Kommentaar

Lahkus kõrgeim ENSVst ärahüpanu  (8)

Olev Remsu, kirjanik , 5. veebruar 2011, 08:55
In memoriam Aarne Hans Vahtra 24.05.1940–27.01.2011

Kui ookeani tagant jõudis minuni kurb sõnum Aarne Vahtra lahkumisest, lõi kõigepealt mu silme ette elevus, mis oli järgnenud tema põgenemisele kodumaalt 1982. aasta septembris, kui ta juhtis meie teatraalide delegatsiooni Pariisis.

Aarne Vahtra oli siis kultuuriministeeriumi teatrite valitsuse juhataja, minnes ajalukku kõige positsioonikama ENSV ametnikuna, kes on läänes poliitilist varjupaika palunud.

Loomulikult ei jõudnud ajakirjandusse sellest ainukestki sõna, jahmatav uudis liikus ainult suust suhu ning oli seda usaldusväärsem. Intelligentsikohvikud Tallinnas ja Tartus sumisesid mis hullu. Asi tundus täiesti uskumatu. Ise nii kõrgel kohal! Kultuuriministeeriumi partorg! Oodati, et hakkavad pead lendama, järgnevad vallandamised ja parteilised karistused.

Kõik algas EÜEst

Loomingus 7/2010 meenutab kunstnik ja nüüdne kunstiprofessor Leo Lapin, kuidas teda KGBs pärast Aarne Vahtra ärahüppamist neli tundi üle kuulati – kas te teadsite, mida teie sõber kavatseb? Miks te nn kompententseid organeid ei informeerinud?

Vahtra tähelend algas Eesti Üliõpilaste Ehitusmaleva kesk-staabist. Õppinud sünnilinnas Põltsamaal ja Tallinna Pedagoogilises Instituudis, jõudis ta tänu sünnipärasele organisaatoritalendile tudengkonnas kõrgelt hinnatud EÜE tippu, oli aastal 1966 komissar, 1967 komandöri asetäitja ning aastatel 1968 ja 1969 komandör.

EÜE keskstaabis kohtusingi mina Vahtraga esimest korda, olin toona malevalehe üheks toimetajaks ja tegin temaga intervjuu. Keskstaabis oli nooruslikku jooksmist ning isegi kärkimist, selles üsna närvilises ja edevas õhkkonnas paistis silma just Vahtra rahu ja südamlikkus.

Oleme muide mõlemad kirjutanud ehitusmalevast raamatu. Vahtra kahasse teise komandöri Donald Visnapuuga «Kivised suved» (1973), mina romaani «Lapsepõlvest Malleta» (1981, 2009).

Vahtrast sai pärast EÜE kesk-staapi ETV noortesaadete peatoimetaja. Suure kultuurihuvilisena oli ta seejärel Noorsooteatri direktor (1974–1977) ning edasi kultuuriministeeriumi teatrite valitsuse juhataja asetäitja (juhatajaks Jaak Allik). Kui Allik läks peatoimetama enda asutatud ajakirja Teater. Muusika. Kino, sai Vahtrast juhataja.

Kunsti- ja teatrielu aktivist

Tagantjärele tuleb tõdeda – teater oli meil toona tunduvalt liberaalsem kui ükski teine kultuurivaldkond. Liberaalsem muidugi nõukogulikus, mitte läänelikus mõttes.

Väliseestlaseks küpses Vahtra mõne aastaga Pariisis, suheldes peamiselt Vene emigrantkonnaga, ning tegi samas kaastööd Vabadusraadiole. Minagi kuulasin teda läbi kõrvutapva ragina. Vahtra saated Vabadusraadios olid tasemel, tal oli seestpoolt nägija inimese pilk.

1987 jõudis Vahtra väliseesti pealinna Torontosse. Kanadas elatas ta ennast peamiselt maalriametiga. Viimaks lõi ta pisikese ehitusfirma.

Peamine oli Vahtra jaoks siiski kunst, tema isikunäitusi on olnud näiteks New Yorgis, Vancouveris, Pariisis, Varssavis, Stockholmis, Tallinnas, Tartus ja Pärnus. Vahtra viljeles maali, graafikat, skulptuuri, karikatuuri ja pisigraafikat, eriti raamatumärke. Minugi kodu seinal ripub tema töid. 1998. aastal oli tal Torontos näitus koos kunstnikust tütre Sirja-Liisa Vahtraga.

Torontos sai endisest teatriametnikust teatritegija. Vahtra alustas huumoriõhtute lavastajana Eesti Maja kohvikus, ent lõplikult leidis ta ennast Toronto eesti teatri Ilutuli loomingulise süütaja ja hõõgvelhoidjana. Parematel päevadel tuli välja neli lavastust aastas. Vahtra oli ühtaegu teatri direktor, näitejuht, näitleja, produtsent ja lavatööline. Kaasalööjate vanus algas ühekohalisest numbrist ja lõppes pealt 80 aastaga. Kõiki oskas Vahtra rakendada, kõigiga oskas ta suhelda.

Repertuaariks oli peamiselt eesti luule ja proosa, kasutatud autoritest mainigem Andres Ehinit, Juhan Saart, Ott Arderit jt. Tuli ka tunnustus, Ilutulest pidas kogu Toronto kogukond sügavalt lugu, Vahtra oli tuntud ja armastatud lavastaja. Õige paljud noored kanadaeestlased on tunnistanud, et just Vahtra tõi nad eesti keele ja kultuuri juurde.

Kirjanduskriitikuna arvustas Vahtra Toronto eestikeelses lehes Eesti Elu ja selle eelkäijates Vaba Eestlane ja Meie Eestlane eesti kirjandust.

Retsensendina oli ta heatahtlik, leidis alati üles teose positiivse külje. Vahtra kirjutas siinseteski lehtedes ja veebiväljaannetes, nii mõnigi kord kommentaariumides, tegi seda oma õige nime all, hoidis rahvusküsimuses radikaalset joont ja võitles väljakujunenud idapiiri de jure tunnustamise vastu.

Tegija ka filmialal

Suureks ürituseks kujunes eesti dokumentaalfilmide festival Torontos «EstDocs». Olen tänulik, et ta valis appi mind. Tegime kaks esimest festivali, nüüdseks on üritus jõudnud juba seitsmenda korrani.

Raske haiguse kiuste jätkas Vahtra korraldamistööd. Tema viimaste projektide hulka kuulus Skype’i abil videosilla loomine kodumaa ja Toronto vahel. Eestis tutvustas oma loomingut kunstnik ja kirjanik Toomas Vint, Torontost esitas saalitäis inimesi küsimusi. Üritus oli ette nähtud kestlikuna, kuid kahjuks jõudis see toimuda detsembris 2009 vaid kord.

8 KOMMENTAARI

Loe kõiki (8)

Põnevat ja kasulikku

Laske lastel Lätimaad avastada
8. november 2018, 13:25
Lähme Lätti!
6. november 2018, 11:16
Ahju ja valmis – mitte mingit kunsti!
14. november 2018, 11:36

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee