Elu

Arvo Kukumägi: filmiga on siin vähe pistmist. See on elu ise. (29)

Urmas Vahe, 23. veebruar 2011, 07:05
Eesti filminduses on olnud periood, kus ilma Arvo Kukumägita ei tulnud naljalt linale ainsatki linti. Paljud teavad, et need ei tulnud kergelt, sest paiguti elab ta hoopis teises maailmas. Omaloodud maailmas, mille kilbiks on alkohol. Nüüd on valminud taas uus film. Seekord mitte Kukumägi osavõtul vaid mehest endast. Väga elujaatava pealkirjaga Kuku: mina jään ellu. See ongi väga avameelne film Kukumägi teisest maailmast.

Kõik, kes meie mingi perioodi suurimat staari lähemalt teavad, teavad sedagi, et kaine peaga on Kuku parajalt enesekindel ja edevgi. Kõik teavad, et Kukumägil on kodus 300 paari kingi, millest enamik maksab üle 10 000 krooni. Ning et kodus on tal nii palju riideid, et võiks oma sõnul avada terve kaltsuka.

Sellegi filmi alguses saab vaataja aimu Kukumägi üsna laiast joonest ka teises maailmas. Ta ei võta suu sissegi odavaid jooke. Kuigi oodata võiks. Vähemalt filmi algul on see nii. Pisut teisiti, kui tsükkel nii endale kui rahakotile väga painavaks muutub.

 Elu lubavas filmis ei häbene ta tõsise moega praalimast, et ainult Kukumägi juuksekarv üksi maksab miljoni. Ja ka filmimaailmas ta enam igasugust sitta kaasa ei teegi. "Minu ülbust ei võta minult keegi ära!" praalib ta.

Mitte ainult purjus pea ei räägi tema südame keeles. Süda ise räägib. "Abivalmis peab olema, ligimest tuleb armastada," toonitab ta rohkem kui ühel korra. Lausa heldimuseni satub vaataja sel hetkel, kui tema koer toob kümme kutsikat ja üks tore pere ühele karvakerale järele tuleb. Ainult mitte vaataja ei poeta pisara. Ka Kukumägi ise nutab lahinal.

Nende inimeste hulka, keda ta samuti südames väga tähtsal kohal kannab on tema ratastoolis varalahkunud setust sõber Heino Lemming. Kuku hoolitseb tema eest  kuis võib ja oskab. Viib teda välja ja õuele, ka kalale ja kirikusse. Ka kusagile peotuppa. Lubab sügisel jälle tulla ja maja kõpitseda. Aga kukub ise vahepeal rängalt jooma ja sügis astubki jõudsalt kevade poole. Vahepeal jõuab ta siiski nii palju, et sõbrale jõuluvana mängida. Aga ei vea sõber ega ta maja kevadeni välja. Ühel heal päeval on elamine püsti tules ja Heino selle sees.

Vaatajal kisub parajalt võikaks

Patt oleks filmilinti hakata enne lahti kerima enne kui ta publikuni jõuab. Aga mõned seigad põletavad kui tulise noaga ja jätavad templi mõneks ajaks kindlasti.

Kukumägi pöörased elukaared on viinud ta järjekordse filmini. Elustaar on tõmmatud järjekordsesse filmi, kui Puustusmaa hakkab väntama oma "Punast elavhõbedat". Kangelane on aga maa alla kadunud. Sellegi biograafilise filmi üles vändanud Andres Maimik läheb kadunud hinge otsima. Vähemalt sajas filmis mänginud mees on maja taga miski ehitusprahi sees pikale olekus, mis ei luba suitsugi süüdata... Laubal, kulmudel ja ninal pakitsevad aga sellised verevalumid nagu oleks keegi täiest jõust tellisega näkku äsanud.

Mingisuguse ülipikaks veninud tsükli järel on raske Kukut üldse ära tunda: tegu on punsunud ja eemaloleva näoga mehega,  kelle eluküünal ilmselt õhtuks kustuma peaks.  See vennike kui kodutu kevadel ei suuda muud kui istuda, suitsetada ja vaikselt ilastada. Tema truu sõber Heino Seljamaa ja Kuku naine Marit vaatavad seda kurbmängu väga nukralt pealt.

Järsku ongi film rohkem Kuku kaasast Marit Merist, õigemini tema armastusest "eesti kultuuripärandi" vast, keda ta elus kõige rohkem hoiab.

Aga ka Mariti närvid pole traatlõngast. Võtab filmistaarilt kratist kinni ning viib Wismarisse. Maksab.... Varsti on vana jälle  koomas. Ainult džinnipurk päästab, mille Marit ka vaiksel etteheitel ava. Tal on valus vaadata, millised piinad mehel on...

Enam ei mõista ta muud, kui kaasa kõikvõimalike nõela- ja pendlimeeste kadalippu saata. Miski ei aita... Kuku läheb tõsiselt välja nendest raamidest ja ootustest, mis talle on pandud. Ometi on raamid püsti, kui sisu kipub vahest vägisi hääbuma.

Kuku soostus ise endale võtma peaosa

Film on alati väljamõeldis. Kukumägi seekordne linateos pole seda poolegi kaadri eest. Üles on võetud puhas elu. Just see, mida inimesed elavadki. Igaüks omal moel.

Inimene ei näe ilmselt kuigi tihti kõrvalt enda koomasolekut. Kas tuli vähe jube tunne ka?

Kooma on ju üldselt vaid seisund. Kuigi üsna naturalistlik seisund. Kuigi saab veel naturalistlikumalt. Näiteks näidata, kuidas soolikaid on terve kilomeetri jagu suust väljas. See on juba tõesti jube..

Aga mul polnud midagi varjata. Oli, kuidas oli.

Mis filmiga lõpeks tegu oli. Kas linateosega ühest joodikandest? Või on ta hoopis omamoodi õppefilm? Või koguni film suurest armastusest?

Need kõik küsimused on jah-vastusega. Loodan, et igaüks vaatab seda lugu just omaenda mätta otsast, isikliku rikutuse või rikkumatuse postamendilt.

Meie elu särab võltsglamuurist. See lugu on teistsugune. Siin pole kübetki emaili vaid see ongi elu. Jah, mõni hakkab ühel päeval superstaariks ja laseb endale heast-peast ette kanda niisugusel hulgal valskust, et süda läheb pahaks.

Aga mina oleks väitnud hoopis seda, et film on hoopis Maritist ja tema kõikevõitvast hoolivusest... Kuidas ta end vägagi pingeliste kaadrite ajal tundis?

Minu meelest väga hästi.

Võtteperiood kestis ju tegelikult kolm aastat või veidi pealegi. See ei olnud ju järjepidev valu ja linti on ka jõudnud need kõige kontsentreeritumad hetked. Oleks ju päris mõeldamatu, kui ma pidevalt sellises olekus püsiksin. Siis oleksin juba kindlasti surnud.

Mõtlesingi filmi vaadates, kuidas kõik tehniliselt üldse võimalik on? Kuidas  saab võttegrupp on kohal just siis, kui pinged kõige kõrgemal püsivad ja olek kõige ekstremaalsem?

Lihtsamast lihtsam. Ma ise helistasin kaameramehed kohale, kui tundsin, et asi käest kipub kiskuma ja ma õigesse dimensiooni hakkan jõudma. Kas tõesti keegi arvab, et ilma minu voli ja tahtmiseta oleks mind saanud filmida.

Esimene küsimus, mis pärast filmi läbivaatust pähe kargab, on  ainuvõimalik - miks sa seda tegid? Kas on see mingi  indulgents Jumala ees või avalik patukahetsuskiri. Või hoopis puhastus iseenda ja  ligimeste ees?

Oo ei. Nii suured sõnad ei ole selle loo puhul küll kohased. Ma ei tea, kuidas inimesed seda võtavad. Kas dokfimina? Aga nad võivad sellesse suhtuda ka kui mängufilmi, kus on tegu tagasihoidliku filmikogemusega keskpärase näitlejaga. Mul oli siin võimalus vaatajaga veidi manipuleerida ja seda ma ka tegin.

Tähelepanelik vaataja näeb kindlasti ka filmi helgemat poolt.

Kindlasti on inimesi, kes seda filmi vaatavad? Aga kas on ka mõni inimgrupp, kes seda üldse vaadata ei tohiks?

Kõik võivad vaadata. Mõni lausa kohustuslikus korras. Keelatud pole ta kellelegi. Sihtgrupp puudub.

"See oli puhas pihtimus"

Autorite kollektiiv koosseisus Andres Maimik,  Arvo Kukumägi, Kaidi Kaasik ja Martin Männik - ilma kedagi eriliselt esile tõstmata - arvab, et sisult üsna räige film üle võlli küll ei keera.

"Pigem näitab film, et Kuku on tegelikult väga vintske sell ja võimeline välja tulema olukordadest, kus nii mõnigi oleks juba murdunud. Millele viitab ka filmi pealkiri. Kui ta ka peaks nii mõnigi kord juba kuristiku kohal  ühe jalaga kõlgutama, suudab ta hammastega viimasest väädist kinni hoida ja maailma enda kasuks kallutada," märgib üks autoritest Andres Maimik.

Algselt siiski dokumentaalfilmiks mõeldud teoses ei saagi kõik stsenaariumi järgi minna. Eriti sellises, kus iga hetk võib olla ootamatu. Ükski stsenaarium ei näe eriti Kukumägi puhul ette, kui laiaks või sügavuti kõik minna võib.

Maimik ei eita, et väga palju, isegi üle poole filmist läks kindlalt prügikasti. "Ees oli ju ajalised piirid ning palju oli ka kordusi. Osa võtteid ei ühtinud üldse ka kontseptsiooniga. Osa oleks taas kui võsapetsiliku reportaaži mahakirjutus.

Jäigi puhas pihtimus. Raskeid hetki tuleb ette igal inimesel. On õnn, et kellelgi on julgust, vahest tahtmistki nendest rääkida. Kasvõi õpetuseks teistele välja käia. Kukul oli. Kuku näitab seegi kord, et ta on vinge mees. Koos kõigi oma saavutuste ja "saavutustega"."

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee