Eesti uudised

Kas Diana nägi oma surma ette? (110)

Kaarel Tigas, 3. veebruar 2011, 07:04
TEADUS vs. MÜSTIKA: Kuigi Diana otsis vaimsele ja müstilisele psühholoogiast ka teaduslikku seletust, kahtlustas ta korduvalt, et temas hakkavad ravitsejavõimed avalduma.  Erakogu
Hukkunud Diana sõbranna on koos tema vanematega leidnud terve rea märke, mis viitavad üleloomulikele võimetele – ehk oli õnnetu surm kanalisatsioonikaevus tegelikult liikumine uuele tasandile ja võimalus oma sõnum mahajääjatele edasi anda?

Nädala eest Pärnus avatud kanalisatsioonikaevu kukkunud ja tõenäoliselt uppunud Diana Aitai (22) jättis aktiivse suhtleja ja suhtlusmeedia kasutajana lähedastele maha terve rea küsimusi ja seoseid, millele tema ema Irina ja isa Peeter ning sõbrannad on vastuseid otsinud. Miks hakkas piiga just enne surma tegema märgilise tähendusega asju? Humanitaarvallas ülimalt võimeka, kümmet keelt osanud Diana sõbranna Gerly Kättmann klapitabki kokku märke, mis viitavad sellele, et Diana valmistas ennast ja lähedasi õnnetuseks ette. Kas tõesti vaim teab ja annab märku, kui kehal on käes aeg siit lahkuda, ning jätab maha vaid kõige ilusamad mõtted ja hetked?

Tavatu rõõm ja jutt uuest algusest

Venelannast ema elab Pärnus üksi, Diana käis aga ülikoolis ja elas oma elu. Harvadel kohtumistel kippus temperamentsetel naistel tihti tühjast tüli tõusma. "Irina oli teinud Dianale ettepaneku, et tead, me oleme juba kaks täiskasvanud inimest ja proovime seekord nii, et me ei hakka tülitsema," räägib Gerly. Nii läkski. Diana sorteeris kastidesse tõstetud lapsepõlveasju ja andis sealt emale ühe oma punase kõrge kaelusega polo. Seejuures öelnud ta, et võta endale, temal seda enam vaja ei lähe. Ta leidis ka kunagi Peterburist toodud külmkapimagneti: "Suur tuledesäras sild. Lahti tõstetud sild..." Samal ajal kui ema ja tütar magnetit vaatasid, kukkus külmkapilt teine, inglikujuline magnet ning sellel murdus üks tiib.

Tavatult rõõmus olnud Diana päev enne surma endiste klassiõdedega kohtudes. Elav ja energiline, rääkis uuest algusest ning avastustest seoses elu ja endaga.

Õnnetus juhtus pärast hambaarsti juures käimist. Diana palunud emal arstiaja kinni panna juba detsembris. Ta saigi aja 24. jaanuariks kell 10.20. Kui Diana kohale läks, selgus, et teda pole üldse registreeritud, sellist vastuvõtuaegagi pole. Registratuurist vabandati ja anti uus aeg. Saatuslikul kolmapäeval, Diana Liverpoolis elava isa sünnipäevahommikul, helistati arsti juurest, et üks aeg vabanes, kas Diana saaks tulla. Sai. Ema oli ilmselt üks viimaseid, kes tütrega enne saatuslikku kukkumist rääkis: "Ta helistas mulle, et käis hambaarsti juures – kõik on korras, ei pidanud ravima. Ta oli väga rõõmus."

Vaimne sild lahkumiseks

"Ema meelest oli see kõik väga kentsakas, sest Diana tavaliselt ei helistanud talle üldse, kui midagi olulist öelda polnud. Et ta nii rõõmsa häälega teatas sellist mitte kõige säravamat uudist, oli lihtsalt imelik," räägib Gerly.

Kanalisatsioonikaev on hambaarstikabinetist vaid mõnesaja meetri kaugusel. Paari päeva eest läks koos Gerlyga sinna ka Diana ema – varem ta lihtsalt ei tahtnud. "Imelik, pisarad ei tule," ütles ta tütre hukkumispaigal seistes. Helget või valget märki on ka Gerly nüüd korduvalt kaevu juures tunnetanud: "Mitte et keegi oleks seal oma elu jätnud, see oleks nagu mingi valgusühendus. Oleme Diana isaga arutlenud, et tal võisid olla siitilmast lahkumiseks vaimsed sillad juba loodud."

Tund enne häirekeskusesse tehtud appikutset helistas Diana Gerly õele ja kutsus teda jalutama. Kohtumine lepiti kokku reedeks. Kas või seepärast on Gerly arvates välistatud võimalus, et Diana endalt ise elu võtta soovis. Diana aga jalutas pärast kõnet üksi, jäljed jõeäärsel puutumata lumel viisid otse lahtise kaevu juurde.

Kolm tüdrukut tunnevad teineteist kooliajast. Diana ja Gerly olid klassiõed nii Pärnu Kuninga tänava põhikoolis kui ka Sütevaka humanitaargümnaasiumis. Põhikooli aeg oli Dianale raske. Ta ei läinud üldise vooluga kaasa – rääkis teistsugust juttu ja oli tänu kodu slaavi taustale välimuseltki teistsugune. Klassikaaslased trampisid teda igas mõttes jalge alla, seetõttu oli Diana endasse tõmbunud. Gümnaasiumi läks ta puhta lehena ja seal avastas, et kui ta midagi räägib, areneb sellest diskussioon – teda kuulatakse. See oli justkui uuestisünd.

Gerly teab, et põhikoolis läbielatu tuli Dianale tihti meelde. Päev enne surma läks ta üle pika aja vanasse koolimajja. "Ma olen tänulik, et olen vaba Pärnu Kuninga tänava põhikoolist," kirjutas ta sealt naastes. Diana käis koolis tundide ajal, ja isegi renoveerimisega kõvasti muudetud maja tuletas talle oma üleelamisi meelde. Ta jutles õpilastega – lapsed olid tema jaoks avastamata maa. Gerly sõnul ei rääkinud Diana kunagi soovist emaks saada. "Ta leidis endas jõudu andestada ja oli õnnelik, et suutis lõpuks vanade koolimälestustega rahu teha," teab sõbranna.

Otsis vaimukogemustele teaduslikku selgitust?

"Diana blogis ilmusid väga kummalised kirjutised. Kui neid kolmapäeva öösel lugesin, siis mõtlesin, et huvitav, millisest suhteliinist või mingist sisemisest veendumusest ta jälle lahti laskma pidi, sõnum oli umbmäärane ja üldistav," mõtiskleb Gerly.

Just kaks viimast sissekannet jäävad lähedasi kummitama. Ilmselt ei teadnud Diana täpselt, mis juhtub, kuid tajus, et leitud uued tõed toovad lähipäevil uue alguse. Voolamine ja vooluga kaasaminek. Üht postitust läbivad äraliikumine ja inspiratsiooniallikaga ühenduses olemine.

Viimases ingliskeelses postituses, mille pealkirja võib tõlkida ka "Kaev, in memoriam", kirjutab ta: "See ilus hoovus, ilus roheline valgus, ühendades sillana seda, mis oleks võinud olla tühimik. Alati olemasolev. Naeratades seestpoolt väljapoole. Kuhu ma küll lähen ilma peeglita minu hingele?

Eks, ma arvan, ma jätkan edasiliikumist, nagu ma tavaliselt teen. Tõus ja mõõn, kiht kihi peal. Mitte lõpp millelegi päriselt, lihtsalt muutus. Lihtsalt võimalus näha, mis seal on olnud." (Gerly vabatõlge – Toim.)

Mullu 4. juunil hakkas Diana kirjutama ühte väikesesse märkmikku, mille eest ta tänulik on: "Ma olen tänulik. Ma olen tänulik selle eest, et ma olen elus. Et mul on silmad, millega ma näen. Et mul on kõrvad, millega ma kuulen."

Augustis päevik katkeb. Hariliku pliiatsiga on jäänud viimane kuupäev, kuid sellele ei järgne midagi. Järgmisel leheküljel on sissekanne 23. jaanuarist. Ta on tänulik, et on lõpuks ometi leidnud enda sees selle tugevuse ja selle millegi, mida ta on võimeline seestpoolt väljapoole kiirgama, selle millegi, mis paneb teda sellest millestki aru saama. Et ta lõpuks ometi tunneb, et kuulub sellesse ühiskonda, kus ta elab, et ta on võrdne osa sellest.

Loe Dianast ja müstilistest seostest pikemalt www.kohalolu.com

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee