Elu

Arvuti tagant "Eesti laulule": "Mind innustasid Jaapani videomängud." (35)

Kais Allkivi, 12. jaanuar 2011, 06:59
HARV NAERATUS: Tumemuusikat harrastava ja enamasti tõsise moega Silvi naeratama saamisega oli fotograafi sõnul tükk tegemist. Viimaks see siiski õnnestus.  TAIRO LUTTER
 

"Olin arvutinohik. Ma mängisin "Final Fantasy" eri osi, sealne muusika meeldis mulle kangesti. Tahtsin samuti sellist teha," seletab jaapanipärast esinejanime Shirubi Ikazuchi kasutav ja tavaelus muusikapoe müüjana leiba teeniv Silvi Pilt (22), et esimesi elektroonilisi lugusid looma ajendas teda Jaapani videomängusarja muusika. Nüüd on ta ühega neist jõudnud "Eesti laulu" poolfinaali.

Samal teemal

Tihti peab Silvi vastama küsimusele, mida tähendab artistinimi Shirubi Ikazuchi (ta ise hääldab seda: "Šir´ubi Ikas´utši"). "Shirubi" on tema eesnime jaapanitähestikuline kuju, "ikazuchi" on tõlkes "kõu".

Sellise nime all on Silvi laulja ja lugude kirjutajana tegutsenud umbes poolteist aastat. "Esimesed pool aastat ei olnud niivõrd tegutsemine, vaid pigem toas nokitsemine. Suletud ringkonnale laadisin lugusid ka internetti," täpsustab ta. Siis lisandusid esinemised, kus Silvi pärusmaaks on vokaal ja instrumentaalpoole eest hoolitsevad üks-kaks küla-lisesinejat. Praegu saadab teda süntesaatoril Maarja-Liisa ehk Mallu.

Neidu, kelle seni suurimad saavutused on soojendada Saksa elektropopibändi Diorama ja Jaapani visuaalrokibändi Guild ning saates "Eesti TOP-7" võidutsenud video "Seizure", innustas "Eesti laulul" osalema see, et mullu ei jõudnud finaali kaugeltki ainult peavooluartistid. Võistlustulle saatis ta oma repertuaari helgeima loo "St. Cabah": "See oli ainuke lugu, mis ei rääkinud otseselt postapokalüptilisest ajastust, kuigi see lugu on samuti osake sellest maailmast."

"Eesti lauluga" kaasnev melu, proovid-intervjuud-teleesinemised-stilistika, on tema jaoks pigem positiivne kui vastumeelne. "Südamelähedast asja on mu ellu juurde tulnud," rõõmustab Silvi, kes unistab sellest, et muusika oleks ühel päeval ta põhitegevusala. Praegu on ta müüja Laseringi muusikapoes. "Saan hästi kursis olla, millised on uued plaadid, ja satub peale vanematele asjadele, mille kohta varem ei teadnud. Meil on vägev seltskond koos: kõik on heas mõttes kiiksuga, teevad kunsti või muusikat. Igav nende seltsis ei hakka!" loeb ta üles oma töö plusse.

Varem ka teatris helitehniku tööd proovinud Silvi tunnistab, et helirežii köidaks teda siiski veel rohkem. Ehkki mitte niivõrd kui äraelamine muusikuna.

"Esimene kokkupuude muusikaga oli mul ühes kristlikus koguduses, kus ma küll enam ei käi. Seal sai hubases õhkkonnas laulda ning bongot ja kitarri mängida. Koos käis palju inimesi, kes bändi tegid," meenutab Silvi. Aasta hiljem, 10. klassis, hakkas ta kolme teise Pärnu tüdrukuga tegema rokkbändi Stand Before, kus mängis kitarri ja kirjutas lugusid. Grupp püsis koos umbes neli aastat.

Eeskujusid on palju

"Olin arvutinohik. Ma mängisin "Final Fantasy" eri osi, sealne muusika meeldis mulle kangesti. Tahtsin samuti sellist teha," seletab Silvi, kuidas ta praeguse stiili juurde jõudis. Et arvutimängud olid Jaapanis tehtud, valdas teda mõnda aega ühtlasi Jaapani-vaimustus: ta vaatas anime’t, õppis iseseisvalt jaapani keele grammatikat ja joonistas hieroglüüfegi. See tuhin on küll üle läinud, ent Jaapani muusikud Nobuo Uematsu ja Ike Yoshihiro mõjutavad tema loomingut endiselt, ehkki vähem kui algul.

Rohkem on aga kaudseid eeskujusid, kelle puhul on Shirubi Ikazuchi stiili mõjutanud üks kindel aspekt. "Mind inspireerib Björki julge kunstilisus – kuidas ta on väga kreisisid asju teinud. Mulle meeldib väga Massive Attacki saund – see, kuidas heli on keeratud. Vokaali poolest on mind inspireerinud näiteks gootibändi Fields of the Nephilim käreda häälega meeslaulja (Carl McCoy – K. A.). Ma ei hakka ise elades niimoodi laulma, aga ta on väga teistmoodi. Inspireerib see, et sa võid teha kui tahes veidrat asja ja ikka leidub maailmas keegi, kellele sa meeldid. See on mu mõtlemist vabamaks ja loomingulist väljaelamist julgemaks teinud. Viimasel ajal meeldib mulle Hurts. Nad teevad küll poppi, mille kuulamist minusuguselt ei eeldakski, aga väga maitsekalt," loetleb Silvi.

Eesti artistidest on suurim inspiratsiooniallikas Metsatöll: "Nad ei pea isegi ingliskeelseid lugusid tegema, et välja murda. Nad on hästi kaua tööd teinud ja vaeva näinud, mille tulemusel on korduvalt tuuridel käinud, palju plaate välja andnud ja müünud."

Pillimängu ega laulmist Silvi õppinud pole. "Laulmise võtsin lihtsalt niimoodi ette, et ah, võiks proovida muusika peale laulda kah. Paar sõpra-tuttavat, kes on elektroonilise muusikaga tegelnud, on paari asja ette näidanud," räägib ta.

"Laval pead end õhku täis tõmbama."

Suurele rahvahulgale esineda Silvi ei karda. Tal on oma retsept lavanärviga toimetulekuks: "Kõik on kinni inimese peas! Kunagi ei tarvitseks enne esinemist edvistada: "Appi, ma olen nii närvis, ma ei taha üldse esinema minna!" Sul pole muud valikut kui asi ära teha. Ja kui sa teed – ükskõik, kui palju inimesi sind ka ei vaataks –, anna endast nii palju kui võimalik, 100 või 120 protsenti. Laval võiks sa olla kõva inimene, mitte ei koterda seal niisama. Isegi, kui tunned end päriselus väikse ja masendununa, pead end laval õhku täis tõmbama."

Ka Silvi pole tavaelus sama enesekindel kui püünel. "Ma olen 22, aga tunnen end kui 17. Ma ei tunne ennast veel väga hästi – näiteks ma ei tea, kuidas ma mingites olukordades käituks," tunnistab ta.

Silvi võistluslaul on tema tavaloomingust erinev

Oma blogis avab Silvi laulu sisu järgmiselt: ""St. Cabah" on väike müüt pisut suuremas fantaasialoos, võib-olla üks väike laul-mäng, mida lapsed üheskoos õhtuse tule ümber rituaali kombel tantsiskledes laulsid, kutsudes sellega endale peale pühaku vaimu, kes neid eesoleva kummitusliku öö eest kaitseks."

Põnnina unistas Eurovisioni-võidust

"Kui ma pisikesena Eurovisioni vaatasin ja veel ei teadnud, et minust saab tumemuusikategija, siis arvasin, et minust võiks saada poplaulja ja võidaksin selle ära," räägib Silvi. Praegu mõte

Eurovisioni-lavast temas eufooriat ei tekita. "Ma ei oska sellest midagi arvata. Ilmselt teeksin kõike samamoodi kui siin. Läheks, nagu olen. Üle punnitama ei hakkaks," arvab ta. Eurovisioni-vastane pole Silvi samuti: "Kaks viimast võitjat on mulle meeldinud, nad ei ole lääged. Olen nende plaate kuulanud – mitte lemmikalbumid, aga halvad ka mitte."

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee