Tänapäeva nn globaliseeruvas maailmas püüavad mingid inimgrupid end üha enam maksma panna (teisi alistuma sundida) mitte relvadega, vaid ideoloogiaga, tarbimis- ja meelelahutushullusega.

Erilise fanatismi, jõhkruse ja küünilisusega on paistnud silma väärkoheldud ja seksuaalhälvetega isikud. Sellest, kuidas ja miks kujunevad mõnel inimesel psüühikahälbed, s.h ala- ja üleväärsuskompleksid, foobiad, fix-ideed, paranoia, skisofreenia jpm, on raske aru saada. Veel raskem on seda kirjeldada ning saavutada, et haige teadvustaks oma haigestumise ja selle võimalikud põhjused ning püüaks terveks saada. Muidugi ei ole haigestumine süü, vaid õnnetus. Ometi ei kaasne õnnetusega õigus ennast välja elada teiste inimeste, looduse ja kultuuri arvel.

Haiguste ravi

Pederastide pealetung on jäämäe väike osa. Valdav osa on sügavalt salastatud ja sellest teavad vaid pühendatud isikud. Ajaloost võib leida rohkesti näiteid selle kohta, et kultuuripõhja lõhkumiseks on loodud vägevaid arsenale, mida on vahelduva eduga ka kõikjal kasutatud. Meetodid muutuvad aina rafineeritumateks. Kui miljardid voolavad, siis pole raske värvata ka valvekõnelejaid, kes üritavad agarusega üksteist üle trumbata.

Euroopa Liidus eraldatakse selleks «tööks» igal aastal palju miljoneid eurosid. Põhiseaduse järgi riigi kaitse all oleva perekonna hoidmiseks ja kaitsmiseks tuleb korraldada heategevuslikke kampaaniaid.

Kui Euroopa Liidu nn eliidil õnnestub (kohalike kollaborantide abil) erinevus rikastab-ideoloogia kohustuslikuks muuta ja rahvuslik ning üldinimlik kultuur häbiväärseks mahajäämuseks kuulutada, siis milleks veel sõda? Siis saavad niiditõmbajad paljaste kätega kõik endale ja võivad üksteist õnnitledes hüüda: «Tehtud!»

Mida on vaja selleks teha, et rahvas kaotaks iseseisvalt elamise võime? Iseseisvalt elamine on adekvaatne tundmine, mõtlemine ja enesekaitse. Selle kaotamiseks on vaja:

? ajada keel nii segi, et inimesed ei saaks enam üksteisest aru;

? lõhkuda kommunikatsioonisüsteemid ja saavutada, et inimestel ei oleks võimalik olla informeeritud ei oludest, olukorrast ega situatsioonist ning nende muutumise tendentsidest;

? lõhkuda inimeste usk endasse, tulevikku, loodusse ja Loojasse;

? lõhkuda põlvkondade järjepidevus;

? muuta valimised farsiks ja saavutada, et autoriteedistruktuur muutuks häbiväärseks;

? täita otsustuskogud ja ametiasutused isikutega, kes ei ole võimelised õigusloomes ja õiguskorra kindlustamises osalema;

? lõhkuda haridussüsteem – nimetada hariduseks see, mida koolidest antakse;

? lõhkuda tervishoiusüsteem – nimetada terviseks see, mida haiglast ja teistest raviasutustest antakse;

? lõhkuda kultuur – nimetada kultuuriks see, mida «kultuuriasutustest» antakse;

? naeru- ja häbivääristada liidreid nii, et ei oleks enam koostööks vajalikke juhte, keda saaks uskuda ja usaldada;

? murendada kultuuri põhjakiht – kõlbeliste arusaamade süsteem (väärtused ja normid ning müüdid ja tabud);

? vältida sotsiaalse problemaatika käsitamist ühiskonnas

(nimetada teenindus sotsiaalabiks, sotsiaalhoolduseks,

sotsiaalkindlustuseks);

? likvideerida sotsiaalteadused; asendada uuringud kirjelduste ja arvamusküsitlustega, vältida põhjuste ja tagajärgede analüüsi ning avalikke arutlusi kujunenud kriiside põhjuste üle;

? sisendada, et kõik on suhteline, et absoluutseid väärtusi ei ole, et iga hinnangu mõõduks on kasulikkus, et kooselu keskseteks reegliteks on leplikkus, tolerantsus, kohandumine ennast korraldajaks pidajate poolt kehtestatud normidega.

Mis saab Eestist edasi?

Edasine oleneb sellest, kui naiivsed inimesed on ja kui kergelt nad sööda alla neelavad, kui agaralt nad üksteisele kallale tungivad ning rahvusliku eksistentsi aluste lõhkumisele kaasa aitavad.

Nendel maadel, kus on õnnestunud juba kultuuri vundamenti küllalt palju kiile lüüa, kus ühiskond on muutunud väga hetero-geenseks, kus teejuhiks on kujunenud meelelahutus ja lodevus mis tahes meelemürkide abil, kus ruulivad ahnus, hoolimatus või hirm, on iga liiki ismide võidukäik keskmisest suurem.

Kultuuri murendamisel paistab olevat eriliselt oluline kõigepealt saavutada, et inimesed hakkaksid arvama, et kõik väärtused on suhtelised (nn relativism).

Selleks tuleb toimida algul nii, nagu toimitakse Tartu Ülikooli eetikakeskuses. Selline «väärtuskasvatus» on eksitava toimega. Tahaks loota, et Eesti valitsus (haridus- ja teadusministeerium) on selleks igal aastal hulga miljoneid eraldanud kogemata.

Nendest rahvastest, kellel ei jätkunud oidu kultuuri ja kultuuriväärtuste tähtsusest arusaamiseks ja hoidmiseks, on järel veel vaid mälestus, kui sedagi.

Jutud sellest, et kuskil (mõnes teises riigis) ollakse veel rumalamad kui Eestis, ei sobi argumendiks ei siin ega mujal.

Rõhutan, et mina ei muretse pederastia ega pederastide pärast, vaid ühiskonna- ja kultuuriväärtuste, inimeste elukeskkonna ja inimsuhete pärast. Asju, protsesse ja nähtusi tuleb nimetada oma nimega. Hunt on hunt, mitte kriimsilm või võsavillem!

Kõlblus on normaalses ühiskonnas oluline ja arusaadav väärtus ning norm. Läinud sajandil kogetud iga liiki õudused peaksid vähemalt vanemal põlvkonnal veel meeles olema. Küllap mäletate, et kõik nad said alguse mingi hulga fanaatikute ambitsioonist valitseda. Kõiki kutsuti algul leppima ja suhtuma mõistvalt, kuni kehtestati loosung, kes ei ole meie poolt, see on meie vastu ja kuulub kas isoleerimisele või hävitamisele.

Inimesed, kellel on pisutki vastutustunnet elu ja järgnevate põlvkondade ees, ei või lasta inimloomusest tulenevaid (kirjutamata) väärtusi ja norme, nagu ka müüte ja tabusid, jalge alla tallata! Selleks ei kõlba ükski ettekääne.

Jaga artiklit

10 kommentaari

A
Analüütik  /   22:24, 19. apr 2016
Pederastid tunneb ära selle järgi, et neil on heledad silmad ja hägune silmavaade, valged ripsmed või üldse ilma. Pederastid on energiavampiirid.
J
jaak  /   23:08, 14. jaan 2016
Vooglaid võiks ju lausa EKRE-sse astuda... täpselt sama napakat juttu ajab.
Selline konservatiiv ja ebatolerantne inimene ei ole küll tänapäeva ühiskonnale edasiviivaks jõuks.

Päevatoimetaja

Silja Ratt
Telefon 51993733
silja.ratt@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis