Veebikonstaabel – nuhk või nõuandja? (26)

Andero Sepp, veebikonstaabel 4. juuni 2011 10:33
Lastekaitsepäeval, 1. juunil tööd alustades rääkisin ajakirjanikele, mida minu töö endast kujutama hakkab. Sellele vaatamata on mõnel pool tõstatatud küsimus, mille kohaselt politsei soovib Suure Vennana inimeste tegemisi internetiavarustes jälgima hakata.

Olen Eestis selles ametis ainuke ja virtuaalmaailma mahtusid arvestades on üsna veider arvata, et üks inimene suudab kõigel internetis toimuval silma peal hoida. Alljärgnevalt jagan veelkord mõned selgitused, mis aitavad inimestel minu tööd ehk paremini mõista . Etteruttavalt -eesmärk on soovijatele nõu anda, mitte trügida kõigile vägisi internetisõbraks.

Demokraatlikes riikides sisendab mundrikandja nägemine tänaval inimestesse tavaolukorras kindlus- ja turvatunnet. Inimesed teavad, et kui politseinik on lähedal, ei ole tal väga suure tõenäosusega põhjust karta, et keegi tema tervise või vara kallale kipuks. Kui see siiski peaks juhtuma, on abi kiirelt kohal ja kurjategija peetakse kinni. Tuleb tõdeda, et kuritegevus toimub paratamatult seal, kus on inimesed. On see tänav, internet või mõni kolmas keskkond.

Internet on samamoodi üks keskkond, nagu seda on park või näiteks kaubanduskeskus. Seal tegutsevad inimesed ning toimetavad enda igapäevaste asjadega: sobitavad omavahel tutvust, teevad erinevaid tehinguid, lihtsalt suhtlevad, küsivad teistelt nõu, vahel klaarivad arveid ning mõni teeb paraku ka kurja. Tänavast eristab seda piltlikult vaid see, et teist inimest ei saa katsuda - ta on küll olemas, kuid sa ei saa temaga olla füüsilises kontaktis. Anonüümsus on suurem kui tänaval.

Inimesed võivad nüüd küsida, et miks kulutada aega sellise triviaalsuse kirjutamiseks, mida kõik nii kui nii teavad? Paraku tundub, et pean seda siiski tegema, miks muidu on üles kerkinud orwellilik küsimus: kas Suur Vend jälgib? Või kust tuleb arusaam, justkui sooviks politsei kellegi virtuaalsest koduuksest läbi murda?

Seadusandja on väga täpselt reguleerinud, millal võib kasutada jälitustoiminguid ja seda kindlasti ka selleks, et politseil puuduks igasugunegi võimalus kodanikke jälitada, ilma, et selleks oleks äärmiselt tõsine vajadus. Jälitustoimingut ei saa läbi viia ilma kriminaalmenetluseta. Veebikonstaabel kindlasti ei hakka läbi viima kriminaalmenetlusi.

Ja nüüd olulisim. Seda projekti käivitades lähtusime põhimõttest, et politsei peab olema seal, kus on inimesed. See tähendab, et meie poole on lihtsam pöörduda, kui selleks tekib vajadus. Oleme olemas, kui keegi tahab nõu, soovib teatada võimalikust süüteost jne. Me ei lähe internetti , et hakata inimeste järele nuhkima, selleks pole vajadust.

Totalitaarsest riigist pärinedes on Eesti inimestel võib-olla tõesti teatavad hirmud selle koha pealt, et keegi võib neid põhjuseta jälgida. Sellest painest on priid meie põhjanaabrid Soomes, kus veebikonstaabel tegutseb juba 2008. aastast ning ei arvata, et ta tegeleks internetis kellegi järgi nuhkimisega. Eks meil kulub veel aega, et oma painetest - sageli põhjendamatutest, nagu praegusel juhul - lahti saada.

Kui miski on endiselt selgusetu, võtke minuga julgelt ühendust, minu kontaktid erinevates suhtluskanalites leiate politsei veebilehelt.