Elu

Siiri Sisask: ""Mis maa see on" muudkui kasvab. Ta elab nüüd oma elu." (58)

MAARIUS SUVISTE, 7. juuli 2011, 06:58
VÕIMAS VÄGI: Noorte laulu- ja tantsupeol sai Siiri Sisaski «Mis maa see on?» jõu, mis toob pisarad silma nii lauljaile kui ka kuulajaile.  Raimond Rooping
See hingekriipiv laul elas kuraditosin aastat vaikelu, enne kui jõudis laulupeole ja sealt edasi rahva südamesse. See tõi pisarad silma nii esitajatele kui ka vaatajatele. "Seda, kes parema Eesti nimel ei tööta, see laul ei puuduta," ütleb Siiri Sisask, üks autoritest.

"1998. aasta suvel mängivad Eesti harrastusteatrite näitlejad taas kord "Mahtra sõda" selle ajaloolises toimumispaigas. 6. juunil 1998 täpselt kell 9 õhtul veereb etendusplatsile kaarik ja kui Siiri Sisask sealt saabuvas õhtuhämaruses maha astub, algab lugu...

Mis maa see on,

kus halastus on ohus,

Kus vabadus on maasse

kaevatud,

Kus on siin õiglus, kus on

rahukohus,

Kust õiglust otsima peaks vaevatud...

Prantslannast koduõpetaja Juliette Marchand tahab mõista inimesi ja maad, kuhu ta on jõudnud ja mis annab andeks."

Need read pärinevad 13 aastat tagasi välja antud Siiri Sisaski ja Ultima Thule albumilt "Mis maa see on". Selle 1998. aastal ilmavalgust näinud muusikateose idee ja aine pärinevad ajast 140 aastat tagasi, kui Eesti talupoeg pidas Mahtra sõda (tänaseks on sellest möödas 153 aastat) omaenese elu põhimõtete teostamise nimel, tõe, õiguse ja vabaduse eest. Sisask, kes lõi etenduse tarvis filosoofilis-ballaadlikud laulud, kehastaski vabaõhuetenduses õpetaja Marchandi.

Albumi nimilaul "Mis maa see on" jõudis eelmisel nädalavahetusel noorte laulu- ja tantsupeole. Sealt edasi rahva südamesse, hinge. Pärast pikka 13aastast vaikelu.

"Muidugi oli see suur üllatus," ütleb Siiri Sisask. Et laul jõudis laulupeole, on üllatuseks ka meeliülendavad sõnad kirja pannud Peeter Volkonskile: "Autorile on see ikka meeldiv, kui tema teos lavale läheb."

Volkonski: hea, et laul lõpuks avastati!

"Mis maa see on" sündis kuraditosin aastat tagasi "Mahtra sõja" etenduse tarvis. "Igaühe panus on suur," ütleb Sisask, pidades eeskätt silmas Riho Sibulat ja Ultima Thulet, Urmas Lattikast (arranžeerija) ja Peeter Volkonskit. "See lugu muudkui kasvab. See oli minu laul nii kaua, kui ta oli minu repertuaaris. Aga nüüd ta ei ole enam ainult minu repertuaaris. Ta elab nüüd oma elu. Vaatan seda laulu kui oma lapse lendu," ütleb Siiri Sisask, kellel see oli esimene laul, mis laulupeole jõudis. "See laul on aus ja tõde meie rahva kohta. Peetri sõnad on just need, mis pidid olema. Ja see laul on elanud ja voolanud selliselt vaikselt oma teed, ja on jäänud kestma."

Sõnade autor Peeter Volkonski jääb laulust kõneldes tagasihoidlikuks. "Mis siin ikka rääkida," ütleb ta. Kuid loomulikult on tal hea meel vana laulu nii suure populaarsuse üle praegusajal. "Hea, et lõpuks avastati," ütleb ta, kelle sõnul on paljud arvanud, et sõnad ("Need lihtsalt tulid!") on just nüüd ja praegu kirjutatud. Aga ei – need sõnad tulid 13 aastat tagasi. Hingest. Volkonski lisab, et ka teised laulud tollel albumil on head, kuid need on üldised ja mitte nii isiklikud kui "Mis maa see on".

See, mis oli oluline nii "Mahtra sõja" kui selleteemalise etenduse ajal, on oluline ka just nüüd ja praegu. Needsamad mured ja vaevad, needsamad tunded ja mõtted kõlavad vastu ka praegusajal.

Kas minu kaastunne on ka roostes?

"Mul on hea meel," jätkab Sisask, "et see, mida Peeter on sõnades välja öelnud, on jõudnud inimeste hinge. Hakatakse mõtlema, pööratakse tähelepanu. Me peame olema sallivamad üksteise vastu, sellest ju laul räägibki. Peeter kirjutas meie rahva jaoks tõe, see ei kustu kunagi. Ma nii väga loodan, et nüüd on see hetk käes, kus iga inimene mõtleb selle peale, et kaastunne on roostes: äkki ka minus on kaastunne roostes?" räägib Sisask. "Ei ole nii, et Eesti on kellegi teise nägu, kui me ise siin oleme. Et Eesti on ainult riigivalitsejate nägu? Ei ole! See on iga inimese nägu, kes siin on, elab ja ringi kõnnib, tööd teeb ja tegutseb.

See laul käib kõigi meie pihta," ütleb Sisask. "See protestimeelsus peab olema meie enda vastu ja me enda poolt. See laul räägib ju meist. See räägib ajas tagasi ja ajas edasi."

Kas me saime laulupeolt teada, kus olid nii ülevad tundelised meeleolud, et mis maa see on? "Me saime teada väga hea asja: me kõik hoiame kokku. Me kõik töötame parema Eesti nimel. Igaüks omal moel. Ja iga teinegi laul laulupeol kõneles sellest. Seda inimest, kes parema Eesti nimel ei tööta, see laul ei puuduta," räägib Siiri Sisask, kellele jäid laulupeol meelde ühe proua öeldud sõnad, mis ütlevat kõik: "Mul on nii hea meel, et ma tohin siin olla."

"Mis maa see on?

Kas tõesti üksnes orjaks

veel ainult kõlbab

inimene siin?

Kes selle valu ükskord

kokku korjaks,

et tuleks armastus

ja lõppeks piin?

/.../

Mis maa see on?

Kaastunne siin on roostes,

on roostes häbi

südameta rind.

Siit põgeneda võiksin

lausa joostes,

kuid miski hoiab tagasi

veel mind."

Neid ridu Siiri Sisaski ja kooride esituses eelmisel nädalavahetusel lauluväljakul kuulasid püsti seistes koos teiste pidulistega ka meie riigiisad. Nad olid esireas.

Samal teemal

7. juuli 2011, 06:58
Urmas Lattikas: loo teekond rahva südamesse on kummaline
7. juuli 2011, 06:58
Riigikogu liige: pisarad silmis, on raske laulda

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee