Kommentaar

Kuidas eurotsoonis külma arvet tahetakse teha  (16)

Igor Gräzin (riigikogu liige, Reformierakond) , 28. aprill 2011, 07:04
Teame, mida tähendab külm arve tavatasandil. See on nii, et kõrtsist minnakse ära arvet maksmata või nii, et tellivad kõik, aga maksma jäetakse keegi üksi.

Euroopa stabiliseerimismehhanismi loogika (seda hakatakse arutama 16. mail) on laias laastus seesama. Kreeka ja Portugal prassisid, aga maksma peame me kõik: meie, see tähendab need, kes kulutasid seda, mis neil oli ja need, kes eestlaste kombel rihma pingutasid ja muu hulgas ka toidu arvelt kokku hoidsid.

Planeeritud nahaalsus

Kreeka ja Portugal (Iirimaa on teistmoodi – nemad lihtsalt eksisid) tähendavad Euroopa Liidule sama, mis Galojan Euroopa liikumisele Eestis. Kuigi konkreetne laristamise mehhanism on nende kolme puhul erinev, ühendab neid üks joon: nad elasid rahast, mida neil polnud ja ronisid võlgadesse, mida nad maksta ei kavatsenud. Nii-öelda planeerisid külma arvet. Nüüd, kus maailma majanduses on kehvad ajad ja rahadega kõigil kitsas, muutus probleem teravaks – isegi laenuraha ja võlguprassimist tuli piirama hakata ja korjatud võlgu maksta.

Kuna sellega hakkama ei saadud, siis otsustas härdasüdameline Euroopa Liit nood võlad oma kanda võtta, esmalt ühe mehhanismiga (EFSF), siis teisega (ESM). Meie saime tolle esimese kohustuse äpardunud liidukaaslaste päästmiseks kätte automaatselt, koos euroga. Mäletate, Tõnisson ütles Tootsile, kes temalt raha laenama tuli: oleks ma teadnud, et sa tuled, ma oleks kodunt ära läinud. Kuna me aga euro tulles nii-öelda kodus olime, siis tuli meil teha sama, mis Tõnissonil – võõrast (ja lootusetut – vt The Economist, aprill, lk 15) võlga käendama hakata.

Muide, mingi osa võõrast võlast tuli meil lausa sularahaga kinni maksta (esialgu küll vähe, aga inetu on põhimõte ise). Kokku korjas Euroopa Liit aga 440 miljardit ja tulemus on – null. Iiri-Kreeka-Portugali põhjata tünni moodi majandused on sama käpuli kui varem. Pärast laenuabi Kreekale suurenes tema võlakirjade tootluse vahe Saksamaa omadega 4lt 8le protsendile (maist septembrini, 2010) ja teistel hädariikidel samamoodi. Portugali enda paberite tootlus on üle 8% (aprill, 2011), mis viitab sellele, et investorid on riigi saatuse suhtes hirmul. Riigi reiting on rämps-võlakirjade emiteerijate lähedal – The Economist, lk 14. Ehk teisiti öeldes – rahasüstid ei tööta, kuna nonde riikide majandus on endiselt valesti juhitud.

Abipaketist tulu ei paista

Kreeka lubadus erastada maad 50 miljardi euro väärtuses on suuresti retooriline žest, mida riik on küll lausa kohustatud pärast aastatepikkusi valetamisi ja pidupanemisi tegema, aga see on nagu ühekordne täitemenetlus pankroti puhul: ega elu sellest käima lähe, lihtsalt ollakse mõnede võlausaldajate suhtes korraks veidi ausam, ei muud.

Nüüd on plaanis hakata korjama uut raha, summas 700 miljardit, kuigi ega ma aru ei saa: kui eelmised 400 miljardit kadusid nagu hundi kurku, miks siis need uued 700 peaksid mingit kasu tooma? Negatiivne aspekt on aga Eestile juba näha: maksta tuleb 14 miljonit kohe ja 1,3 miljardit (ehk 9% meie SKPst) veidi hiljem. Kuigi seda raha võiks kasutada kas või emapensioniks, töötu- ja haigekassa rahaks, elektrihinna subsiidiumiks, gaasivõrkude lahutamiseks (st soojahinna alandamiseks). Minupärast kas või Tallinna-Tartu maan-tee ümberehitamiseks, Eesti Rahva Muuseumi tarbeks vms.

Probleem pole mitte sedavõrd, et me selle raha peame ära andma (eks EL ole meid natuke ju ka aidanud), vaid selles, et see kulu on mõttetu. Kavandatav euro päästmise mehhanism lihtsalt ei tööta ja lükkab probleemi mõneks ajaks edasi. Selle asemel, et eurohaigust ravida, antakse põdejale narkootilist uinutit. Jutt sellest, et raha-abi saavad riigid vaid siis, kui nad järgivad karme kokkuhoiu ja rahalise vastutuse reegleid, ei mõju usutavalt. Esiteks – kes reeglitest kinnipidamist kontrollib? Seesama Euroopa Liit, kes laskis hädariikidel priisata kõik need aastad. Ja miks ta nüüd peaks ootamatult hakkama nõudma ausat ja kokkuhoidlikku rahapoliitikat. Muide: uues laenumehhanismis on oluliseks hindajaks Euroopa Komisjon, kelle eesotsas on – portugallane! Peaministrina muide lubas Barroso 3%list defitsiiti, aga saavutas 6,1-%lise! Ja tal olevat plaan sellele kohale tagasi minna.

Muidugi: ELi riigid on kõik võrdsed, aga hädariikide esindajad peaksid edaspidi piirduma Euroopa ideaalide juhtimisega ja jätma rahad rahule.

Tahame kontrolli

Täna on Eesti majanduslikult ja rahaliselt võttes autoriteet. Oleme Euroopa Liidu nimel pingutanud ja tõestanud, et ratsionaalne majandamine on võimalik. Maastrichti kriteeriumid on täidetavad ka sügava majanduskriisi tingimustes juhul, kui on mõistust peas ja vastutustunnet südames. Ning enne, kui me hakkame oma piskust näpistama pajukit rikastele hädalistele, peaks meil ometi olema õigus ütelda: bon, saage see raha, aga enne olgu täidetud need tingimused, mis te esitasite meile enne meie liitumist euroga. Kusjuures nende tingimuste täitmist kontrolligu võõrad ja objektiivsed inimesed ning meie, Eesti.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee