Elu

Voldemar Kuslap: kalmistutelt leian ma rahu ja vaikust (18)

Urmas Vahe, 15. märts 2011, 07:01
RAHUMÄEL: Vähe on talvepäevi, kui Voldemar Kuslapi tee teda sealselt kalmistult läbi ei vii.  Arno Saar
"Igal talvepäeval püüan teha väikese kepikõnniringi, suuskadel kõndimist ei viitsi enam ette võtta. Siis viib mu tiir tavaliselt siiasamasse kõrvale Rahumäele, kus puhkavad head sõbrad – Kalmer Tennosaar, Emil Laansoo, Kustas Kikerpuu, Venda Tamman, kunagine garderoobikaaslane Endel Pärn – ja ikka taban hetke, et tahaks neile kangesti midagi öelda," kirjeldab laulja Voldemar Kuslap.

"Enda jaoks leian ma kalmistutelt pigem rahu ja vaikust. Aga korjan ka mõne risuoksakese või riisun pisut lehti, kui mõne sõbra haual pole pikemat aega käidud. See ei võta ju tükki küljest," arvab laulja.

Samal teemal

Voldemar Kuslapi huvi kalmistute vastu on kestnud aastakümneid. Ta ei käi seal siiski ainult rääkimas surnutega, juba oma lahkunud kolleegidega, kuigi juhtub sedagi. Palju kauemaks jääb ta mõne kalmu juurde peatuma siis, kui haud on seotud mõne kultuuriga väga tihedalt seotud ja Eestile palju andnud inimesega. Selleks on ta Eesti kalmistute ajalugu uurinud juba piisavalt kaua ja võib selles teemas pretendeerida ühe meie harituma asjatundja tiitlile.

Voldemar Kuslapi teadmisi on viimasel ajal tihti kasutanud näiteks ajakiri Elukiri, kelle lugejatega ta on koos teinud kahepäevase kultuurireisi erinevatesse Kesk-Eesti rahulatesse. Loomulikult giidina.

Suure-Jaani kui kultuurimonument

"Juba teekond Tallinnast Kesk- ja Lõuna-Eesti kalmistutele on täis põnevaid lugusid, mis võtavad lausa hinge kinni. Alles hiljaaegu sain näiteks teada fakti, milline mees oli Tuhala mõisa krahv.

Ludwig August Mellin oli sellise rahvusvahelise mõõduga kartograaf, kelle 250 aastat tagasi tehtud maakaardid olid nii täpsed, et olid isegi veel nõukogude ajal siin salastatud. Mul oli ka võimalus võrrelda Mellini 200 aastat vanu ning umbes saja aasta vanuseid Ameerika kaarte. Viimased olid tunduvalt ebamäärasemad. Egas ilmaasjata andnud üks Lüneburgi kirjastus välja veel 1972. aastal Mellini tehtud kaardiatlase. Paremaid lihtsalt polnud," teab laulja.

Täiesti patt on Kuslapi arust peatumata mööda sõita sellisest pisikesest kohast nagu Suure-Jaani, sealsest kirikust ja kalmistust. "Mis imevägi on küll sünnitanud sedavõrd palju Eesti kultuuri suurkujusid just sellesse, natuke üle tuhande elanikuga piirkonda?" imestab laulja. "Kogu heliloojate Kappide dünastia, Mart Saar, trompetiprofessor Julius Vaks, kunstnik Johann Köler... Neist iga mees on legend ja väärt seda, et tema kalmul korraks aeg maha võetaks ja mõeldaks, kui palju vaesem oleks elu ilma nende inimesteta."

Voldemar Kuslap mõtiskleb samas, et teda ei vii kalmistule mitte religioossed kaalutlused. Ainult uudishimu. "Aga nii palju ma Jumalat usun küll, et jõululaupäeval alati kirikus käin. Ning ka minu poja Argo elutee pööras mingil hetkel nii, et pärast õpinguid tolleaegse Pedagoogilise Instituudi kultuuriteaduskonnas lõpetas ta ülikoolis teoloogia eriala."

Eriline vürts on Kuslapi jaoks jälgida, missuguseid fantastilisi hauakive on meie inimestele pandud. "Süda läheb eriliselt soojaks, kui need on tehtud lihtsatest põllukividest. Lihtsad, aga mõjuvad väga meeldejäävalt!"

Ees ootab Hietaniemi

Tema hinge aga kriibib väga valusalt külaskäik kodukanti Udernasse, Suure-Jaani kõrval teise Eesti kultuurimekasse. "Kui räsitud nägi välja meie vana armas koolimaja ja park, kus kool likvideeriti juba 1973. aastal! Aga seal koolis on käinud Friedebert Tuglas, Leopold Hansen, Jaan Kärner, Konrad Mägi, Olav Roots, Helmi Mäelo, kes tõi ju 1922. aastal Eestisse emadepäeva tähistamise... Osale neist on püstitatud mälestussambad, mis seisavad nüüd hooldamatutena võsas. Kurb!"

Mõistagi ei saa ükski rahula vastu Raadi kalmistule meie vaimses kantsis Tartus. "Sinna tõmbab mind alati, kui selleks võimalus on. Ja alati on sealt leida midagi uut ja vaimu kosutavat."

Hoopis tõsisemad väljakutsed seisavad aga solistil ees lähitulevikus: Kuslap istub reisijuhi toolile, kui buss sõidab Helsingisse Hietaniemi kalmistule, mille kultuurilugu on Eestiga rohkem seotud kui me arvata oskame. Reisi saatev sõna on seal jagatud juba mitme inimese vahel – ühele inimesele läheks see võimas ettevalmistus liialt mahukaks. "Seal puhkab nii Tallinna kui Helsingi peaarhitektina töötanud Carl Engel, kes on põhjanaabritele projekteerinud peaaegu kogu Helsingi kesklinna alates senatihoonest, toomkirikust ja ülikoolist ning selle raamatukogust. Samuti on seal Haapsalust pärit, hilisem Soome kindralkuberner Fabian Gotthard von Steinheil, kelle järgi on nimetatud paljudele eestlastele meelde jäänud Helsingi üks peatänavaid Fa-

biankatu. Nii Eesti kui ka Soome kultuurile tähtsaid tegelasi on Hietaniemele maetud kümneid."

Näinud New Yorgi ja Viini rahulaid

Juba Voldemar Kuslapi poisipõlveunistus oli elus korragi ära käia Pariisi suurimal ja tuntuimal, Pére-Lachaise’ kalmistul. "Mul õnnestus see 1987. või 1988. aastal, kui Eri Klas viis terve Estonia teatri külalisesinemistele Pariisi, kui seal tuli Mussorgski tähtpäeva puhul ettekandele kolm versiooni "Boris Godunovist". Teiste hulgas meie oma, see algne ja ehtne. Maailmalinna sai avastatud ikka täie rinnaga – paiguti oli tunne, et jalad on juba põlvini kulunud. Avastuste hulka jäid muude vaatamisväärsuste kõrval mõistagi Pére-Lachaise’, Montparnasse’i ja Montmartre’ kalmistu."

Mitte vähem võttis maestro hingetuks ka Viini Zentralfriehof, kuhu on maetud kõik Viini maailmakuulsad klassikud. "Või Salzburgi lähistel külakalmistu, kus on Herbert von Karajani kalm. Maailmakuulus dirigent oli ju kuulus oma autori-taarse, peaaegu diktaatorliku olemusega ja seal kuulsime loo, mis tundus lausa uskumatuna: kui tagasihoidlikult oli maailmakuulus Karajan end matta lasknud, peaaegu dressipükstes! Sarka olid saatmas mitte miljonid, vaid mõned üksikud inimesed."

Kuslapi meelest on kalmistukultuur igas maailma otsas isesugune – nagu peabki. "Ameerikas torkab küll silma, kui suur maa see tegelikult on ja kuidas on ruumi laialt käes. Seal ju meie mõistes kalmusid ei tuntagi – kalmistu on pigem suur golfiväljak rikkalike hauakividega. Kogu maailmas nähtu põhjal võin aga öelda, et Eestis on kalmistukultuur kõrgel tasemel. Kas või näiteks Põlva, Kanepi või Elva rahulad."

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee