseid polnud varem tehtud.

Selgus, et kõik footonid alluvad ikkagi maailmaruumis kehtivatele üldistele liikumisseadustele. Üksik kvant käitub elektromagnetlainete kombel ega suuda mingil moel valguse kiirust ületada.

Shengwangi uuring põrmustab paraku ajarändurite unistused – kui kvant ei suuda liikuda valgusest kiiremini, pole enda hetkest minema hüppamine võimalik.

Nii et ajas rändamine jääb ilmselt ka edaspidi vaid linateostesse ja raamatutesse. Ning tegelikult – keskmises Hollywoodi ajarännufilmis nähtud segaduste ja märuli taustal – ei tundu väljavaade rahulikult oma ajas püsida ju sugugi nii halb.

Samal teemal

30. juuli 2011, 08:59
Inimese peas on ajamasin

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee