Elu

Margus Oopkaup: "Depressioon vajus peale nagu laviin!" (1)

Hille Kõrgesaar, 4. juuni 2011, 09:00
 
"Eks kadunukeste seas oli nii mehi kui ka naisi, noori ja vanu, aga kui su ees kirstus on valges kleidis seitsmeaastane inglike, siis tuli klomp kurku ja katsu sa edasi lugeda.

Aga sa pidid!" meenutab oma karjääri lahkunutele viimsele teele sõnade kaasalugejana endine Pärnu teatri näitleja Margus Oopkaup.

Samal teemal

Filmist "Nipernaadi" ullikese venna Joonatanina meelde jäänud Margus Oopkaup säras laval kaheksateist aastat. Üle 80 rolli teinud artist sai aga kinga, kui pealavastajana Pärnu teatri etteotsa astunud Raivo Trass teatas, et Oopkaup on vormist väljas ega sobi enam lavale karvavõrdki. See oli teatrimehele nii ränk hoop, et ta pole sellest siiani toibunud.

"Trass tegi suurt kunsti ja lasi praktiliselt kõik head näitlejad lahti," ütleb vabakutseline Pärnu näitleja ja lavastaja Margus Oopkaup (52). Ega olnudki muud teha, kui paar aastat kibedat töötuleiba maitsta. Äraelamiseks sai tehtud juhutöid, kuid ükski neist ei sobinud tulihingelisele artistile mitte üks põrm. "Olin pool aastat müüja ühes kaubamajas," jutustab Margus. "Pidin kaupa üles laduma, aga ei suutnud enam – pidev seismine tegi seljale põrguvalu." Kuu aega sai vastu peetud ka ehitustöödel, ent jaks sai otsa ja seegi amet tuli maha panna.

Töö tuli koju kaasa

"Poolteist aastat olin matuseteenuse osutaja," räägib Margus ametist, mis mõjus hingele laastavalt. "Lugesin lahkunutele viimsele teekonnale minekul sõnad kaasa." See oli elu karmim katsumus. "Näha omaste muret ja leina, no selleks pidid ikka väga tugev olema, et rahu säilitada ja lugeda." Kõik tunded tuli eemale tõugata, pidi tegema lihtsalt oma tööd, kuigi see oli hirmus. "Eks kadunukeste seas oli nii mehi kui ka naisi, noori ja vanu, aga kui su ees kirstus on valges kleidis seitsmeaastane inglike, siis tuli klomp kurku ja katsu sa edasi lugeda. Aga sa pidid!"

Tööd ei tohi koju kaasa võtta, ent paraku nii see läks. "Praegugi tulevad pisarad silma, kui seda aega meenutan." Hing oli murtud, närvid läbi ja lõpptulemuseks oli depressioon, mille tekkel mängis endiselt tähtsat rolli ka kibe lahkumine teatrist. "See oli väga valus, terve mu elu on ju teater olnud." Kunagisest elurõõmsast mehest sai 50aastaselt töövõimetu pensionär.

"Depressioon vajus peale nagu laviin," jutustab Margus. "Absoluutselt igasuguste asjade vastu kadus huvi ära." Kohutav väsimus langes kaela, midagi ei jõudnud teha. Isegi loetud raamatust ei jäänud tuhkagi meelde. "Telekas mängis, aga mind ei huvitanud kübetki, mis sealt tuli. Silmad olid lihtsalt kinni, ei jõudnud neid lahtigi hoida. Mis veelgi hullem, magada ei saanud, nädalate kaupa olin lihtsalt üleval." Depressioon pole tugevast mehest siiani lahti lasknud. "Käin iga paari kuu järel arsti juures ravi saamas," sõnab näitleja, kes pealtnäha kiirgab ja särab oma endises hiilguses.

Poole aastaga kaks lõikust

Siis ründas mehemürakat nagu välk selgest taevast uus haigus. "Järsku lõid tugevad valud paremasse jalga, nii et võimatu oli käia," räägib Margus. Iga päevaga läks elu aina hullemaks. "Ma ei saanud magada, istuda ega astuda." Valud olid põrgulikud. See oli üliinimlik pingutus, et üldse jalga liigutada – valu oli niivõrd tugev ja lõi lõpuks teisegi jalga. "Komberdasin läbi piinade kuidagi käia." Abi sai otsitud isegi posijate juurest. "Aga see ravi tegi asja veel hullemaks," jutustab ta, "kui sealt koju sain, ei suutnud enam autostki välja tulla." Kolmandale korrusele minek võttis poolteist tundi. "Ma ei jõudnud jalgu tõsta, trepiastmed olid nii kõrged, et hädavaevu lohistasin end üles."

Poes käiminegi oli tõeline katsumus. "Ma lihtsalt palusin inimesi endale appi ja kõik olid väga abivalmid," kiidab Margus Pärnu rahvast. "Mäletan, kui kord bussi pealt maha ukerdasin, haaras üks suur mees mu kaenlasse nagu väikese

lapse ja tõstis sõna lausumata sopsti bussist kõnniteele," naerab Margus südamest.

Lõpuks läks Margus Tartu tohtrite juurde. Toeks oli poeg Kristjan (26). Mõne minutiga tegi professor Tiit Haviko kindlaks, et siin ei aita muu kui operatsioon: tegu oli nekroosi, maakeeli luukärbusega. "Lõikus iseenesest oli tore, sest tehti seljasüstiga," vestab Margus möödunud talvel tehtud opist. "Sa kuuled kõike, mida arstid räägivad, kuidas puurivad ja jalga saevad," naerab heatujuline mees. "Mind see ei kõigutanud üldse, mul oli nii põnev!" Taastusraviosakonnas oli tema arst Külli Margus. "Küsisin temalt, kas ta süda on veel vaba – ma abielluks temaga ja võtaks endale ta perenime," itsitab mees.

Pooleaastase vahega läbis mees kaks kolmetunnist lõikust. "Pärast esimest oppi läks asi natuke keerulisemaks, sest raskus vajus ühelt jalalt teisele, kuid enne poolt aastat ei tohtinud teist jalga lõigata." Elu parim sünnipäevakink oli aga teine lõikus, mis toimus vahetult enne sünnipäeva. Lõpuks ometi valudest vaba! "Ma olin nii õnnelik – tundsin, et elan jälle!" Praegu käib Margus veel siiski karkude toel, kuni on valmis iseseisvalt kõndima.

"Välja minema sundis mind see, et tahtsin midagi teha, mitte kogu aeg valutada," seletab Margus, mis teda kõige raskemal ajal liikuma pani. "Kui sa midagi teed, unustad valu lihtsalt ära."

1 KOMMENTAAR

t
T. 6. juuni 2016, 06:20
Huvitav, mida mõtleb inimene, kes ütleb teisele saatuslikud sõnad? Trass on Oopkaupist ligi 20 aastat vanem ... huvitav, et ta ise ennast vormis hoiab.

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee