Elu

Laine Mägi: "Peab ikka hull olema, et hakata veel viiekümneselt keelt õppima!" (25)

Jaanus Kulli, 12. aprill 2011, 06:55
 laurent-thurin-nal.info
"Ma näen sel aastal kahte kevadet!" õhkab Laine Mägi. "Pariisis kirsid juba õitsevad ning kui ma aprilli lõpul filmivõtetelt Eestisse naasen, näen kirsside õitsemist uuesti," on Ilmar Raagi filmis "Veel üks croissant" ühte peaosalist Annet kehastav Laine Mägi õhevil nagu teismeline tütarlaps.

"Olen sellest mõttest nii elevil! Kevad on ju aastaaeg, kus inimene läheb elama, justkui otsib midagi. See tähendab, et ma saan kaks korda elama minna," vadistab Laine, kellele Pariis on aasta algusest olnud teiseks koduks.

Laine põhipartneriks Raagi filmis on legendaarne prantsuse filmidiiva Jeanne Moreau. "Esimest korda kohtusime juba enne filmivõtteid. Tal oli soov minuga kokku saada, käisin tal külas, lobisesime natuke, väike tee ja väike kook. Ühesõnaga, meil tekkis vist vastastikune sümpaatia, kuigi: mis nüüd mina, mul on ikka respekt ja ma vaatan teda kui legendi," on Laine tagasihoidlik. "Ega ma tegelikult adu tema legendi suurust, sest ma pole ju kõiki tema 60ndate filme näinud."

Samas ütleb Laine, et võtteplatsil olid nad Prantsuse filmi suurkujuga nagu kaks võrdset näitlejat. "Enne ühe või teise võtte algust teeme proovi tema loožis. Seal nimelt nimetatakse garderoobi loožiks."

Pariisis kui orav rattas

Enda sõnul on Lainel filmi juures olnud kõige raskem siiski prantsuse keeles rääkimine. "Kõik nüüd küsivad, et kas sa räägid prantsuse keelt. Saan öelda, et ma suhtlen prantsuse keeles. Pool aasta tagasi keelas prantsuse produtsent Ilmaril minuga isegi eesti keeles rääkimise. Et ma oleks pidevalt keelekeskkonnas. Peab ikka hull olema, et hakata veel viiekümneaastaselt keelt õppima," naerab Laine. "Tõesti õudne! See prantsuse keel pole mitte lihtsalt raske, vaid see on ikka katastroof. Aga nüüd on juba põnev. Ma ikka mõtlen, et kui see film ükskord purki saab, võtan ma ennast kokku ning hakkan Eestis seda keelt süstemaatiliselt edasi õppima. Sest mingi põhi on mul olemas. Siis saaks keele ehk selgeks ka."

Kuigi aasta algusest on Laine elanud Pariisis (mõned harvad ja lühikesed koduskäigud välja arvatud), pole ta saanud maailma kultuurimetropolis pakutavasse veel sukelduda. "Tegelikult olen ma seda linna näinud ikka nirult vähe," kurdab ta. "Enne võtteperioodi olid pikad päevad keeletunnid, siis hakkasid võtted. Selles mõttes olen ma tõeline pariisitar, nagu kogu võttegrupp naerab, et ma olen metro-boulo-dodo, mis tähendab, et hommikul metrooga tööle, siis boulo, mis slängis tähendab tööd, ja dodo on magama. Järgmisel päeval jälle sama ratas."

Laupäevad ja pühapäevad on Lainel siiski vabad, siis teeb ta kesklinnas väikese ringi. "Ega ma kaugele ei jõua, aga kuna ma elan kümne minuti kauguse Louvre’ist ja Notre Dame’ist, siis teen sealkandis tunniajase tiiru iga kord. Jalutan. Käingi ainult jala. Tegelikult mulle ei meeldi metrooga sõita. Ei meeldi maa alla minek. Töö on ikka väga pingeline – heas mõttes pingeline –, nii et puhkpäevad kuluvad marjaks ära. Ja loomulikult valmistan ma stseenide kaupa ette järgmise nädala tekste, sest pean mängima ikkagi võõras keeles," selgitab Laine. "Päevas on küll kaks-kolm stseeni, aga päevad on ometi pikad. Võetakse rahulikus tempos, ehkki ollakse graafikus."

Pariislased on vabad ja rõõmsad gurmaanid

Laine ütleb, et viimase võttekuuga on ta siiski Pariisi ja selle inimesi rohkem näinud kui eelnenud poolteise aastaga, mil ta iga kuu 2–3 nädalat seal keelt õppis. "Tänu sellele, et meil on olnud niivõrd erinevad võttepaigad. Linn on nüüd mulle küll selge, sest ma olen elanud ka erinevates rajoonides, mitmetes üürikorterites."

Suurlinna elanike iseloomustuseks ütleb Laine, et pariislased on vabad ja rõõmsad gurmaanid. "Nad söövad väga hästi, söömine on neile tõeline rituaal," rõhutab Laine. "Lõunatatakse ikka koos. Seda ei ole, et keegi jookseb üksinda kiiresti kuskilt läbi ja haukab midagi. Üldjuhul võetakse ikka poolteist tundi ja selle juurde käib ka suhtlemine. Võtete ajal on meil samuti vähemalt tund aega lõunat. See on sinu aeg (mis mulle väga meeldib), selline suhtlemisvorm. Meil on üks tohutusuur kahekordne buss – all on köök ja üleval restoran. Kelnerid toovad söögid lauda. Alati on neljakäiguline lõuna: eelroog, põhiroog, juusturing ja lõpuks magustoit. Ka veini antakse juurde, kui soovid. Klaas veini toidu juurde on täiesti normaalne. Mina lihtsalt ei joo, aga ma pole viimase kümne aasta jooksul nii hästi ja nii palju söönud," naerab Laine.

Lõpetuseks ütleb ta, et võttegrupp võttis ta omaks juba esimesest päevast. "Ja nende kallistamised, musitamised ja kiitmised! See on neile nii loomulik!" õhkab Laine.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee