Elu

Ilmar Raag: "Et Pariis on armastuse linn, on müüt! Tegelikult on see üksikute inimeste linn." (7)

Jaanus Kulli, 4. mai 2011, 07:02
VÕTTED KÄIVAD: Ilmar Raag koos filmi ühe peaosalise Laine Mägiga öisel võttel Pariisis.  Laurent Thurin Nal
Ilmar Raagi senise elu suurim projekt – prantslastega kahasse tehtav mängufilm "Veel üks croissant" –, hakkab lõpusirgele jõudma.

Kui õnnestunud viis aastat tagasi käivitatud projekt on, ei julge Raag enne esilinastust siiski öelda: seljataga on vaid võtted, ees aga ootab montaaž. Eesti kinodesse peaks film jõudma järgmisel aastal.

Oli küll. Sest ma olen selle projektiga seotud juba viis aastat ning kaks viimast sellest olen ma sisuliselt elanud Pariisis. Kui sõprade jaoks tähendab Pariis kohvikuid, Eiffeli torni ja lõbusat elu, siis paraku polnud see mulle kaugeltki nii.

Peapõhjus, miks ettevalmistustööd venisid, oli Prantsuse-poolne filmi rahastamine. Kuigi sealsed produtsendid on toredad inimesed, oli neile raske põhjendada, miks peaks toetama ühe tundmatu Eesti režissööri filmi – Eesti pole Prantsusmaale kuum riik. Kuum riik on see, kus on midagi problemaatilist käsil. Kujutan, ette, et kui ma oleks Liibüa režissöör, polnuks rahastamisega mingeid probleeme!

Prantslaste osa filmi rahastamisse on 70%. Kui palju sa sellepärast pidid oma ideedele, mõtetele ja eesmärkidele lõivu maksma?

Üldiselt mitte. Sain aru, et kompromissid ei johtunud sellest, et mu vastas on inimsööjast prantsuse produtsent, vaid et olud lihtsalt tingivad seda. Samas on ju Prantsusmaal sündinud autorikino (või vähemalt nad ise arvavad nii) – seetõttu on sulle kui režissöörile lubatud seal aeg-ajalt olla hullumeelne režissöör. See peab jääma teatud piiridesse, aga põhimõtteliselt nad eeldavadki, et sa jääd oma arvamuse juurde. Kui sa igal pool järele annad, pole sa õige autor.

Kätt südamele pannes: kui sa oleksid kõiki filmiga seotud raskusi osanud ette näha, kas oleksid siis Pariisi filmima läinud?

Oskan sellele vastata siis, kui film on valmis. Praegu on alles võtted läbi. Meil on veel ees montaaž ja muusika leidmine. Ega viis aastat pole ka maailma mastaabis midagi erilist – on filme, mida on palju kauem ette valmistatud. Üliõpilasena olin ma 1999. aastal praktikal ühes Hollywoodi stuudio arhiivis, kus leidsin "Armunud Shakespeare’i" esimese stsenaariumiversiooni aastast 1989. Ja alles kümme aastat hiljem pärjati see film mitme Oscariga!

Võib-olla oleksin ma mingites teistes tingimustes teinud näiteks kaks filmi. Aga selle peale ma ei mõtle.

Küll võin ma seda öelda, mida ma varem teadsin vaid teoreetiliselt: et kui sulle jääb sisse nii pikk paus, siis uuesti filmi tegema hakates saad aru, et oled mõned käsitöönõksud siiski ära unustanud. Mis tähendab, et käsi peaks ikka kogu aeg soojas olema.

"12 vabast tunnist 10 ma lihtsalt magasin."

Filmi tegemine tähendab suurt meeskonnatööd ning režissöör peab muude ametite hulgas kindlasti olema veel ka psühholoog. Kuivõrd sarnased või erinevad prantslased ja eestlased võtteplatsil on?

Võtteplastil ollakse siiski piisavalt sarnased ja seda on tunnistanud ka välisgruppide jaoks tööd teinud eestlased. Mis aga on erinev: prantslastele meeldib asju rohkem arutada. Ehk: sa teed duubli ära ja siis leidub alati kolm-neli inimest, kes tahavad sel puhul oma arvamust avaldada.

Kuidas sa ennast ise pingelisel võtteperioodil vormis hoidsid?

Eestis olen ma kogenud väga pikki võttepäevi, isegi 24tunniseid. Ja ma tean, et siis oled sa väga väsinud.

Prantslastel jäi iga võttepäeva vahele vähemalt 12 tundi. Et sa igal juhul magasid ennast välja. Ehkki päevad polnud väga pikad, oli see kõik kokkuvõttes siiski küllaltki pingeline. Võib-olla sellest, et töö käis võõras kesskonnas, et kogu aeg oli nii palju kaalul, et kohati oli olukord võitluslik, kuna prantslased eeldavad, et sa diskuteerid. Mis kokkuvõttes tähendas, et koju jõudes ma sellest kahteistkümnest tunnist kümme lihtsalt magasin. Nii need kaks kuud möödusidki.

Magama jäid hästi? Õudusunenägusid ei näinud?

Mingitel öödel nägin unes vaid oma filmi. Lisaks need hetked, kui sa ärkad kella neljast öösel üles ja enam magama ei jää. Sest mõtled, kuidas üht või teist asja teha. Hommikul lähed aga võtteplatsile ning seal selgub, et kõike tuleb teha hoopis teisiti.

See, et sa tulid hommikul võtteplatsile ja näitlejad leiutasid seal uue misanstseeni, oli täiesti tavaline. Vastupidiselt ühele heale tavale, mida õpetatakse filmikoolides, et võtteplatsile minnes peab sul kõik selge olema.

Kui palju selline töömeetod su närvikava rikkus?

Eks see selgub hiljem. Praegu tunnen, et olen elus, ning kuna mu soeng on selline nagu on, ei oska ma ka öelda, kui palju karvu on halliks läinud.

Seda küll, et kusagil teise kuu lõpus sain aru, et kogu võttegrupp on väsinud. Et inimestel on silmade ümber mustad rõngad, ja kui sa siis peeglisse vaatad, avastad, et sul endalgi on peas samasugune nägu.

Ütlesid küll, et võtetest vaba aja sõna otseses mõttes magasid maha, aga ikkagi: millega Pariis sind vabadel hetkedel meelitas?

Ega ma seda Pariisi ikka oluliselt ei näinud. Väga selgetel põhjustel: esiteks, rahagi ei olnud nii väga. Ja teisest küljest – kui su pea on nii pulki täis, ega sa siis nii väga ei otsigi midagi.

Kui aga veel Pariisist endast rääkida, siis eestlaste ja prantslaste üks suuremaid vaidlusteemasid oli see, kui palju me filmis näitame nn turismiobjekte. Sest prantslastele on kõik see, mis meile on Pariis, niivõrd läägelt turistlik ja turismimaiguline, et üks õige film neid ju ei näita. Sain aru, et nende enesetaju ja meie taju nendest on väga erinevad. Püüdsime selgitada, et selle filmi peategelane on ju eesti naine, keda mängib Laine Mägi ja et see naine tahab muu hulgas vaadata ka Eiffeli torni. Sellega nad justkui nõustusid, aga samas küsisid vastu, et Eiffeli torn – kui paljud meist tegelikult seal otsas on käinud. Filmis on lause, mille kirjutas sisse üks prantsuse stsenaristidest: Prantsusmaal kaua elanud teine peategelane ütleb seal Eestist tulnud tegelasele, et ega siis õiged pariislased Louvre’is käi.

"Kaks järgmist filmi teen kindlasti Eestis!"

Pariisis hakkab suur kevad vist juba läbi saama, samas on ju Pariis sajandeid olnud armastuse ja armunute linn. Kas ja kui palju sa seda töö kõrvalt või silmanurgast märkasid?

Kevad oli seal tõesti. Mis puutub armastusse, siis ma arvan, et see on pigem müüt, mille pärast ma seda filmi just Pariisi tegema läksin. Näiteks eelmisel aastal oli Prantsusmaal üks enammüüduid raamatuid väike essee peakirjaga "Vihastugem". Selle kirjutas üks sotsialistide erakonna poolehoidja, kes kutsus kodanikke üles vihastuma kõige selle jama peale, mis Prantsusmaal toimub.

Prantslased ise ütlevad, et itaallased on suured romantikud, et Prantsusmaa on eelkõige protestimaa. Et neile meeldib vaielda ja protestida. Selles sain ma küll aru. Nende ajakirjandust jälgides sain aru, et kõik needsamad probleemid, mida me siin Eestiski näeme, on seal veelgi tugevamalt üleval. Et inimeste võõrandumine poliitikutest või juhtivatest ametnikest on seal esmane ja igapäevane teema.

Eestisse sattunud välismaa mehed räägivad tihti Eesti naiste ilust. Mida sina võid rääkida Pariisi naistest?

Nad pidavat olema küllaltki pretensioonikad, väga eneseteadlikud, aga teistpidi räägitakse, et Pariis on üksikute inimeste linn. Sest nii mehed kui naised on oma elu suhtes küllaltki nõudlikud, mis justkui takistab püsivate paaride moodustamist.

Nüüd tegin ma küll väga suure sotsioloogilise üldistuse, aga sellel teemal räägitakse küllaltki palju. Samas lugesin ma pool aastat tagasi seal ühte artiklit "Pariis – igavuse pealinn", mille mõte oli see, et kuivõrd kohvikutes on suitsetamine keelatud, lähevad inimesed suitsetama tänavale. Tänaval aga räägivad nad juttu ja kui see on liiga vali, kaebavad ümberkaudsed elanikud kohviku omaniku peale, et ei saa magada. Ühesõnaga, ööelu on langenud administratiivse surve alla. Kui kantseliidis väljenduda.

Kaks järgmist stsenaariumi on sul laua peal või sahtlis. Kus sa neid tegema hakkad?

Need on Eesti lood. Nii et kaks järgmist filmi teen ma kindlasti Eestis.

Mida tähendab "Veel üks croissant"?

Et mille nimel sa võiksid veel tahta elada, kui oled jõudnud eluõhtuni. Suuresti on see film vanadusest – sellest, kui surm on juba päris ligidal. Aga ka sellest, mida nooremad inimesed äraminejatega suheldes tunnevad. Korra tekkis mul isegi küsimus, et võib-olla olen ma selle filmi jaoks veel liiga noor.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee