Normid orientiiriks

Õhtuleht 29. aprill 2011 06:58
Radooni mõõdetakse bekrellides õhu kuupmeetri kohta (Bq/m3). Hoonete elu-, puhke- ja tööruumides peab aasta keskmine radoonisisaldus õhus olema väiksem kui 200 Bq/m3.

Tegemist on rahvusvaheliselt aktseptitud piirväärtusega radoonitaseme kohta hoonete sees. Vanemates majades on aktseptitavaks tasemeks kontsentratsioon, mis jääb alla 400 Bq/m³.

Et mõõtmisi kogu aasta vältel korraldada on ebaotstarbekas, peab ruumide radoonisisaldus olema väiksem kui 200 Bq/m³ mõõtmisperioodil, mis on vähemalt kaks kuud, eeldusel, et mõõtmised viiakse läbi kütteperioodil.

Kui olemasolevates hoonetes on radooni kontsentratsioon vahemikus 400 Bq/m³ kuni 600 Bq/m³, siis on soovitatav rakendada kergemaid ja vähem kulukaid tõkestusmeetodeid.

Hoone konstruktsioon mõjutab radooni taset ruumides, kuid radooni võib esineda siiski peaaegu iga tüüpi hoonetes. Kuna radoon pärineb peamiselt maapinnast, siis mitmekorruselistes elamutes on õhu radoonisisaldus tavaliselt probleemiks palju harvemini kui madalates hoonetes.

Igas majas eraldi

Enamasti mõõdetakse radooni taset kahe väikese detektoriga, mis paigutatakse elamusse – soovitatavalt üks magamistuppa ja teine elutuppa. Detektorid saab kiirguskeskusest ning pärast mõõtmisperioodi lõppu tuleb need tagastada kiirguskeskuse laborisse, kus detektoreid analüüsitakse.

Radooni taset on võimalik mõõta ka pinnases, näiteks enne maja ehitamist, kuid see ei pruugi anda täpset infot maja siseõhu radoonisisalduse kohta. Pinnaseuuringuid viib läbi Eesti Geoloogiakeskus.