Elu

Sopran Aile Asszonyi: kõik sopranidtahavad olla prima donna assoluta’d* 

Aigi Viira, 19. märts 2011, 08:56
KAHE JA POOLE OKTAVIGA LAULJANNA: Ehkki Aile Asszonyi suudaks oma hääleulatuse kaht ja poolt oktavit hea tahtmise korral ka kolme ja poole oktavini venitada, ta seda naljalt tegema ei kipu. Ooperilaval see ei müü, häpeningis aga küll.  Tairo Lutter
Mida teeb sopran, kes pärast kopsupõletikku, grippi ja bronhiiti lootusetult hääle kaotab? Nutab lahinal? Põeb maailmavalu? Loobub lavast?

Neli aastat tagasi juhtus see kolelugu rahvusooper Estonia soprani Aile Asszonyiga.

Samal teemal

Duši all laulu üles ei võta
19. märts 2011, 08:56
19. märts 2011, 08:56
19. märts 2011, 08:56

Ta on vaatamata tollasele häälekaole laval. Ning laulab.

"See oli katastroof!" meenutab Aile aega, kui üksi sissehingamine tähendas kõõksuvat heli, mida üks laulja endale lubada ei saa. "Mul jooksid silme eest läbi igasugused pildid... Ka see, et ma ei laula enam kunagi. Ma laulsin möödunud nädalal väikese nohuga ja ikka oli see tunne, et maailmalõpp on käes! Teised ütlevad, et häälest pole midagi aru saada, et halvasti oleks, aga endal – kõrvad lukus ja täielik katastroof!"

Tollal, kui Aile pärast tulutut Eesti arstide vahet jooksmist hääletuna end soola hingates ravis ja lõpuks Itaalias häälepaelte pärast arsti juurde läks, vaatas doktor talle kõrri ja asus pajatama. "Ta rääkis mulle ära minu mineviku, oleviku ja tuleviku," jutustab lauljanna, kes on peenemalt öeldes: dramaatiline koloratuursopran. "Hetkel veel olen," tõdeb Aile. "Koloratuuri osa jääb aina vähemaks. Järgmisena saab minust lüüriline sopran." Loogiline tee. Sama loogiline kui Aile ülesastumine tänavusel Eesti vabariigi aastapäeva kontserdil – ükskord pidi Eesti säravaim sopran laiema avalikkuse ette astuma. "Estonia saali mahub 800 inimest, ETVd vaatas tol õhtul 300 000 inimest – ma peaksin viimsepäeva laupäevani esinema, et sellist publikuhulka kokku saada," trillerdab Aile naerda.

Mis ajendas sind möödunud aastal täiskohaga rahvusooper Estoniasse tulema? Sina, kes sa elad hoopis Itaalias.

Igal asjal on oma hind. Kui sulle tehakse pakkumine, millest on raske loobuda, siis tuled. Kui ei ole mingit uut produktsiooni, mille pärast peaks pika prooviperioodi aegu siin olema, siis tulen maksimaalselt kahaks nädalaks ja teen 3–5 etendust.

See on mõistlik, juhul, kui sind ei taba tatitõbi – see laseb laulda, kuid on publiku suhtes ebaaus – või köha, mis võtab hääle täiesti ära. Tatistamine on endale ebamugav, ehkki hääl on alles.

Hääl on see, mis sulle leiva lauale toob. Mismoodi sa seda kaitsed? Mitu salli sul näiteks kapis varuks on?

Eestis on praegu kolm paksu salli. Seda lihtsalt sellepärast, et iga päev ei taha punase salliga käia. Aga mida tõsisemalt on laulmisest saanud töö ja sissetulek, siis ikka palja peaga õue ei lähe.

Kelgumäele sa ei kipu?

Seda ma ei tee juba oma olemuse pärast. Ma ei ole talvesõber. Ja suusatama ma selles elus ka rohkem ei lähe.

Viimati suusatasid millal?

Kui ma olin 12. Ma ei kujuta ette, mis peaks juhtuma, et ma suusad alla paneks. Mu ema oli õudne suusasõber, aga mu ungarlasest isa seda ilmselgelt ei olnud. Murdmaasuusatamine käis talle lausa üle mõistuse. Aga ema vedas mind koos mu venna Istvaniga talviti Otepääle. Ma olin viiene, kui esimest korda käisin. Igahommikune suusaring leidis minu poolt väga suurt vastupanu.

Nii et sina, kes sa Itaalia Alpide naabruses elad, ei kibele neid nõlvu suuskadel vallutama, vaid vaatled neid kui dekoratsiooni?

Just. Talvehommikuti on see nagu Wagneri ooperilava. Mäed. Esimese päikese käes need auravad. Tõeline Wagner ümberringi. Ja õhtul tuled koju, siis päike loojub, valged mäetipud on roosad sinise taeva taustal... nagu Eldor Renteri lavakujundus.

Ja kui on inimesi, kes lausmaal ei suusata, aga mäest alla lasevad küll, siis ma ei saa. Mul on kõrgusekartus, selline, mis haiget teeb. Kui on nii kõrge, et kukkumise puhul sured nagunii, siis see mind ei morjenda. Aga kui on oht end katki kukkuda, siis ma kardan. Kui lavastaja käsiks lauale ronida, siis ma saadaksin ta pikalt.

Aga kas sul siis sellist rolli polegi olnud, et ooperi kangelanna end näiteks kaljult merre kukutaks? Et lihtsalt pead kuhugi kõrgele ronima.

Minu venna palve pärast selle hooaja kaht uut rolli – "La traviata" Violetta ja "Boheemi" Mimi – kaks tiisikusehaiget, kes surevad – oli: "Kas saaks nüüd nii, et tuleks vähe lõbusamad lood? Et ma ei pea su surma jälle üle elama..." (Naerab)

Aga sa ise oled ju valinud žanri, kus enamalt jaolt kangelannad kurva lõpu leiavad.

Just. Ja asi on ka mu hääleliigis. Kui ma oleksin metso, siis ma kehastaksin laval intrigaani näiteks. Ehkki nendel pole ka seal midagi head... Nii kui sa ooperisse satud, siis mingi häda ikka laval juhtub. (naerab) Morbiidne žanr.

Ja ooperilaval suremine – see käib ju nii pikalt.

Jah. Tavaliselt saab kangelane noaga kõhtu või kuuli rindu, aga siis on veel üks aaria.

Koletut surma saab Aile mängida ka ooperis "Maria Stuart", millega ta tuleval nädalal Tartu Vanemuises proove alustab. Soprani häälekat pahameelt pika suremise üle said kuulda ka Aile Iisraelist pärit kaasa Rani vanemad. Eriti ema. "Rani vanemad on lõpuks sellega leppinud, et kui külla minnakse, siis kolm tundi päevas on maja kisa täis," muigab Aile. "Me läheme sinna alati enne minu proovide algust, mil ma palehigis õpin uut osa. Kord küsis Rani ema minu harjutamise peale: "Mis ta teeb seal?" Tulid mõlemad ukse taha kuulama." Toast kostis tõesti isevärki lärm. Aile laulab, laulab, laulab, keerab lehte ja siis kostab sisin: "Sure juba ära ükskord!" Jälle laulab, laulab, laulab – siis tulevad lõpuakordid, keerab lehte ja kostab oie: "Issand, veel üks number." Aile naerab laginal: "Uskumatu, laulad ja laulad, aga terve teine vaatus käib selle ümber, et kangelanna kohe sureb. See öeldakse alguses välja ja siis tuleb pikk lõppematu duett. Siis – varsti on aeg! Ja siis suur palvekoor... see on vokaalselt nii raske roll, laulad hing paelaga kaelas ja ikka veel surm ei tule. Siis tuleb aaria, kus kangelanna kinnitab, et nüüd ta sureb. Ja siis suur stseen kooriga... ja laulad ja laulad."

Nii et eriti pikk ja piinarikas surm?

Väga pikk ja piinarikas. "Maria Stuartiga" on aga see lugu, et armastus selle ooperi vastu tekkis siis, kui tegin selles magistritöö. Kujutasin endale väga elavalt ette, kuidas ma seda rolli teeksin, kuidas ma laulan ja voila – siin see ongi.

Ka Tartu pidi sulle väga tugeva pakkumise tegema, et soostuksid lisaks Tallinnale ka sinna käima.

Vokaalselt on Maria Stuarti roll ikka täisväljakutse. Itaalia bel canto ooperid on väljakutsuvad – nad on pähklid. Seal on palju kordusi ja ilusat muusikat, aga lavaliselt pead olema nutikas, et see kannaks etendusena ka. See kahe kuninganna vastasseis – see on lahe, kui kätšiks läheb.

Seal on, mida mängida, ja mängida sulle meeldib. Sa oled ses mõttes veidi ebatüüpiline sopran, et oskad ka näidelda. Eriti, kui sind ennast tsiteerida, kui kirjeldasid ooperilauljate näitlemisoskust: "Laval on kuus sammast ja seitsmes on Pavarotti..."

(Naerab) Ma viksisin selle lause kellegi pealt maha.

Su esimene hooaeg hakkab õige pea otsa saama.

See on olnud huvitav aasta. Igas mõttes. Kunsti mõttes ka. Olen avastanud, et elementaarne lugupidamine ei käi Eesti ühiskonna juurde. Suhtlusmaneer on väga matslik. Asjaajamises. Kunstnikud on iseäranis hellakesed. See sõltub, kuidas sa endaga suhelda lased. Ma ei ole avalik skandaalitseja, aga minu olekus on alati märk, et vulkaan võib kohe purskama hakata.

Sul on miimiline nägu ja emotsioonid näos kirjas.

Just, see hoiab minuga näost näkku suhtlejad vaos. Aga ma olen jälginud, kuidas ametlik suhtlus on lihtsalt ebaviisakas. Ses suhtes on Eestis väga pikk maa käia.

Kui sul on inimene, kes on oma erialal jõudnud teatavale positsioonile, et temaga arvestatakse väljaspool Eestit, siis siin on suhtumine: meil on kõik võrdsed. Kunstis ei saa midagi olla võrdne! See on absurd!

Kunstis tekib Aile meelest alati arusaamatusi: "Sest kõigil on oma idee ja arusaam, kuidas asju teha." Aga eestlaslik vimm on Aile arvates kole asi. "Eestlane ei väljenda seda, kui see tekib, vaid hoiab seda kaks aastat endas kinni ja siis hakkab ootamatult väljendama. Kinnihoidmise sapp veel lisaks. Itaallane, kes kõik välja purskab, tal seda sappi ei tekigi."

Eestlastes on nii palju peidetud viha, leiab särava naeratusega Aile, kes kurjureid lihtsalt õelupunnideks nimetab. Ise ta teisi ei arvusta ega kibele kolleegide valenoote arvustama. "Mind ei huvita, kui see ei juhtunud koos minuga laval – teater on ajalik kunst ja sellel hetkel läks nii... ja so what? Ma olen nii enesekeskne, et ei jõua arutada teiste elusid. Mul on endaga piisavalt tegemist."

Poolteist aastat tagasi iseloomustas Aile end kui perfektsionisti ja maksimalisti. Ja seda põhjusega. Ta peab endast, oma häälest ja elukutsest lihtsalt väga lugu: "Pole midagi personaal-semat asja kui su hääl. Kui keegi ütleb su hääle kohta midagi, siis paratamatult võtad seda isiklikult." Tollal lausus ta ka, et primadonnatsemisel on omad põhjused: "Kui lauljate puhul räägitakse emotsioneerimisest ja primaka panemisest või primatsemisest, siis sellepärast, et me oleme nii haavatavad. Ma ise olen ka primatsenud, aga muusikavälistes asjades mul primakat peal ei käi."

Tihti sind ülbeks peetakse?

Kooliajast peale. Enda kohta ei saa ju öelda, et ma ei ole ju ülbe. (Naerab)

Aga kuidas sa oma rivaali, Heli Veskusega läbi saad?

See on nii hea, kui su konkurent on tugev. See on Eesti eripära, et sul on konkurent. Tegelik elu on ju see, et sopraneid on sadu. Häid on väga palju. Tugev konkurent innustab, kannustab ja inspireerib.

Kui palju vastavad tõele legendid kisklevatest primadonnadest?

See on naermaajav. Ma hakkan seda tasapisi mõistma, kui loen vanade lauljannade mälestusi – me oleme selle eriala peal, me oleme seda tüüpi inimesed ja kõik sopranid tahavad olla prima donna assoluta’d, aga samas on intriigid pigem teiste tekitatud. Eks see tekitab ooperi ümber elevust.

Margarita Voitese ja Anu Kaalu rivaalitsemisest räägiti omal ajal lausa legende.

Ma pole neid kõrvalt näinud, kui nad olid tipus. Minu jaoks on nad lauljatena täielikud vastandid. Erinevad natuurid. Maitsed on erinevad, ühele meeldib külm ja kalkuleeritud esinemine, teisele soe ja mitte nii kalkuleeritud. Ühe tämber meeldib ühele, teise tämber teisele. Nemad kaks tegid ju erinevat kunsti. Ilmne, et kui kandideerid sama leivatüki peale, ei saa sa südamesõbranna olla, kuid see ei tähenda seda, et karvad lendaksid.

Tegelikult on see teatri jaoks õnn, kui on kaks erinevat ja tugevat solisti. Hoopis õnn oleks, kui neid oleks kolm-neli.

Meid on meie hääleliigis kaks ja loodan, et tuleb juurde. Teater peaks omi, kes on välismaal, kodustama. See on logistiliselt keeruline ja kallis, aga publik väärib seda, et pilti värvikamaks muuta.

Sõnaga – primadonnade kaklus on kunstiline liialdus?

Jah. Eriti meie puhul, kes me oleme päevast päeva koos. Me teame ju kõik kõiki. Me läheksime hulluks, kui omavahel kisuksime. See ei oleks mõeldav. Ja inimestevahelised suhted on pidevas muutumises. Eriti kunstimaailmas.

Mulle teeb eriti nalja see, et oleme küll rivaalid, aga kui ees on ühine võitlus, siis pole meist paremat tandemit. Kujutan ette, et neil hetkil, kui nähakse meid koos ühisrinnet moodustamas, tekib vastases kohe tahtmine tekitada loobumisvõit.

Selline naistetandem on hullem kui Attila koos oma hunnide hordiga.

Just. Meil on üks prioriteet ja see on muusika.

Kauaks sa estoonlaseks jääda plaanid?

Praegu me oleme üksteisega rahul. Mina vähemalt olen rahul. Ma olen kodune tüüp, aga samas ei saa üldse kodus olla. Estonia on nagu väike kodu aseaine. Aasta on lühike aeg, aga ikkagi on tekkinud ühtehoidmine. Trupp on mind omaks võtnud.

Mul on väikene oma vabadus, aga on koht, kus pidevalt laval käia. See on luksus ja privileeg. Ja praegu on mul üks unistuste roll teise järel... Patt oleks vinguda ja viriseda.

Aile Asszonyi

Sündinud 22. juulil 1975 Väike-Maarjas.

Lõpetas 1999. aastal Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, aastal 2002 omandas magistrikraadi. Ta täiendas ennast muu hulgas Itaalias Carlo Bergonzi eraakadeemias.

Aastatel 1995–1998 laulis ta Eesti Filharmoonia Kammerkooris, aastal 2000 tegi debüüdi ooperilauljana.

Aile Asszonyi on esinenud Estonia ja Vanemuise ooperis, Viini Kammerooperis, Moskva Uues Ooperis, Amsterdami kontserdihallis Concertgebouw ning paljudes Euroopa kontserdisaalides ja festivalidel.

Aastal 2004 oli ta Belgias peetud Kuninganna Elisabethi konkursi finalistide hulgas.

Praegu on Aile rahvusooper Estonia sopran.

* Ooperilava esileedi

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee