Eesti uudised

Haitil ellujääja Tarmo Jõeveer: miks säästis saatus just mind? (56)

Juhan Haravee, 18. juuni 2011, 09:04
Ellujääja: Kui tuleb jutuks spekulatsioon, kas Haiti maavärina ohvrite arv on ülepakutud või mitte, leiab Tarmo Jõeveer, et omastele on iga hukkunud lähedane liiga palju! Foto: Mati Hiis
"Miks säästis saatus just mind, kuid ei halastanud sõpradele ega töökaaslastele," piinab süütunne Tarmo Jõeveeri. "Arstid soovitavad selle üle mitte juurelda, sest see ei vii kuhugi. Kuid ma ei tea, kuidas nendest mõtetest vabaneda – need jäävad alati minuga."

Poolteist aastat tagasi nõudis Haiti maavärin eri andmetel 50 000–200 000 inimelu. Ainus eestlane, ÜRO eriesindaja ihukaitsja Tarmo Jõeveer, kes õuduse kogu värvikuses läbi tegi, pääses imekombel eluga.

Täiesti tavaline päev

"Tagantjärele meenub sellest päevast kõigepealt muidugi maavärin," ütleb kodumaal käimas olev Tarmo. "Tegu oli tavalise tööpäevaga. Läksin pärastlõunal kella kolmeks tööle – olin õhtuses vahetuses. Hommikul tegin igapäevatoimetusi, käisin trennis, mitte midagi erilist õhus tunda ei olnud." Räägitakse, et linnud ja loomad muutuvad vahetult enne tõukeid rahutuks, Tarmo aga istus tööruumis ja mingeid märke jälgida ei saanud: "Töötasin eriesindaja ihukaitses ja minu ülesanded olid selgi päeval seotud kõrge ülemuse julgeoleku tagamisega. Eriesindajal olid kõrvalruumis kohtumised ja nõupidamised."

ÜRO esindus Haitil asus endises hotellis, kahe tiivaga seitsmekorruselises hoones. Palju inimesi oli selleks ajaks juba lahkunud, kohalikud teenistujad lõpetasid umbes poole viie paiku. Rahvusvahelisest personalist olid aga paljud veel tööl.

"Maavärin algas väikeste võngete ja võbinaga, mille sarnaseid kogevad need, kes elavad raudtee ääres," meenutab Tarmo. "Korraga tundsin, et minu kabinet ja kogu hoone kõigub. Kokkukukkumise mõtet siis ei tekkinud, arvasin, et ehk tekivad mingid kahjustused, tulekahju, aga mitte rohkem. Üritasin kabinetist välja saada, et jõuda oma kaitsealuse juurde, aga järgmisel sekundil, hakkas põrand lainetama ja kõik kukkus kokku." Häving sündis Tarmo sõnul väga kiiresti, esimene suur ja purustavam tõuge ei kestnud järeltõukeid arvestamata üle 30 sekundi. "Päris alguses jäi mulje, et keegi töötab läheduses rasketehnikaga, siis tekkis maavärina mõte ja lootus, et ehk ei ole tegemist pommiga," kirjeldab Tarmo oma esimesi mõtteid. "Plahvatusele omast heli polnud ning jäigi alles ainuke võimalus, et tegu on siiski maavärinaga."

Maavärinad pole Haitil haruldased, aga igapäevamuredega koormatud kohalikud ei osuta sellele suuremat tähelepanu. Tarmogi oli varem kogenud paari kergemat maavärinat, jaanuarikuu omaga polnud need kuidagi võrreldavad.

38 kohutavat tundi

"Oma neljanda korruse kabinetist ma välja ei jõudnud," meenutab Tarmo katstroofi tormilist kulgu. "Vajusin sügavikku koos hoonega, millest pärast varingut sai vaid ühe korruse kõrgune rusuhunnik. Kui pärast varingut napilt kirstusuuruses lõksus lebasin, arvasin, et olen kuskil kõrgemal." Kõrvalruumis olnud ÜRO ametnikud, nende hulgas Tarmo hoolealusest ÜRO eriesindaja ja kohtumisele tulnud külalised ei pääsenud eluga.

Varingujärgset teadvusetust Tarmo kogema ei pidanud. Kõik luud-kondid olid terved, mõni marrastus vaid. Rusude alla maetuna veetis Tarmo 38 tundi. See, et ta on elus, õnnestus päästjatele teada anda, kui vangistus oli väldanud umbes viis tundi. Seda hetke peab Tarmo väga oluliseks – siis algas tema päästmine, vaevarikas ja aeglane, sest teisiti polnud see riskantne töö mõeldav. Vangistuses voolab aeg hoopis teises tempos kui vabaduses. "Ruumi oli napilt, vingerdada ja küljelt küljele pöörata andis, kuid mitte rohkem," kirjeldab Tarmo oma rusulõksu, mida tal õnnestus käepäraste vahenditega isegi mugavamaks sisustada. "Tunnid möödusid lamades, painavates mõtetes, sekka lühikesed uinakud ja raadiosuhtlus päästjatega."

Aeg venis Tarmo sõnul kohutavalt. Ta karjus, koputas, et endast märku anda. Esimestel tundidel kuulis ta lähedusest ka oigeid ja kopsiminist, hiljem need kadusid. Kohutavalt mõjusid ka järeltõuked, mis võinuks olla traagilised. Tarmo püstitas väga kindla eemärgi oma abitust seisundist väljasaamiseks. Meeleheitele pööras ta teadlikult selja, see olnuks allaandmine ja võinuks lõppeda halvasti.

Kaks mõtet, mida Tarmo endale lubas, olid keskendumine pääsemisele ja seda toetav lootus jälle näha oma naist ja lapsi. Lootusetuse tunne ja viha, et keegi ei kuule teda, kippusid kallale kõigest hoolimata. Viha aga andis ka jõudu ja aitas keskenduda.

Õhuga õnneks probleeme ei olnud, kuigi just see oli üks esimesi muresid, mis Tarmole pähe turgatas. Ka suudeti talle rusude alla vett toimetada. Virginia päästemeeskonna saabumist, nende asjalikkust ja ladusat tegutsemist peab Tarmo teiseks suurimaks lootust andnud sõnumiks oma vangistuse ajal.

Pääsemine ja elu pärast

Väljatulek oli kirjeldamatu, viimaste sekunditeni säilinud oht oli korraga möödas. "Omamoodi šokk oli rusuhunnikust allatulek, kui nägin kõiki neid kaameraid ja ajakirjanikke. Olin küllatki üllatunud ja seda võib mu näostki näha nendel piltidel."

Pärast arstlikku kontrolli juba järgmisel päeval, pääses Tarmo koju Miamisse. Oma varasemaid õnnelikke õnnetusi Tarmo maavärinakogemusega võrrelda ei taha, need ei pääse sellele lähedalegi.

Rõõm lähedastega taakohtumisest on Tarmole samuti kustumatult mällu sööbinud. Abikaasalt kuulis ta hiljem, et lapsed, alla kolmesed kaksikud, olid tema õnnetust kuidagi vaistlikult tajunud. Oma noorusest hoolimata andsid nad omal lapselikul moel mõista, et midagi pole isaga päris korras. Lennujaamast väljumisel ja perega kohtumisel vallanud Tarmot täiesti kirjeldamatud tunded.

"Kas seda võib nimetada just uuestisündimiseks, aga Haitil algas tõepoolest minu uus elu. Mulle anti uus võimalus." räägib pääsenu. Vaidlused, kui palju Haiti maavärinas inimesi hukkus, ärritavad perekeskset Tarmot: "Ükskõik, kui palju neid oli, 50 000 või mingi muu arv, seda on alati liiga palju. Omastele on iga hukkunud lähedane liiga palju."

Pakkumine kirjutada kogetust raamat osutus Tarmole võimaluseks veel kord mõtetes läbielatu juurde tagasi pöörduda, oma tundeid korrastada ning vabaneda liigsest valust. Ka Haitil on ta pärast maavärinat tööasjus käinud. Tunded, mis teda sel käigul valdasid, olid vastakad, kuid ÜRO hoone rusuhunnik oli siis juba õnneks kadunud.

Praegu New Yorgis ÜRO peakorteris oma karjääri jätkav Tarmo on preaguse eluga rahul. Kui tal tulevikus peaks ees seisma mõni kaugem lähetus, on üks väheseid, aga raudkindlaid tingimusi, mida Tarmo tööandjaile esitab: "Pere pean saama kaasa võtta. Pärast Haitit ei taha ma enam neist nii kaugel ja kaua eemal olla."

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee