Elu

Krista Aru: "Mida eestlane häbeneb? Kas seda, et meil on nii uhke rahvakunst?" (32)

Rainer Kerge, 5. märts 2011, 08:58
PLATS PUHTAKS: Kolmapäeval puhastati mudast Raadi järve seda otsa, mis jääb ehitatava muuseumihoone poole. Kopp kõlksus mingi suure tundmatu eseme vastu. Asja kutsuti uurima tuuker, aga selgust loosse ei saadud, kahtlustatakse, et mudas kükitab suur tsisternauto. Millal Raadil avatakse Eesti Rahva Muuseumi uus hoone, Krista Aru enam öelda ei söanda. Võib-olla õnnestub hakata kolima 2014. aastal. Võib-olla.  Aldo Luud
Miks eestlased häbenevad, et nad on eestlased – sellest ei saa Eesti Rahva Muuseumi (ERM) direktor Krista Aru aru. "Eestlased suutsid luua väga väikese ajaga oma professionaalse kultuuri igas vallas. Tekitada endale kirjakeele, mis on kõlbuline nii luulekeeleks kui ka kõrgema teaduse keeleks. Selle taga oli tohutu suur usk ja tohutu suur tahtmine.

Ja mida me siis nüüd häbeneme?" imestab Aru. Tunnistades samas: "Me mõtleme liiga vähe, me loeme liiga vähe..."

Kuidas ERM praegust valimiskampaaniat talletab?

ERM valimiskampaaniat eriti ei talleta. ERM katsub jälgida inimese lugu, mitte poliitikute lugu.

Poliitikud on kah vahel inimesed.

Valimisreklaami – kõike, mis puudutab riiki – kogub ja talletab ajaloomuuseum. ERM jälgib ja säilitab seda, kuidas eesti inimene oma elu korraldab. Eesti muuseumid ei ole tegelikult omavahel konkurendid. Meie kultuuripärand on ju küllalt väike, olgem ausad, me peame hoidma seda koos, mitte nii, et kõik ahnitsevad kõike endale kõhu alla.

Aga teine asi, miks ERM ei talleta valimiskampaaniat, on see, et ERMil ei ole mitte kusagile mitte midagi panna. Me oleme nii umbes kui umbes.

Miks mul uue maja tööprojekt seisab siin? (Krista Aru viitab kabineti nurka ladustatud kastidele, kus sees kaustad dokumentidega, silma järgi umbes kantmeetri suurune hunnik – R. K.) Sest mul ei ole enam mitte kusagile midagi panna. Viimast osa projektist ei lasknud ma enam välja trükkidagi.

Meil on kõik kapid täis. Kõik ajutised ruumid, mis meil on, on ennast ammendanud. ERM on elanud 102 aastat ajutistes lahendustes ja need on nüüd otsas.

See lennuväli, mida Raadile nüüd ehitama hakatakse, on kõikidest võimalikest lahendustest kõige parem? Kui see saab valmis, ei teki olukorda, et muuseum ei jaksa seda ülal pidada, sest kütmist nõudvaid ruume ja küürimist tahtvaid klaaspindu on liiga palju?

Miks te nimetate seda lennuväljaks? Kust on võetud selline suhtumine?

Muuseum, räägivad spetsialistid, peab olema kõigi nelja jalaga sügaval maa sees. (ERMi uue maja makett meenutab üle Raadi tiikide ja pargi ehitatud maandumisrada, mis üritab ise justkui õhku tõusta. – R. K.)

Miks peaks muuseum olema maa sees? See on 20. sajandisse kuuluv mõtlemine.

Muuseum nüüdisühiskonnas peaks talletama aega ja elu, mis on meie ümber, katsuma panna inimesi mõtisklema mingite teemade üle. Aga mitte olema raiutud maa sisse, suletud, valvatud.

Muuseum peaks olema keskkond, mis jälgib elu, mis väga delikaatselt tõstatab küsimusi, suunab tähelepanu, suunab inimesed mõtlema, kutsub kaasa lööma. See ei ole mingi lennuväli, see on Mälestuste Väli.

Jah, muidugi, see maja saab olema kallis, sest seal, ühes majas, püütakse lahendada kõik need küsimused: anda inimestele näitusteruum, tegevuseruum, keskkond, kus inimesel oleks lihtsalt hea olla. Ta ei peagi alati vaatama näitust, ta ei peagi alati õppima, aga tal peab olema seal majas hea olla.

Ja siin ongi see otsuse koht: kas me tahame seda või ei. Kui me ütleme, et ERMi pole enam vaja, siis võib ju need kogud laiali jaotada ja ära anda. Selles majas sellisel kujul praegu neid kogusid hoida on kuritegu.

Meil on 3500 õllekannu. Aga ükski neist ei ole ainult ese, ta on tegelikult lugu: lugu inimesest, meistrist, perekonnast, väärtusest.

Iga 3500 kannu lugu on teada?

Just! Ühe kohta on võib-olla rohkem teada, kuidas ja miks see koguti, teise kohta, kes on meister: miks meister oma märgid sinna tegi, mida need märgid meile jutustavad.

Kas neid õllekanne veel juurde kah tuleb?

Sellisel tasemel, selliste nikerdusega, sellise looga – väga harva. Meie ajas on ju väga palju masstoodangut, meil ei ole aega enam nii kaua süveneda ühe kannu tegemisse, ja panna selle sisse nii palju: peremärke, ornamente – millest osa kaitsevad halbade sõnade eest, osa halbade vaimude eest, osa hoopis toovad õnne ja tervist ja jõudu.

Kas mõni märk pohmelli eest kah kaitseb?

Seda ma ei tea. Sellist pohmelli-asja nendes kannudes ei ole.

Millise käsitööoskuse kadumise me kohe ära näeme?

Tohu ja õlgede kasutamine – see on praegu kõige kiiremini kadumas. Me ei oska enam koguda õiget tohtu ja õiget õlge, et neist teha uhkeid esemeid ja anumaid ja kausse. Need meistrid on ära kadunud.

Meie kogude hõbeehetest osatakse teha ja tehakse koopiaid, ehtemeistreid on juurde tulnud, aga just loodusliku materjali ärakasutamine ja sellest tarbeesemete tegemine on ununemas.

Mis tööprotsessi te viimati üles filmisite?

Viimane näitus on meil ju kartulinäitus. Ja siis me filmisime kõiki asju, mis meil kartuliga tehakse: kasvatamist, kasutamist, tänapäevast kartuli töötlemist. Need filmid jooksevad näitusemajas.

Aga võib-olla kõige suurem töö oli alepõllunduse filmimine. Me tegime läbi alepõllu rajamise, sellel vilja kasvatamise, vilja lõikamise, sellest terade saamise. See oli kolm aastat kestnud suur koostööprojekt, kus osalesid põllumajandusülikool, ERM, väga hästi alepõllundusega kursis olev Kaido Kama.

Milline oli paar tuhat aastat tagasi Eestimaal elanud inimene?

Väga looduslähedane. Tema kaks põhisoovi oli tagada ellujäämine ja elada koos loodusega.

Millise muutuse eestlane paari tuhande aasta jooksul on läbi teinud?

Kõik inimesed on muutunud, muutunud ei ole ainult eestlane, muutunud on terve maailm. Ja see maailm, kus me elame, on nii eklektiline, et selles ei ole enam ei rahu ega aega millekski. Vanal eestlasel oli rahu ja oli aega, meil ei ole enam kumbagi.

Õllekannu teha ei ole enam aega?

Ei ole! Aga vaadake, kui inimesed hakkavad käsitööd tegema, ütlevad nad, et nad puhkavad selle töö ajal. Sest tegelikult on see aeg, kui inimene on iseendaga, ta ei torma siis kusagile. Istub ja nokitseb. Aga see on meist kadumas – oskus näha aega ja rahu.

Miks eestlased praegu Eestist ära lähevad?

Eestlased on alati ju läinud, ükskõik, mis aega me vaatame. Vaatame või 19. sajandi algusesse.

See väide, et just praegu voolavad Eestist ajud ära – teie enda pojad õpivad ja abikaasa töötab aastaid välismaal – pole siis tõsi? Välismaale minemine on protsess, mis on kogu aeg toimunud?

Kogu aeg on Eestist mindud! Kord mindi

BAMile, kord mindi Moskvasse õppima. Aga senikaua, kuni minejatel säilib suhe Eestisse ja kuni nad on veendunud, et nad tulevad tagasi, siis peaks see Eestit ainult rikastama!

Kui sa õpid elama suurlinnas, saad hea hariduse, tuled tagasi ja annast sellest midagi edasi, siis see on suurem väärtus, kui lõpetada siin kohalik ülikool cum laude.

Peamine, et me suudaksime väljas õppinuid ja töötanuid, teistmoodi kogemusi saanuid rõõmuga vastu võtta. Et me ise siin istudes ei muutuks piiratuks ja kadedaks. Siinne keskkond peaks olema selline, kuhu tahetakse tagasi tulla.

Teie pojad ja abikaasa tulevad tagasi? (Krista Aru abikaasa Jaak töötab Saksamaal sisehaiguste arstina; poeg Jaan teeb Saksamaal doktoritööd, mis uurib teadvust ja selle reageerimiskiiruse mõjureid; poeg Juhan on magistrant Prantsusmaal, raamistades neuroteadust ja mikrobioloogiat matemaatiliste mudelitega – R. K.)

Jaa! Poisid on suutnud osaleda Tartu Ülikooli täppisteaduste kooli töös ja pidada loenguid oma kunagises koolis, Hugo Treffneri gümnaasiumis. Koos teiste väljaspool Eestit õppivate noortega korraldavad nad teadusseminare Euroopa riikides. Ja nii nende kui ka paljude teiste väljaspool Eestit õppivate noorte meelsus on täiesti selgelt see, et nad tulevad Eestisse tagasi.

Välismaal kasvavad praegu suuremad Eesti patrioodid kui Eestis?

Jaa! Minu noorem poeg on öelnud korduvalt, et ta ei saa aru siinsest virisemisest. Miks eestlane ei ole uhke nendesamade oma õllekannude üle? Miks eestlane ei oska selle üle rõõmu tunda, mis tal on?

Minu küsimus on kah see, et mida me häbeneme. Kas me häbeneme seda, et meil on nii uhke rahvakunst? Kes seda siis veel peab kiitma, kui mitte meie!

Eestlane häbeneb oma 700aastast orjaööd.

Jah, aga eestlased suutsid 19. sajandi lõpus, 20. sajandi alguses tõusta püsti ja hakata eesti keeles rääkima, luua väga väikese ajaga, väga kiiresti oma professionaalse kultuuri igas vallas. Tekitada endale kirjakeele, mis on kõlbuline nii luulekeeleks kui ka kõrgema teaduse keeleks. See sündis väikese aja jooksul ja selle taga oli tohutu suur usk ja tohutu suur tahtmine. Ja mida me siis häbeneme?

Ajakirjandusteadlasena, Juhan Peegli õpilasena, on teil moodsa Eesti lehti lugeda väga piinlik?

Kahju on. Mina olen veendunud, et ajakirjandusel on olnud tohutu roll selles, et Eestis oma riik tekkis, et Eesti suutis nii kiiresti oma kultuuri üles ehitada.

Jannseni-aegne ajakirjandus oli selgelt juhendav, õpetav, pedagoogiline.

19. sajandil oli ta oma rolli tunnetav ja kasvatav! Kaugem eesmärk oli kõikidel väljaannetel üks: rahvaks saamine ja rahvusena püsimine. Nad võisid omavahel vaielda – Grenzstein ja Tõnisson sõimasid teineteist nii et hirmus, kumbki oma lehes ja kui kokku said, siis seda hullemini. Aga see ei matnud ära üldeesmärki, mis oli suurem igast mehest.

Esimest korda juhtus see 1920. aastate lõpul, et tuli peale rahamaailm ja ajaleht hakkas muutuma kaubaks, mis pidi müüma.

Aga see ei olnud siis veel nii traagiline. 1920ndate lõpuni oli ajakirjandus see, kes kasvatas ja hoidis üldist väärtussüsteemi, selgitas asju. Miks inimesed nii paljudest asjadest ühtemoodi aru said? Selle pärast, et ajakirjandus selgitas neile seda – kõik lugesid lehti, ja üldine kultuuriteadmine oli üks ja seesama.

Kui ajakirjandus 1920ndatel muutus, läks hariv ja kasvatav joon üle tugevale kolmandale sektorile, mis oli selleks ajaks Eesti vabariigis ju olemas. Kõik need suured organisatsioonid: Akadeemiline Emakeele Selts, ajalooselts, sõudjate liit – neid oli ju tohutult palju ja kõigil oli oma häälekandja – võtsid üle väärtussüsteemi hoidmise.

Ja kui tuli nõukogude võim, lõhuti kõik ära.

Ning nüüd meil ei ole tugevat võrgustikku, mis looks seda haridussüsteemi, väärtussüsteemi, laiemalt ühist kultuuriteadmist.

Ajakirjandus seda rolli enam ei täida. Pärast nõukogude aja lõppu oli ju tohutult palju seletavat, selgitavat, suunavat ja heas mõttes kasvatavat ajakirjandust. Aga siis sai see otsa, ning tugevat kolmandat sektorit praegu ju pole.

Praegu võiks see roll olla muuseumidel – kui need suudaksid olla tugevad ja suhelda ühiskonnaga ja märgata teemasid ja pakkuda ka inimestele tuge. Aga muuseumid, kaasa arvatud ERM, ei ole selleks valmis.

Kui te jälgite ajakirjanduses käivat poliitilist võitlust ja meediakontsernide omanike vahelist võitlust, siis millal meil varsti jälle mõni leht sekvestri alla pannakse – nagu omal ajal võttis valitsus Jaan Tõnissonilt Postimehe ära?

Seda aega enam ei tule. Praegu on majandusvõim ju nii suureks läinud, et ükskõik, mille üle vaieldakse, on need vaidlused mitte niivõrd läbi sotsiaalse prisma, kuivõrd ikkagi läbi raha.

Vastutustundlikku vaidlust ajakirjanduses ma ei ole lugenud. Mul on piinlik ja kahju tänase ajakirjanduse pärast.

Ma armastan Sirpi, sest ma arvan, et eesti lugeja loeks, kui ajakirjandus suudaks kirjutada sisulistest asjadest. Ma arvan, et inimesi huvitavad tõsisemad teemad hoopis rohkem, inimene tahaks hoopis rohkem targem olla.

Mitte lugeda presidendi vastuvõtu kleitidest, mida avaldatakse, sest "inimesi sellised asjad ju huvitavad".

Presidendi vastuvõtu kleitidest kirjutamine ei ole ju ka halb! Minul ei ole näiteks Õhtulehe vastu midagi, Õhtuleht on omas stiilis ja temal võivadki need kleidid olla. Aga võiks olla mingi jaotus – kõik väljaanded ei peaks kleitidega tegelema. Lehed ei eristu enam.

Minu jaoks eristub Sirp ja Maaleht. Aga Päevaleht või Postimees – noh ega ikka eriti ei eristu kahjuks. Lehtede selge eripära kadumine on kõige kurvem.

Kui nišiväljaanded, nagu Sirp ja Eesti Jahimees kõrvale jätta, jaguneb meie trükimeedia Õhtuleheks ja kehvasti tehtud õhtulehtedeks?

Jah. Kahjuks see nii on.

Ja sellist aega, nagu 1990. aastal, kui Rahva Hääle tiraaž oli 205 000...

... ei tule enam iialgi. Aga ma ikkagi igatseksin just nimelt seda, et päevalehed võtaksid vaevaks süveneda päevateemadesse. Kui sa oled päevaleht, siis sa peaksid mitte andma ainult lühikesi jupikesi, mingeid ülevaateid, vaid tegelikult ikkagi julgelt liikuma selles suunas, et lugeja on suuteline ise mõtlema ja pikematest tekstidest aru saama. Ja kui ta ka kohe ei ole, siis kasvatustööd teha on ajakirjandusel ikkagi kõige lihtsam. Me mõtleme liiga vähe, me loeme liiga vähe.

Aga samas ma ei usu, et see ajakirjanduse kasvataja roll enam kunagi tagasi tuleb. Pigem ma näen, et ühiskonna üldise kultuuriteadmise kasvatamise peaksid enda kanda võtma just muuseumid, raamatukogud, muud jäävaid väärtusi sisaldavad, hoidvad, kandvad asutused.

Meile meeldib üllatada välismaalasi teatega, et eestlased söövad kama ja verivorsti. Mis on see ese, mille te tõstate välismaa külalistele laua peale – vaat see värk siin on eesti kultuurile ürgomane! See on 100 protsenti Eesti!

Kõik needsamad õllekannud on sellised, et ma võiks minna, kinnisilmi sealt ühe välja võtta ja väga veenvalt rääkida, et see õllekann kannabki endas eesti rahva kultuuri. Ja ma ei valetaks mitte ühelgi juhul. Sest neil on igaühel Eestiga oma lugu.

Ja teine asi on meie rahvarõivad. Aga nende puhul sa ei saa seda ühte välja tõsta. Mis ma siis ütlen? Et mina olen Jõhvi kihelkonnast ja Jõhvi kihelkonna rahvariided on kõige ilusamad? Ei ole võimalik!

Aga see on väikese Eesti üks ilusaid eripärasid, et selles väiksuses on koos nii suur rikkus. Kõik need rahvariidekäised, mis on olemas – need mustrid on ju fantastilised! See ei ole ainult muster, seal on lugu sees! Ja see lugu räägib kas hoidmisest, kaitsmisest või millegi soovimisest.

Ja nii nagu eesti rahvalaul ei ole ainult orjapõlvest.

Eestil on kaks rahvalaulu: pulmaitk ja surmaitk!

Ei ole! On ikkagi päris ilusaid töölaule. Ja, jumal, kui rikkalik on meie vanasõnade, kõnekäändude, mõistatuste pool.

Kas meie vanasõnavaramu on suurem ja uhkem kui lätlaste oma?

Lätlastel on kah väga rikkalik vanasõnade kogu. Aga meie peaksime ise rohkem oma asjadest rääkima, selle üle rõõmustama. Mind ajab südamest pahaseks, kui ma näen või kuulen kusagil: mis meie kultuur, mis meil siin Eestis on – käpikud ja õllekapad. Ja mis siis? Kas see on häbiasi siis? Ah?

Väidetavalt olla USAs üks enim müüdud Eesti raamatuid "Eesti labakindad ilma laande laiali", mis õpetab kuduma eesti mustreis labakuid.

Me tunneme Ameerikast ühte proua

Bushi – mitte seda presidendiprouat –, kes on enda ümber koondanud terve klubitäie – 30 naist! – ameeriklannasid, kes arendavad Ameerikas eesti käsitööd. Koovad meie käpikuid meie mustrite järgi. Nüüd tulevad juunis jälle meile külla.

Nende side eestlastega on...

...olematu! Nad on ameeriklannad, nad ei ole mingid väliseestlased. Nad käivad kord aastas ERMis, joonistavad siit vaimustunult mustreid, see on selline kultuur, mida nemad oskavad kohati rohkem hinnata kui meie ise.

Eestlane ise kohe nagu tahab olla väike. Ei ole vaja olla nii väike!

Millal sureb viimane eestlane, kes oskab eesti keeles laulda "eestlane olla on uhke ja hää!"?

Mina arvan, et ei suregi. No miks ta peaks surema? Ju ta muutub jälle. Ja üldse, ma olen veendunud, et mingil hetkel muutub ka elu rahulikumaks. See tormlemine ja tõmblemine, mis meie aega iseloomustab – see läheb mööda.

Seltskond, kes on ERMi viimasel ajal tööle tulnud, sihuke 23–27aastaste põlvkond – nemad usuvad eesti kultuuri püsimisse ja tahavad selles ise osaleda, selle edendamises ise kaasa lüüa. Ja see on ilus!

Ja neil tõesti silm särab ja nad tulevad ja nad ütlevad, et nad peavad seda vajalikuks. Miks me siis peaks välja surema?

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee