Kommentaar

«Jutud kaebuste alusel Siberisse saatmisest on müüt!»  (30)

Margo Pajuste , 14. juuni 2011, 07:01
Täna 70 aastat tagasi tegi Nõukogude okupatsioonivõim Eestis algust massirepressioonidega, küüditades kodudest ligi 10 000 inimest. Paljud neist ei naasnud enam kunagi.

Küsime kaitsepolitsei komissarilt Andres Kaharilt, kes on Nõukogude okupatsiooni algaastail Eestis läbi viidud küüditamisi uurinud üle kümne aasta, mida ja kui palju me küüditamistest teame.

Kui terviklik on pilt sellest, mis 14. juunil 1941 Eestis tegelikult toimus?

Võrreldes 1949. aasta küüditamisega teame vähe, sest dokumente on vähe säilinud ja tunnistajad ammu surnud. On teada, kes küüditati ja samuti need Riigi Julgeoleku Rahvakomissariaadi

(NKGB-RJRK) ja Siseasjade Rahvakomissariaadi (NKVD-SARK) töötajad, kes pidid küüditamise ette valmistama ja läbi viima. Vähe on teada küüditamise kavandamise kohta. Samuti jääb ilmselt lõpuni kokku panemata detailne pilt – kes täpselt, mida ja kus küüditamise ajal tegi.

Kui palju on Eestis küüditajate üle kohtuprotsesse peetud, milliseid karistusi on mõistetud?

1949. aasta märtsiküüditamise läbiviimise ja ettevalmistamise eest on kohtus süüdi mõistetud kaheksa isikut. Kedagi õigeks mõistetud ei ole, ka Euroopa Inimõiguste Kohtus mitte. Kahe isiku (Stepan Nikejevi ja Väino Pehki) asjus kohtumenetlus käib.

Uurimise all olnuid on tunduvalt rohkem – kahtlustused esitati 24 isikule. Suurem osa neist on enne süüdistuse saamist või siis kohtuprotsessi ajal surnud. Mõne tervis või vaimne seisund ei ole lubanud neid kohtu ette saata.

1941. aasta juuniküüditamise ettevalmistamise ja läbiviimise eest on kohtu alla saadetud üks inimene – Vassili Riis. Kohtulahendini kriminaalasi ei jõudnud, sest maakohus peatas kohtumenetluse süüaluse Riisi tervenemiseni. Prokurör kaebas maakohtu otsuse edasi, kuid kriminaalasi lõpetati 26. märtsil 1998. aastal seoses Vassili Riisi surmaga.

Karistusteks on mõistetud tingimisi vabadusekaotusi.

Kuidas on läinud otsuste Euroopa Inimõiguste Kohtusse edasikaebajail?

1949. aasta küüditamise eest süüdi mõistetud August Kolk ja Pjotr Kislõi kaebasid Eesti kohtute otsused edasi Euroopa Inimõiguste Kohtusse. Kohus ei võtnud nende kaebust Eesti Vabariigi vastu menetlusse.

Kes siis lõpuks küüditasid – kas eestlased või Venemaalt pärit võimuesindajad?

Selliseid massirepressioone, nagu olid 1941. ja 1949. aasta küüditamised, saab teostada vaid tsentraliseeritult, ülalt alla. Mõlemal juhul andis küüditamiskorralduse Moskva ja operatsiooni valmistas ette ning viis läbi NSV Liidu julgeolekuaparaat. Küüditamiste eesmärk oli lihtne – okupatsioonivõimule osutatava võimaliku vastupanu mahasurumine. Samas ei maksa unustada, et küüditamine oli ainult üks osa üleüldisest represseerimissüsteemist. Inimeste vangistamine ja jälitamine käis kogu aeg nii enne kui ka pärast küüditamisi.

Kuidas sündisid küüditamisnimekirjad?

Kui rääkida sellest, mille alusel inimesi küüditati, siis ei küüditatud nimekirjade, vaid toimikute järgi – iga perekonna suhtes toimus eraldi menetlus. Menetlejaks oli riikliku julgeoleku eest parasjagu vastutav institutsioon (rahvakomissariaat 1941, ministeerium 1949). Mingisuguseid vabariiklikke, maakondlikke ega valla küüditamisnimekirju ei ole kunagi eksisteerinud (seepärast ei ole neid ka kunagi leitud). Toimikud aga on valdavalt arhiivides alles ja ajaloolased saavad nendega tutvuda, kui huvi on.

Küll aga anti operatiivgrupi juhile, kelle ülesanne oli inimesi kodudest ära viia, iga ärasaadetava pere liikmete nimekiri, mis oli antud pere toimikust välja kirjutatud. Kohapeal pidi ohvitser nimekirja järgi kontrollima, kas kõik väljasaatmisele kuuluvad on kohal. Samuti olid nimekirjad tehtud pealelaadimispunktide ülematele, et oleks võimalik kontrollida, kas kõik, kes pidid küüditatama, on reaalselt rongile-laevale laaditud. Rõhutan veel kord – need nimekirjad olid tehtud juba küüditamisele määratud perede kohta, mitte ei määranud kedagi väljasaatmisele. Ilmselt nendest, operatiivgruppidele ja pealelaadimispunktidele antud nimekirjadest ongi tekkinud legend küüditamisnimekirjadest. Üsna tihti tuleb küüditamise läbielanute mälestustes ette fraas «olin nimekirjas» või siis «ei olnud nimekirjas, aga võeti ikkagi kaasa».

Levinud on arvamus, et eestlased ise kaebasid massiliselt eestlaste peale ja sellest lähtuti, keda küüditada – oli see nii?

Küüditatute nimesid me teame. Kas meil oleks õiguslikku alust avalikustada ka kunagised küüditajad?

Enne, kui silte kleepima hakata, peab kindlaks tegema sündmuse asjaolud. Kuidas küüditamine kavandati ja läbi viidi, mis institutsioon mille eest vastutas, milline oli kellegi roll ja võimupiir. Ülioluline on allikakriitiliselt vaadata, millised on tõendid. Külajuttude põhjal kedagi süüdistama hakates on eksiteele minek praktiliselt kindel.

Kui palju on teie töös jäänud Venemaa arhiivide suletuse taha? Kui palju materjale on Eestis saadaval?

Eestis on õnneks enamik küüditatute ja küüditamisele määratute arvestustoimikuid. Üht-teist on ka ettevalmistamise kohta. Suurem osa NSV Liidu julgeolekuaparaadi tegutsemist käsitlevatest dokumentidest on aga endiselt kättesaamatu.

Millisest allikast saab huviline kõige parema ülevaate küüditamise kohta?

Kõige parema ülevaate saab ilmselt Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Rahvusvahelise Komisjoni raportitest.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee