Kommentaar

Korruptsioon – kelle mure?  (13)

Kristen Michal, justiitsminister, Reformierakond , 11. juuli 2011, 07:06
Majandusarengu ja õiguskeskkonna seosed ei vaja pikka tõestamist. Ajalugu on veenvalt näidanud, et majanduse arengut ei takista tihti mitte vähene ettevõtlikkus, vaid väga puudulik õigussüsteem.

Sajandeid tagasi oli ametiseisund ametniku sõltumatu tuluallikas. Ametikoht saadi teenete eest, osteti või päriti ning sellest saadav tulu oli ametniku oma. Pistis oligi ametniku palk. Kõik mäletavad anekdooti miilitsast, kes palub ennast halva majandusliku olukorra tõttu üle viia liiklusrikkumisi kontrollima.

Selline süsteem aga jäi risti ette nii majanduse kui õigusriigi arengule: õigust ja arenemisvõimalust ei saanud mitte parim, vaid ametnikule meelepäraseim. Kui XVIII sajandi lõpul kujunes professionaalne, ametlikult tasustatud ja ametikohustuste täitmise eest vastutav ametnikkond, sai riik hakata erapooletult ja kaalutletult tegelema oma ülesannetega, jättes majandussektorile tema vabaduse.

Korruptsiooni miljardimäng

Maailmapanga andmetel makstakse maailmas igal aastal altkäemaksu üle triljoni dollari, OECD hinnangul maksavad globaalsed ettevõtted pistiseks 80 miljardit dollarit aastas. Kurikuulus Mobutu Sese Seko omastas võimul olles viis miljardit dollarit riigi raha, mis oli sama palju kui tema riigi välisvõlg. Nigeeria diktaator Abacha omastas miljardeid dollareid, samal ajal kui 70% selle riigi rahvast peab hakkama saama alla dollariga päevas.

Filipiinide president Marcos varastas «vaid» kümme, Indoneesia juht Suharto aga 30 miljardit dollarit. Võrdluseks: kogu Eesti riigi aastane eelarve on ca 8 miljardit dollarit.

Mõnigi neist riikidest võiks tänu oma loodusressurssidele kuuluda maailma rikkaimate hulka, ent tegelikult on lõviosa rahvast puruvaene. ÜRO hinnangul suudaksid korruptsiooniga tõhusalt võitlevad riigid suurendada oma sisemajanduse tulu neli korda.

Kus Eesti omadega on?

Õnneks või kahjuks pole Eestil madala korruptsioonitaseme tõttu sellist arenguvaru. Kahjuks seetõttu, et kui hämaras tsoonis liikuv majandustegevus legaalseks saaks, oleks oodata suurt majandushüpet. Õnneks seetõttu, et keegi meist ei taha elada riigis, kus avaliku teenuse saamiseks on vaja anda altkäemaksu.

Eesti on korruptsiooni tajumise indeksites üsna heal positsioonil. Et seda positsiooni hoida, on muu hulgas vaja vaba ühiskondlikku mõttevahetust korruptsiooni üle. Riigi osa on arutelu toetada, seejuures mitte alati sekkudes, vaid näiteks tellides ja tutvustades korruptsiooniuuringuid, mille abil saab asjast moonutusteta pildi.

Viimane suur korruptsiooniuuring aastal 2010 näitas selgeid trende, et korruptsiooni tajumine on paranenud ja valmisolek ise korruptiivsel viisil käituda on vähenenud. Seda peetakse trendiks, mis käib käsikäes majanduse ja ühiskonna arenguga. Veelgi enam, arve vaadates tundub, et paradoksaalselt on korruptsioonivastane võitlus kandnud vilja nendel aegadel, kus seda pole kasutatud poliitilise plakatina.

2010. aasta uuringus oli inimeste hoiak korruptsiooni suhtes taunivam kui 2006 aastal. Kui viis aastat tagasi oli 44% vastanuist valmis hüpoteetilises olukorras ametnikule meelehead pakkuma, siis 2010. aastal oli selliseid inimesi 10% vähem. Kingituse tegemist ametnikule pidas korruptsiooniks 54%, mis on 10% rohkem kui 2006. aastal. Ettevõtjatelt meelehea küsimine oli vähenenud 15 protsendilt 10le.

Uus korruptsioonivastane seadus

Justiitsministeeriumis on valmimas uus korruptsioonivastane seadus. Selle märksõnadeks on nüüdisaegsed lahendused majanduslike huvide deklareerimisel, deklaratsioonide avalikkus ja kontrollivõimekus. Praegu täiendame uut seadust ettepanekutega, mida oleme saanud partneritelt teistest ministeeriumidest, ettevõtlusorganisatsioonidest ja kodanikuühendustest.

Muu hulgas on plaanis võrreldes esialgu kavandatuga laiendada deklaratsioonide esitajate ringi. Näiteks on Tallinna linnaosavanematel võimalus vägagi olulise mõjuga otsuseid teha, mistõttu võiks nende majanduslikud huvid avalikkusele teada olla. Ja lisanduvaid ametikohti on veel.

Kui oleme teised pooled ära kuulanud, tuleme uue eelnõuga avalikkuse ette. See on ka viis, kuidas justiitsministeerium ja loodetavasti teised ministeeriumid tulevikus eelnõusid menetlevad: arvamust ei küsita selleks, et oma mõtteid peale suruda, vaid selleks, et leida Eestile parim lahendus. Hea õigusloome tava jälgimine ja avatud arutelu peaksid olema seadusloome aluspõhimõtted ja justiitsministeerium soovib siin olla eestvedajaks.

Oleme teinud neile, kel on korruptsiooni kohta praktilisi küsimusi, ka n-ö elava raamatu. Justiitsministeeriumi veebilehelt leiate viida korruptsioonivastasele käsiraamatule, mis täieneb sedamööda, kuidas küsitakse. Sellisel veebilehel on suur kasutegur, sest korruptsiooni üks allikas on tihti teadmatus oma tegude eetilisest või õiguslikust tähendusest.

Kokkuvõtteks olgu öeldud, et korruptsioonivastane võitlus ei tohi olla sogane, sest see diskrediteerib kogu sellealast tegevust. Korruptsioon on keeruline peitkuritegevus, mille osalised ei kipu kaebama tulema, nagu on tihti raske leida ka kannatanut. Ennetustööga tuleb tegelda süsteemselt, ja mis peamine: meie kõigi suhtumine on esimene ja tihti ka ainuke filter, mis seisab puhtama ja mustema ühiskonna vahel.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee