Eesti uudised

Kolmesambaline pensionikoloss väriseb ja tõmbleb (38)

Juhan Haravee, 25. mai 2011 07:00
Tšiilist kingituseks saadud kolmesambaline pensionisüsteem muserdab arengumaade ja postkommunistlike riikide pensionikogujate ajusid ning täidab fondijuhtide taskuid.

Eesti kolmesambaline pensionisüsteem sündis aastatel 1998–2002. Pärit pole idee aga meie õpetatud peadest, vaid tugineb Tšiili riigi eesrindlikule kogemusele, mida Maailmapank koos oma partneritega 1990. aastate keskel arengumaadele ja postkommunistlikele riikidele lahkelt soovitas.

Samal teemal

Sammas, mis tegelikkuses ei toida

Esimene sammas ehk riigipension kujutab endast solidaarsuspensioni, mida rahastatakse sotsiaalmaksust, ja selle suurus sõltub töötavate inimeste arvust ning keskmisest palgast. 33%lisest sotsiaalmaksust kogutakse 20% pensionikindlustuseks, mis jagatakse ära olemasolevate pensionäride vahel. Arusaadavalt on võimatu riigipensioni tegelikku suurust välja arvutada, sest see sõltub pensionile jäämise aastal töötavate inimeste ja pensionäride arvust. Selleks, et elustandard pensionieas oluliselt ei muutuks, peaks see olema vähemalt 70% pensionile mineku eel saadud palgast. Riigipension seda taset kindlasti ei taga ning siin tulevadki mängu kaks ülejäänud pensionisammast.

Kohustuslik kogumispension ehk teine sammas on riigipensioni põhitugi, mille eesmärk on leevendada demograafilistest muutustest tulenevaid probleeme ja pakkuda pensionäridele lisasissetulekut.

Kogumispensioniga liitumine on kohustuslik alates 1983. aastast sündinud inimestele. Varem said teise sambaga vabatahtlikult liituda isikud, kes olid sündinud aastatel 1942–1982. Küllap on paljudel pensionieelikutel meeles kümmekond aastat tagasi avalikkust ahistanud kampaaniad, mis kogumispensionist loobujatele tulevikuks viletsust ja häda silme ette maalisid, liitujatele aga halli peaga Andrus Veerpalu soojal maal puhkamas näitasid. Kampaanial oli tulemust. Praegu on kogumispensioniga liitunuid tublisti üle 600 000 inimese.

Kogumispension põhineb eelfinantseerimisel. Inimene kogub oma pensioni ise, makstes oma palgast 2% pensionifondi. Riik lisab sellele 4%. See pole aga tegelikult riigi suuremeelsus, saati veel kingitus. Kogumispensioniga liituja riigi- (ehk esimese samba) pension väheneb seesama 4%. Sisuliselt tõstab riik raha lihtsalt ühest taskust teise. Samas hakkab see 4% pärast ülekandmist tulu teenima, kui kogujal on õnnestunud valida piisavalt tubli tootlusega pensionifond. Nii võibki juhtuda, et riigipensioni vähenemine ja kogumispensioni suurenemine on kokkuvõttes kasulikum kui pelgalt riigipensionile toetumine.

Majandustaandarengu tõttu peatas riik 2009. aastal 4%lised sissemaksed kogumispensioni teise sambasse. Praegu on kriisieelne seis taastumas ja sissemaksed taastuvad kiiremini neil, kes esitasid 2009. aasta sügisel maksete jätkamise avalduse. 2012. aastal peaks aga kõigile kogujaile kehtima 2+4 süsteem.

Vanemahüvitise seaduse järgi eraldatakse 2004. aastast alates riigieelarvest kogumispensioni igale kohustatud isikule, kes saab vanemahüvitist, 1% hüvitise summast iga sündinud lapse kohta.

Kõige rohkem on pensionikogujatel jätkuvalt pinnuks silmas nõue, et kogumispensioni teisest sambast ei saa loobuda ja oma raha võite pensionile jäämiseni vaid mõttes kaasas kanda. Sellises puutumatuses aga paraku peitubki kogumispensioni mõte, vastasel juhul oleks tegu lihtsalt hoiusega.

Pensionifondi valik on vaba

Pensionikogujatel on valida 23 eri pensionifondi vahel, mis tegutsevad pankade ja kindlustusseltside mütsi all. Fondid esindavad nelja strateegilist suunda: konservatiivne, tasakaalukas, progressiivne ja agressiivne. Iga strateegia pakub eri tootlust ja riske. Väga lihtsalt öeldes – mida rohkem on pensionikoguja nõus riske võtma, seda rohkem on tal lootust teenida, ja vastupidi. Meie kogumispensioniga liitujad risti ette ei löö – peaaegu 78% oli 2011. aastaks valinud progressiivse strateegia, mis näiteks Swedbanki puhul on tuntud ka kui kasvustrateegia. Kui 2009. aasta märtsis olid peaaegu kõik teise sambaga liitunud kaotanud umbes 15% sissemakstud rahast, siis praeguseks on tootlus jälle tõusuteel. Progressiivsetel fondidel on tootlus tõusnud 9 ja konservatiivsetel 12ni.

Osakute vahetamised toimuvad alates augustist 2011 kolm korda aastas: jaanuaris, mais ja septembris. Esimene osakute vahetus uue seaduse järgi toimub 2011. aasta septembris.

Pensionifondi valikut saab muuta kahel viisil. Sissemaksete suunamine uude fondi – praeguse fondi osakud jäävad alles ja teenivad endises fondis tulu edasi. Uue fondi valimisel hakkavad tulevased maksed laekuma uude fondi. Pensionikontol hakkavad olema kõrvuti mitme eri fondi osakud.

Teine valik on pensionifondi osakute vahetamine, kus ühe pensionifondi osakud vahetatakse välja uue pensionifondi osakute vastu.

Kuidas kogumispension kätte saada

Selleks on kolm võimalust. Kõigepealt peab muidugi täituma nõutud pensioniiga. Väljamakseviis sõltub sellest, mitme rahvapensioni määra väärtuses on pensionikontole osakuid kogunenud. Rahvapensionimäär on igal aastal kinnitatud indeksi alusel arvutatud summa, mille järgi arvutatakse pensione neile, kel pole õigust saada riiklikku vanaduspensioni. Mullu oli see 128, 45 eurot.

Kui pensionikontole kogunenud osakute väärtus jääb alla 10 rahvapensioni määra, saab inimene selle korraga välja võtta. Kui osakute väärtus jääb 10–50 rahvapensioni määra vahele, võib raha välja võtta regulaarsete maksetena otse pensionifondist. Kui osakute väärtus on kasvanud 50 korda üle rahvapensioni määra, tuleb sõlmida pensionileping kindlustusseltsiga, kes arvutab välja elu lõpuni väljamakstavad maksed.

Kui jätkate töötamist ning esitate avalduse väljamaksete alustamiseks, lõpeb kohustusliku kogumispensioni sissemaksete arvestus brutopalgast avalduse esitamise aasta lõpust.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee