Kommentaar

Venemaa: savijalgadel hiiglane  (9)

Tiit Made, 20. Augusti Klubi liige , 25. aprill 2011, 07:02
Venemaa sisepoliitika ja majandusseis on paarikümnel viimasel aastal olnud värvikalt vastuoluline ja kommenteerima õhutav.

Eriti teatraalseks tegutsemiseks läheb naabri poliitika- ja ideoloogiaeliidis siis, kui ees seisavad mingit masti valimised. Nüüd seisab ees presidendi valimine, kes Venemaal pole mingi sümboolne tegelane, vaid võimukas ja kummardamist vääriv persoon. Tsaar ikkagi, ehkki valitakse nagu demokraatlikult ja nimetatakse presidendiks.

Putin ja Medvedev käsikäes

See asjaolu on viimastel kuudel inspireerinud Venemaal allasurutud mõttevahetuse, et kuidas elatakse, missugused on riigivalitsemise kombed, kuidas rahvas presidenti ja riiki suhtub ning muidugi kumb president, kas praegune, Dmitri Medvedev, või talle kuklasse hingav KGB taustaga peaminister Vladimir Putin, kes presidendikohta tagasi tahab, oleks Venemaale parem valik.

On paremaidki kandidaate, kui need kaks, kuid teisi arvesse võtta ei saa. Too tandem kontrollib oma šlahta kaudu jõustruktuure, massimeediat, parteisid, rahavoogusid ja muidugi ka valimismehhanismi.

Kui kaua domineeris seisukoht, et Medvedev annab peaaegu vabatahtlikult presidendiameti Putinile tagasi, siis praegu seda enam nii kindlalt öelda ei saa. Ametis olev president on end sisse töötanud, võimulolemisega kokku kasvanud ning end palju suurema demokraadina ja reformaatorina näidanud kui halli kardinali rollis tegutsev Putin.

Üksteise võidu esinetakse õhtustes teleprogrammides, käiakse mööda Venemaad olukorraga tutvumas ja populistlikke õpetusi jagamas. Neid suuniseid muidugi kuulatakse tõsiste nägudega ja noogutades, kuid teatakse suurepäraselt, et täita pole neid majanduslikult võimalik ja poliitiliselt pole ka tahet.

On tähele pandud, et mõlema liidri väljaütlemistes on üksteisele vasturääkimisi ja vastastikust ärategemist. Nii ei väida Venemaa kommentaatorid enam üheselt ja kindlalt, et Putinist saab taas president. Karmi olemisega Putinil on oma kaaskond, leebemal Medvedevil oma seltskond. Küsimus on vaid selles, kellel on jõulisem tagala.

Võimu jagamise valgusel analüüsitakse ka Venemaa üldist poliitilist olukorda. Enamik naabri massimeediat on võimulolijate kontrolli all. Opositsiooni positsioon on riigis nõrguke ja oma arvamuse väljaütlemiseks vähe võimalusi. Kuid on teisi kanaleid nagu välismaine Radio Svoboda, mida Venemaal innukalt kuulatakse. Seal loeti aprilli esimesel nädalal ette Venemaa ühe väljapaistvaima opositsioonitegelase, demokraatlikuma tagapõhjaga partei Jabloko asutaja Grigori Javlinski analüüs Venemaa poliitilise olukorra kohta, mis kandis pealkirja «Vale ja legitiimsus».

Tegu oli vägagi karmi tekstiga, mis aga Venemaa olude tundjate meelest on riigi poliitilise situatsiooni täpne kaardistamine. Javlinski väitis, et praegune 20 aastat eksisteerinud Venemaa poliitiline režiim pole suutnud luua nüüdisriiki. Lõhe võimu ja rahva, riigi ja ühiskonna vahel on veelgi sügavam kui Nõukogude ajal.

Valitsejate kõrged personaalsed reitingud ei peegelda rahva suurt toetust võimudele, sest need on saadud kunstlikult ja arvudega manipuleerides. Venemaa rahvas ei toetavat oma riigivõimu ning hoopis eemalduvat sellest. Enamgi veel, rahvas hoopis kardab oma valitsejaid ega oota nendelt midagi head. Inimesed elavad oma elu ja see oleks nagu väljaspool riiki.

Javlinski karm tõde

Javlinski kinnitab, et aasta-aastalt süveneb alkoholism ja narkomaania ning suur osa inimesi on end sisse seadnud virtuaalsesse maailma. Seda teame meiegi, et Venemaal suureneb kuritegevus ja vohab korruptsioon ning selle vastu võitlemisega ei saa riigivõim hakkama. Liiga palju inimesi lahkub riigist ega kavatse enam oma kodukohta üldse tagasi pöörduda.

Kaks kolmandikku sotsioloogide küsitlustele vastanutest on teatanud, et tahab riigist lahkuda, kuna soovib pääseda võimude omavoli küüsist. Nagu ühest suust väidetakse lahkumise põhjusena, et tahetakse elada seal, kus seadused on ülimuslikud ka valitsejatele ja kus austatakse inimõigusi. Paljukiidetud ja paljukirjutatud vene inimese patriotismist ja kodumaa-armastusest polevat Javlinski meelest palju järele jäänud. Hämmastav on, et 45% ülikoolide lõpetanutest on teatanud, et kavatseb tööd otsida väljaspool Venemaad. Masendavalt häiriv olevat, et kolmandik ettevõtjatest kavatseb Venemaalt lahkuda ja oma kapitali mujale investeerida. Seepärast pole midagi imestada, et Vene ettevõtjad otsivad investeerimisvõimalusi ka Eestis.

Javlinski konstateerib kibestunult, et Venemaal pole poliitika põhiprobleemiks demokraatia rakendamise tase ja selle kvaliteet kodanike õiguste kaitsmisel, vaid piiramatu ja totalitaarne valetamine kui riigi poliitika alustala. Nõukogude ajal juurdunud bolševistlikku valetamist pole suutnud välja juurida ei Medvedev ega Putin ja nad ei üritagi seda teha, sest viskavad ka ise villast.

Põhjus on selles, et praegused valitsejad ei teagi, et ilma rahvale valetamiseta üldse saab riiki valitseda. Lõpuks põrutab juhtiv opositsionäär, et selleks kevadeks Venemaal välja kujunenud poliitiline seis ähvardab kogu Venemaa eksisteerimist.

Pole muidugi meie asi otsustada, kas Venemaa võimulolijad räägivad oma rahvale tõtt või valetavad, või hinnata opositsionääride rünnakute argumenteeritust. Kuid meie jõulise naabri sisepoliitika tasakaal ja sotsiaal-majanduslik toimetulek on vägagi oluline ja peab olema meie katkematu huvi objekt.

Seepärast ei tee paha olla kursis igasuguste argumenteeritud analüüsidega, eriti nendega, mida ei vahenda Kremlile lojaal-ne massimeedia.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee