Kommentaar

Andrus Veerpalu tööõnnetusest (18)

Tiit Made, kahekordne Eesti meister võrkpallis, 11. mai 2011, 07:00
Veerpalu epopöa on mõneti hapuks läinud. Kildhaaval on üldsusele tilgutatud informatsiooni, mida tõlgendatakse nii ja teisiti.

Eesti suusaelu juhid on saanud oma valgele ülikonnale suure musta pläraka ja teevad õigesti, et püsivad varjus, et paremini otsida eneseõigustust ja päästvat õlekõrt.

Meedikud peavad aitama, kuid nende ülesanne tundub olevat raske. Suusaliit on olnud ringkaitses, mis on olnud sama hea kui arstidel ja politseinikel.

Uuriv ajakirjandus on rahunenud ning püüdnud sümpaatset ja tagasihoidlikku Andrus Veerpalu säästa. Domineerima on pandud seisukoht, et Veerpalu ei teadnud asjast midagi.

Äri ja vaatemäng

Kuid on ka kahtlejaid, sest tänapäeva tippsport turnib lubatu ja lubamatu piiril. Sammuke kõrvale ja ongi B-proov positiivne. Tippsport on konkurendi üle-trumpamine, kuid ka suurepärane ärivaldkond ning vaatemäng ja meelelahutus publikule. Lisaks sellele tagab tipptulemus sponsorite rahad.

Nüüd on meil tõsiasi, et Eesti suusaelu on rahvusvahelistelt tippradadelt mõneks ajaks kõrvale tõrjutud. See teeb konkurentidele rõõmu. Saab ka eestlaste varasemaid võite, kus alla jäädi, kahtluse alla seada. Ei loe, et kodune solidaarne arvamus kinnitab, et Eesti spordimehega ei saanud midagi niisugust juhtuda, nagu on juhtunud soomlaste, itaallaste, ameeriklaste, norralaste, hispaanlaste ja veel paljude riikide tipptegijatega. Esimene vahelejäämine on alati kõige valusam ja raskemini seeditav.

Sportlaste jälitamisi konkureerimise lahjendamise huvides on kogu aeg olnud. Küllap mäletate, kuidas omal ajal käis jaht nendele sportlastele, kes ei olnud puhtad amatöörid ja teenisid mingil moel sporditegemisega ja oma nimega raha. Võeti ära medaleid ja tühistati tulemusi. Soome jooksukuulsus Paavo Nurmi ei saanud osaleda Los Angelese olümpiamängudel. Nüüd vaevalt mäletatakse amatööride ja proffide eristamist.

Samal ajal võisid nood amatöörid tippvõistlusteks valmistudes pumbata oma lihastesse mis tahes sorti "toidulisandeid" või "kasvuhormoone". Keegi ei pööranud sellele tähelepanu. Olen oma silmaga näinud, kuidas meie maailmatipust raskejõustiklane tuli Soomest rongiga Leningradi, kaasas purkide viisi hormoonpreparaate, millele piiripunktis toll mingit tähelepanu ei pööranud.

Keegi ei õiendanud baritonihäälega, korralikult raseeritud lõuaga naiskettaheitjate ja -kuulitõukajatega. Neil ei võetud pükse maha ega imestatud, miks nad pärast võistlust duši alla ei lähe. Nad said oma olümpiavõitja-kuldmedalid ja olid lugupeetud.

Siis lasti professionaalid ja amatöörid kokku ja leiti spordi pealt veelgi parem rahateenimise võimalus. Hakatigi nõudma ainepuhast sporditegemist, mis andis tööd kuluaarides tegutsevatele meedikutele, farmatseutidele ja spordimaailma Sherlock Holmsidele ehk dopinguküttidele.

Soliidsed spordijuhid räägivad nüüd telekaamerate ees, et nad on puhta sporditegemise toetajad ja teisiti ei saa mitte kuidagi olla. Spordijuhtidena teavad nad aga päris hästi, et puhast tippsporti pole enam olemas. Küsimus on vaid selles balansseerimise oskuses ja lennukas ütlemises, et "pole kinni püütud, pole varas".

"Treeningumetoodika" ei õigustanud

Kui lauluisaks tituleeritud

Kreutzwaldi parafraseerida, siis tahaks ennustada, et "küllap ükskord saabub aega, kui kõik sportlased võivad süüa, mida tahavad". Küllap loobutakse preparaatide kasutajate jahtimisest, sest õiglase tulemuse saavutamine hakkab käima üle jõu ja kontrollitavaid on liiga palju. Töö kasvab üle pea.

Kogu see kontrollisüsteem ise on juba jõudnud absurdsuse piirile. Mis tahes sportlik härgamine kõrgete tulemuste nimel on nende inimeste töö ja spetsialiteet, mida tehakse iseenese võimete demonstreerimiseks, raha teenimiseks ning publiku rõõmuks ja meelelahutuseks. Ilma turgutusvahenditeta ekstraklassi tulemusi ei saavuta. Iga töötegemise juures, kui seda tehakse nii, et töö tulemus silma paistab, on kasutatud abivahendeid ja tööriistu ehk antud juhul "kasvuhormoone" ja "toidulisandeid". Kaob ära pidev sportlaskonna närvidel trampimine.

Andrus Veerpalu on aastakümneid eesti rahvast rõõmustanud ja meie eneseuhkust tõstnud. Olümpia- ja maailmameistrimedalid jäävad alles. Veerpalust peetakse igal juhul lugu, olgu jooksva epopöa lõpptulemus missugune tahes.

Selleks MMiks valmistumine läks nii nagu läks. Küllap ta teadis, mis on mängus ja millise riski võtab. Selge, et ainete soovitamisega tegelesid tema treenerid ja arstid, kes nüüd tõmbuvad kõrvale, valetavad ja vassivad ning dopingukütte süüdistavad. Kuid tööõnnetusi ikka juhtub. Ütleme, et seekord "treeningumetoodika" ei õigustanud või oli õige pisut üle keeratud. Seda muidugi ei saa ausalt tunnistada.

Seitsmekordne maailmameister, saksa vormeliäss Schuma-cher ka pingutab kõigest väest, kuid ei suuda enam noorematega konkureerida ja ajab ebaõnne auto süüks. Ükskord saab igal alal aeg otsa.

Veerpalul on igati õigus öelda, et eluga tuleb minna edasi. Treenerid ja arstid tehku juhtunust oma järeldused. Küllap aeg peseb ka plekid nende valgelt ülikonnalt maha. Soomlaste näide on ju varnast võtta.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee