Kommentaar

Sündimata poistest-piigadest  (12)

Heljo Pikhof, riigikogu liige, SDE , 13. mai 2011, 07:01
Miljonirahvale on lapsed elu ja surma küsimus. Ükski ELi direktiiv ei pane eesti meelt, keelt ega kultuuri säilitama-arendama mõnes euroküla teises nurgas ega too Maarjamaa lapsi võõrsilt koju tagasi. See, kas me kestame riigi ja rahvana, sõltub otseselt meie eneste tegudest ja tegematajätmistest.

Sestap ei ole liiast ükski meede, mis aitaks suurendada sündimust ja toetaks vanemaid nende lastekasvatustöös. Aprilli keskel esitasidki sotsiaaldemokraadid riigikogule eelnõu muuta senist peretoetuste seadust ja maksta 60 eurot kuus ühtviisi kõigile lastele. Seda, nn kuuekordses lapsetoetuse määras abi saab praegu pere kolmas ja iga järgmine laps; esimene-teine, usutakse, elab õhust ja armastusest – on ju riigi toetus neile pigem sümboolne. Ent kui paremate aegade ootuses jääb perre sündimata esimene laps, ei sünni hiljem ka teist ega kolmandatki.

Ühegi lapse suu pole seinapragu

Jätkem siis kõrvale mõte, et mõni laps on kuidagi väärtuslikum kui teine ja tunnistagem: ühegi lapse suu ei ole seinapragu ja kõigil lastel on õigus võrdsele kohtlemisele. Universaalne peretoetuste süsteem saadaks vanematele sõnumi, et iga laps on oodatud, olles ühtaegu ennetav ja ka kõige tõhusam viis vaesuse vähendamiseks. Toimetulekutoetust vajajate hulgas on rohkem kui küll ühelapselisi peresid, rääkimata juba üksikemadest ja töö kaotanud vanematest. Mis mõtet on kilplaste kombel vanker kõigepealt kraavi lasta, et siis pead kratsida: kuidas see tee peale tagasi saada?

Saati räägivad Põhjamaade kogemused, kus laste arv naise kohta on üks kõrgemaid Euroopa Liidus, et peretoetustel on sündimusele positiivne mõju. Soomes ja Rootsis näiteks moodustavad peretoetused 3% ning Taanis koguni 3,8% riigi SKTst. Võrdluseks: Eesti 2011. aasta riigieelarves on peretoetuste ja vanemahüvitise osa 1,7%. Jättes aga vanemapalga kõrvale – mida teadagi makstakse üürikest aega ja ülekohtuselt diferentseeritult –, raatsime meie lapsi toetada vaid 0,7%ga SKTst.

Et seda on häbemata vähe, näitavad ka uuringud. Vanemad tahaksid kahte-kolme (statistiliselt 2,2) last perre, tegelikult sünnib meil ühe naise kohta 1,63 last. Rahvastiku taastootmiseks sellest ei piisa. Peamiste põhjustena, mis ei lase potentsiaalsetel vanematel oma lapsesoovi teoks teha, nimetatakse riigi liig nappi materiaalset toetust, kahtlust, kas lapsed suudetakse ikka väärikalt üles kasvatada ja neile hea haridus anda, ning ka lasteaiakohtade nappust. Ühesõnaga – vanemad vajavad kindlustunnet, et neid ei jäeta ka raskel ajal hätta.

Lastele tuleb raha leida

«Kust selleks kõigeks raha leida!» laiutab nüüd nii mõnigi valvedemagoog nõutult käsi. Kui jutt on riigi ja rahva kestmisest, ei tohiks säärast küsimust tekkidagi. Sest peale muu on meie praegune demograafiline olukord rohkem kui nadi: juba seitsme-kaheksa lähiaastaga kahaneb sündide arv poole võrra, 2018. aastal on noori tööjõuturule sisenejaid kaks korda vähem kui praegu.

See, et mullu oli iive üle mitme-setme aja taas positiivne, ei muuda asja, vaid näitab ainult paari-kolme teguri juhuslikku kokkulangemist (laulva revolutsiooni aegne arvukam põlvkond, laste sünnitamine hilisemas eas, eluea kasv). Eesti rahvastik väheneb ja vananeb – paratamatult ja kiiresti.

Tõsi, vanemahüvitis, millele kulub praegu rohkem raha kui kõigile teistele peretoetustele kokku, on avaldanud positiivset mõju suurepalgaliste naiste sünnitamiskäitumisele. Paljuke neid aga on? Mitut pidi vildakas perepoliitika on viinud selleni, et rahatoetusest läheb üha väiksem osa vaesemates oludes elavatele lastele ja üha suurem osa niigi paremal järjel perede lastele.

Ühetaoline, samas tuntav toetus kuni noore 19aastaseks saamiseni parandaks 166 000 pere majandustoimetulekut. Raha kulub lapsele ju mitte üksnes tite-eas: uuringud näitavad, et mida vanemaks saab nooruk, seda suuremaks kasvavad väljaminekud. Lisaks julgustaks universaalne lapsetoetus kõhkvel pererahvast vahest ka rohkem lapsi saama.

Lastega seoses on patuasi rääkida, et raha ei ole, tuua põhjenduseks kas või pingeline eelarve. Eesti on väike, aga usin – ainsana ELi riikide seas oleme omadega kröömike plussis. Paipoiss mis paipoiss – vanemate vendade silmis ja nende kehtestatud mängureeglite järgi. Paraku, nõnda nagu looduses, ei ole ka eurokülas mõtet elada säästlike sipelgate kombel ja hoida iga hinna eest tasakaalu, kui naabrid ei ela samamoodi. Teised laiutavad ja nõuavad sinultki tüki juurde. Seega: kas pingutada autoriteetide heakskiidu või oma rahva kestmise nimel?

Riigina paipoisiks olemise hinnaks võib saada seegi, et riigis jääb palju poisse-tüdrukuid sündimata.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee