Eesti uudised

Miks on meie teed lipp lipi ja lapp lapi peal? (47)

Urmas Vahe, 21. mai 2011, 08:56
NEED EESTI TEED VIIVADKI EUROOPASSE: Silma järgi otsustades on see tee veel õige pikk. Foto: MATI HIIS
Eesti teedeehitusest on suudetud tekitada selline komplekside rägastik, milles on raske orienteeruda isegi asjatundjatel.

Ometi küsivad kodanikud nõutult, et oleme ju omad maksud maksnud, miks siis näevad teed välja nii, nagu saaks nad igal talvel korraliku mürsuvalangu.

Kõike rahasse arvestavad ameeriklased rehkendavad, et iga teedesse paigutatud dollar toob majandusele ka dollari tagasi.

Samal teemal

Tundub, et Eestis parandatakse teid kõigepealt liiklusmärgiga, millel on rahvasuus hüüdnimigi: "naised teel". Ehk ebatasane tee. Märgile omistatakse ka kõikeravitsev toime, sest selle ülesseadmisega on tee valdaja oma käed võimalikest autokahjudest puhtaks pesnud.

"Meie teedehoole sarnaneb pigem tulekustutamisega, kus tekkinud auku laseb lohviga masin mingi täite ehk plommi. See on aga vaid agoonia pikendamine," väidab Tallinna Tehnikaülikooli teedeinstituudi direktor professor Andrus Aavik.

"Meil valitseb paras tohuvabohu, sest ei teata sedagi, kui palju raha vaja läheks, et teed ja tänavad vastaksid Euroopa normidele. Selle asemel opereeritakse suvaliste suurusjärkude ja emotsionaalsete numbritega," ütleb Tallinna Tehnikakõrgkooli rajatiste õppetooli juhataja, professor, kauaaegne Tallinna abilinnapea ja üürikest aega ka linnapea ametit pidanud Priit Vilba.

Kes sõidab, maksab ka teed kinni

Kütuseaktsiisiga. Riigile laekub teedehoiuks 75% kütuseaktsiisist, millest jagati tänini omavalitsustele 180–200 miljonit krooni aastas. Aktsiisi ennast laekus aga näiteks 2010. aastal 5,6 miljardit. Omavalitsusteni jõudis sellest 200 miljonit, seega vaid 8–10%. Mõnes omavalitsuses katab see 97%, teises 2% teehoiu kulutustest. Mis suurendab ebaõiglust veelgi.

Ülejäänu läheb riigi- ehk põhimaanteedele. Need hakkavadki Euroopa Liidu tugeval toel jõudma juba üsna tublisse seisu.

"Aktsiisiga on asi lihtne," ütleb endine maanteeameti peadirektori asetäitja, elupõline teedeinsener Koit Tsefels. "Rahanduses prognoositakse aktsiisi laekumine. Sellest arvutatakse 75%, mis peaks minema teedele. Saadud summast tehakse mingi kokkuleppega selgeks summa, mis läheb omavalitsustele, mis on olnud olenevalt aastast 5–15%. Allesjäänud summast lahutatakse Euroopa raha ja alles siis selgub osa, mis peaks riigieelarvest riigimaanteedele tegelikult minema. Kui nüüd võtta omavalitsustele ja maanteedele eelarvest tegelikult läinud summad kokku, siis on see umbes 40–50% laekunud aktsiisist," väidab endine tippametnik.

Kui palju oleks üldse raha vaja?

Numbriterägastikus sumbates on näha, et raha pannakse teedesse igal aastal vähem kui mullu. Kui 2008 panustas riik rahastusse 4,2 miljardit krooni, siis 2009. aastal vaid 3,4 miljardit. Mullu oli plaanis panna 4,4, tegelikult läks käiku 3,4. Priit Vilba on välja arvestanud, et kui kasutada oleks ca 6 miljardit krooni, hakkaks selle rahaga kogu Eestis tunneli lõpus valgus paistma. Ehk kõik käest läinud teed saaks viia soovitud tasemele ja seda taset ka hoida. Kui aga seda raha ei ole, tuleb karmi tõde tunnistada ja mõned teed lihtsalt välja lülitada.

"Teede suur saladus ongi selles, et kui kuskil midagi käriseb, oleks auk mõistlik kohemaid ära lappida. Asja kallale asumine siis, kui meile sobib, mitte siis, kuiloodus käsib, teeb iga remonditöö kordades kallimaks," arutleb Aavik.

"See kosmilisena tunduv summa on praegugi Eestis olemas," selgitab Vilba oma uljast ideed. "Riigil jääb arvestuslikult tänu mustale kütusele aastas saamata umbes 700 miljonit krooni aktsiisi. Või võtame reaalse kütuseaktsiisi laekumise ja alles sellest 75%. Ja ärme arvestame ka eurotoetust selle aktsiisi sisse, vaid hoiame need lahus. Jõuaksime vajalikule summale väga lähedale."

Nõukaajal oli kord, et valminud asfalt tuli järgmisel aastal kindlasti pinnata. Nüüd on see käsulaud maha võetud ja juba valminud asfalt peab ilma igasuguste järeltöödeta vastu pidama kuni kaheksa aastat. Huvitaval kombel ei nõua tellija tavaliselt teefirmalt ka erilist garantiid. Nagu majadelgi, kus valmistaja vastutab oma töö eest kaks aastat – aga mis on kaks aastat maja elus. "Ka teede puhul oli see aeg varem kaks aastat, nüüd on viis," ütleb Tsefels.

Kattekiht koosneb õige mitmest kihist. "Pealmine, nn kulumiskiht on killustikmastiksasfalt, valmistatud parimatest ja tugeivamatest materjalidest, mis meil üldse saada. Et naelkummid teda kiiresti läbi ei näriks. Viimasel ajal on ta taandunud õige õhukeseks, kusagile 35 mm kanti. See käib ainult maanteede kohta. Tänavatele panna seda ei raatsita, sest osised on suhteliselt kallid," räägib professor Aavik. Vahemärkus – Soomes on pealmine kiht vähemalt 2,5 korda paksem, sest see ehitatakse ka omakorda mitmetest kihtidest. Ainult kõige pealmine kiht on killustikmastiksasfalt.

"Alumised asfaldikihid enam nii tugevad pole. Kui naelad on ülakihist läbi, lagunevad alumised sama kiiresti kui lumi. Mistõttu soomlased meist ka hulga harvemini teid lapivad. Nende plussiks on seegi, et reeglina puudub neil täielikult teetammialune savine osa," lisab Koit Tsefels.

Tellija – reeglina maanteeamet ehk riik – kirjutab punktipealt ette, mida ja mis kvaliteedis ta saada tahab. Ent materjalide valikus lubatakse küllalt suuri kõikumisi. Ja pakkumine tehaksegi nii odav kui vähegi võib. Peaasi, et tee pealispind garantiiaja kaks aastat vastu peab. Teefirma teab, kuidas selliseid köiel õõtsuvaid objekte valmistada. Kalkulatsiooni lähevad kõige odavamad materjalid, mis kõiguvad täpselt lubatavuse ja mittelubatavuse piiril," räägib ise aastaid riigihankeid välja kuulutanud Tsefels. "Pakkumised on tavaliselt sellised, kuhu pole arvestatud isegi kasumit. Vastasel juhul firma seda tööd lihtsalt ei saaks. Aga leiutada tuleb ka kasum."

Kas igavesed maanteed on võimalikud?

Võiks ka kullast teha, kui see aitaks unustada tee-ehituse probleemi igaveseks. Aga ükski tee ei ole igavene. Erinevusi kestvuses võib olla küll kümneid kordi. Otsustajad peavad kokku leppima, leidma vajaduste ja võimaluste vahel kuldse kesktee. Loomulikult on see ka kõva väljakutse inseneridele ja teadlastele – välja töötada materjalid, konstruktsioonid ja tehnoloogiad, mis on endistega võrreldes sama tugevad, kvaliteetsed, aga odavamad ja hooldusvabamad. Seni pole püstitatud isegi sellist ülesannet.

Vilba hoiatab, et kuni sellist tulevikku vaatavat plaani pole, toimub vaid asjatu rapsimine ja igavikuline katkiste aukude parandamine tulekahju kustutamise meetodil.

Väga oluline on Vilba meelest ikkagi kohalike loodusmaterjalide kasutamine. Kuigi Soomest saadav on igas mõttes parem. Ainult et ka kallim. "Kõike, või vähemalt peaaegu kõike, on võimalik saada ka Eesti loodusest. Vastavaid aineid lisades, imet tegevaid, alust tugevdavaid geotekstiile kasutades. Kui materjal on kehvakene, siis tuleb teda lihtsalt vääristada. Stabiliseerida, armeerida, bituumenilisandeid kasutada," on professor enda jaoks plaani juba valmis teinud.

Probleeme on ainult graniitkillustikuga, mida ühe plaani järgi võiks Maardu ümber kaevandama hakata, kuhu 200 m sügavusel ulatub Soome ladestu. On täiesti mõttetu vedada tuhandete tonnide viisi looduslikke materjale kaugemalt kui 100 km. Kompromissi võiks teha ainult Lõuna-Eesti ülitähtsate ja suure koormusega teelõikudega, mida kaetakse laevadega veetava Soome graniidiga.

"Vahest on abi ka uuest tehnoloogiast, kus 16–32 mm killustikufraktsioon asendatakse nüüd fraktsioneerimata killustikuga. Nii välditakse suhteliselt suurt poorsust ja aluspõhja saab palju tugevamalt kinni tampida," väidab Andrus Aavik. "Poorsus on meile oi kui tuttavate roobaste peasüüdlane. Aga vara on veel midagi öelda, sest sellisel menetlusel on teepõhja tehtud alles aasta. Me ei tea veel, kuidas käitub fraktsioneerimata killustikus tolm, mis seob hästi vett. See omakorda aga tekitab külmakerkeid."

Näide kvaliteetse tee ehitamise võimalikkusest Eesti Vabariigis on olemas – 1996. aastal ehitas TREV2 Vasalemma maantee lõigu, mis pidas vastu viimase ajani ja pole vajanud ei pindamist ega remonti. Tema eripära seisnes selles, et tee pealmine kiht ehitati kahekihilisena. Alles eelmisel suvel läks tee raskeveokite all kuumal suvel roopasse ja järgmisel suvel on kavandatud kapitaalremont.

Eestis on kokku 58 400 km teid

Riigimaanteed 16 472 km

sh põhimaanteed 1602 km

Tugimaanteed  2391 km

Kõrvalmaanteed  12 427 km

Rambid ja ühendusteed  52 km

Kohalikud ja erateed  38 777 km

Linnade tänavad ja teed 3134 km

KOKKU 58 383 km

Katteliigid riigi maanteedel

Asfalt- ja tsementbetoon4039 km

Mustkate3780 km

Tuhaga stabiliseeritud948 km

Pinnatud kruus 1420 km

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee